Aastat kümme tagasi puhkes ajakirjade Looming ja Vikerkaar vahel hirmus vaidlus. Vaieldi selle üle, kumb ajakiri varem ilmuma hakkas. Kui mu mälu mind ei peta, oli tõde Vikerkaare toimetuse poolel, mis iseenesest ei ole praegu küll enam tähtis.
BESSARAABIA JA RICHARD ROHT
Kajar Pruul näitas mulle ajakirja esimesi numbreid, kui ma ei eksi, siis 1921. aastast. Ühest neis leidsin ma mingid fragmendid Richard Rohu mälestustest, mis rääkisid
sellest, kuidas ta Vene armee noore lipnikuna sõidab Peterburgist Odessasse, Rumeenia rindele. Kõik see toimub 1917. aasta varasügisel. Enne etteantud positsioonidele sattumist logelevad Roht ja tema polgukaaslased mingis pisikeses kohakeses Bessaraabia kubermangu lõunaosas. Ümberringi laiub suvisest kuumusest veel maha jahtumata tolmune stepp, roostekarva viinamarjaistandused, värsked puuviljad, noor vein, kohalikud elanikud, kes saadavad pärastlõunast aega mööda madalate ümmarguste laudade taga istudes. Ja ainult vahetevahel kostub kusagilt kaugemalt põhjast suurtükkide kanonaad.
Sellest möödus pisut aega, Richard Roht pöördus tagasi Eestisse, mis kuulutati kiirelt iseseisvaks vabariigiks. Bessaraabiast sai Rumeenia kuningriigi osa. Inimesed pöördusid tagasi oma argipäevaste askelduste juurde. Nii seal kui siin läksid asjad erinevalt, aga ikkagi enamvähem hästi. Inimesed oleks selles rutiinis edasi elanud, ent
siis raputasid maailma uued sündmused ning Eesti kunsti- ja kirjandustegelastel avanes jälle kord võimalus sõita Bessaraabiasse – piire ületamata. Aga niipalju kui mina tean, pole keegi sellest provintsist siin rohkem midagi asjalikku kirjutanud. Ei tea, kas napsutasid Ki?injovis liialt või mis?
POLIITILINE DIALOOG SEGATUD HEDONISMIGA
Richard Roht meenus mulle siis, kui tahtsin kirjutada Moldaavia parlamendivalimistest, mis toimusid 6. märtsil just sel väikesel maatükil, mis on osake Bessaraabiast.
Reeglina öeldakse, et see regioon (mu keel ei paindu seda riigiks kutsuma) on parim näide käestlastud võimalustest. Eranditult kõik probleemid, mis seisid Ki?injovi ees 1991. aastal, on tänaseni lahendamata. Hoolimata sellest, et 15 aastat tagasi toimus Moldaavias tõeline revolutsioon (kutsun seda “joovaks revolutsiooniks”, kuna kõik miitingud ja demonstratsioonid lõppesid rahumeelselt laua taga).
Siis tundus, et kõik on võimalik, et kõik ülesanded on jõukohased. Inimeste silmad põlesid, äkki kadus ära moldaavlaste pehmus, rahvas lakkas kartmast – ning eriti paistis see silma rumeenlaste foonil suurest Rumeeniast.
1990. aastal organiseeriti esimene “Podul de flori”, lillede sild. See mastaapidelt grandioosne sündmus tõi endaga kaasa alljärgneva. Rumeenia piir, mis oli toona veel ka Nõukogude Liidu oma ja kulges mööda Pruti jõge, avati üheks päevaks. Moldaavia
ja Rumeenia elanikud kogunesid jõekaldale, organiseeritult, bussidega. Nad panid murule laudlinad, sinna peale söögid ja joogid ning jõid koos ja hammustasid peale. Need olid väga rõõmsad ja siirad kohtumised, muusika ja tantsuga, ent mis põhiline, jutuajamistega tulevikust. Vot selline originaalne vorm poliitilisest dialoogist segatud hedonismiga. Olin tunnistajaks, kuidas vennad-õed kohtusid esmakordselt üle 50 aasta oma sugulastega.
Ühel sellistest õhtutest sattusin ma väga õpetlikku situatsiooni. Bussis, millega ma sõitsin, olid väga lihtsad, juba vindised bessaraablased. Kui me jõudsime piirini, kiirustasid meie juurde juba sealolnud rumeenlased paremalt kaldalt. Nad jooksid meie juurde, vehkisid kätega ja karjusid: “Vennad, vennad!” Bessaraablased reageerisid sellele väga rangelt, nad jäid seisma ja vastasid väga tõsiselt – Mis vennad, vennad, misasja te jahute siin? Ühineme, kurat võtku! Peale nähtut sain ma aru, et korras, klient on küps, tuleb tegutseda asjalikult.
ÜHINEMINE, TAHTMATU PROVOKATSIOON
Astusin kõige parempoolsemasse organisatsiooni, mis meenutab ERSP-d. Sellel oli väga tõsine nimi – Kristlik-demokraatlik Noorteühendus. Ja ka organisatsiooni liikmeks astujad olid väga tõsised, iseloomuga.
Organisatsiooni esimesele kongressile kogunes tolle aja kohta tohutu hulk rahvast, oma kakssada inimest, mina nende hulgas. Saatuse irooniana toimus asi saalis, mis oli kohaliku ametiühingu oma. Kui jõudis kätte hetk, et arutada ühenduse programmi üle, märkasin ma, et selles puudub punkt Bessaraabia ja Rumeenia ühinemise kohta. Palusin sõna, tõusin püsti ja tegin ettepaneku see programmi lülitada. Saal jäi vaikseks. Ma ei saanud eriti aru, mis toimub ja küsisin saalilt, kas nad ikka kuulsid mind. Lõpuks tõusis püsti Iurie Rosca, kes oli tol ajal Moldaavia rahvarinde esimees ja praegu parempoolse opositsiooni liider ning ütles kõvasti: “Lugupeetud osavõtjad, see on provokatsioon. Palun minu sõnad märkida koosoleku protokolli. Ma nõuan selle provokaatori saalist eemaldamist”. Minu noored kolleegid parteist olid segaduses. Minu juurde astus üks organisatsiooni liider, siniste silmade ja heleblondide juustega mustlane Slavik ja sosistas: “Sa mine suitseta vahepeal, me toome su pärast uuesti sisse”.
Pärast kongressi lõppu kutsusid minu uued kamraadid mind restorani. Olles mulle punast veini valanud, ütles blond Slavik oma pehmel ja heasüdamlikul häälel:
– Me oleme ju omad, me saame kõigest hästi aru, aga tegutseda on praegu vaja ettevaatlikult – kuniks õige aeg veel käes pole.
– Aga kuna õige aeg tuleb, küsisin mina.
– Sa oled hea poiss, aga kiirustada ei ole vaja. Sulle ütlen ma esimesena, kuna õige aeg tuleb.
Pärast viiendat pudelit Roz de masa`t (kerge roosa vein, valmistatud Muscat ja Merlot baasil, maksumus nõukogude ajal 89 kopikat 0,7 liitrit) võttis kristlik-demokraatlik noorus üles patriootlikud laulud. Kusagilt ilmus välja elatanud mehike, rahvuslipp käes. Saal rõkatas ühislaulu, mindi üle sina peale ja alustati suudlemise ning kallistamisega.
Sain aru, et moldaavlastega koos putru ei keeda ning sõitsin ära Eestisse. Vot niimoodi juhtuski, et Bessaraabia Rumeeniaga ei ühinenud. Ent kes teab, mis siis oleks juhtunud, kui ma sinna oleksin jäänud. Nali.
ASJAD JÄTKUVAD VANAVIISI
Ah jah, valimistest. Neist kirjutab praegu palju nii vene kui euroopa press. Isegi George Bush, kui ta Bratislavas viibis, ütles, et loodab selle peale, et valimised Moldaavias õnnestuvad hästi ning see maa astub demokraatlikku perre. Või midagi umbes
säärast.
Paljud vaatlejad tõmbavad paralleele Moldaavia praeguse olukorra ja sügisel Ukrainas toimunu vahel. Tähtsaim neist teesidest on – Kiievi revolutsioon, mis tõi võimule Viktor
Ju?t?enko ja Julia Timo?enko, kujutab endast algust endiste nõukogude vabariikide rahumeelsele demokraatlikuks muutumisele. Ja just Moldaavia olla see maa, mis on revolutsioonile kõige lähemale jõudnud. Mõned on jõudnud seda juba “Mamalõga* revolutsiooniks” kutsuda. Minu meelest on neil lähenemisnurkadel reaalsusega vähe pistmist. Hoolimata sealse kommunistliku partei kritiseerimisest nii Euroopas kui Venemaal valimiskampaanias esinenud rikkumiste pärast, näitavad kõik sotsioloogiliseduuringud, et enamus rahvast, eriti maainimesed (rohkem kui 60 % 3,6 miljonist Moldaavia maa-elanikest) hääletavad kommarite poolt. Et kompartei saab tulemuseks oma 35-40%. Ning säilitab sellega seoses võimu.
Opositsioon, kuhu kuuluvad tsentristlik partei Demokraatlik Moldaavia eesotsas Ki?injovi meeri ja kunagise väikese nõukogude funktsionäri Serafim Urecheanuga ning parempoolne Kristlik-Demokraatlik Rahvuspartei eesotsas juba eelpool mainitud Iurie Roscaga, saavad oma 12-15 protsenti häältest ning säilitavad lihtsalt tänased kohad parlamendis, muud midagi.
Ning kõik jätkub vanaviisi, ilma eriliste muudatusteta. Tõsised, lahendamata probleemid lükkuvad veel nelja aasta võrra edasi. Näiteks Dnestriäärne Vabariik, oskamatus ellu viia reaalseid majandusreforme, töötus, aga ka massiline maalt lahkumine (mitteametliku statistika kohaselt on Moldaaviast viimaste aastate jooksul Moldaaviast ära läinud neljandik elanikkonnast, umbes miljon inimest) ning pensionid, mis on 300 EEK ja keskmine palk suurusega 1000 EEK.
Mäletan, et mu lapsepõlves oli populaarne laul, mitteofitsiaalne loomulikult, mis algas fraasiga: “Mamalõga, popu?oi, moldavan durak bol?oi”.
Midagi selles on.