Justkui protestina ainult meesterõivaid disainiv Kalle elab Moskvas, ajuti ka Tallinnas ja tunneb ennast mõlemas linnas täiesti kodus olevat. Mõnes mõttes protestiaktsioonina näib seegi, et 90ndate alguses, siis, kui pea kõik siinsed noored moekunstnikud lääne poole vaatasid ja Londonis, St. Martensis õppimisest unistasid, istus Kalle rongi peale ja sõitis hoopis? Moskvasse.
MOSKVASSE, MOSKVASSE!
Algul läks Kalle Moskvasse kooli. Peale Slava Zaitsevi moekooli lõpetamist on ta Moskvasse elama jäänudki, kuigi ise ta ennast moskvalaseks ei pea ja kavatseb tulevikus siiski Eestisse naasta. “Siis, kui turusituatsioon võimaldab,” võiks siia irooniakriipsukesega silmanurgas lisada.
Asi on nimelt selles, et kuna Moskva on piisavalt suur ja kohati ka piisavalt rikas, võimaldab see linn ainult riietedisainimisest ära elada. “Nojah, ka Moskvas on see aeg-ajalt päris keeruline, aga siiski võimalik? kas Eestis suudab keegi ainult riiete disainimisest ära elada?!”
See on samaaegselt hüüd- ja küsimärgiga lause.
“Ei!!!”
Kui mõelda Kalle-sugustele ideelistele tegelastele, kes ajavad veendunult oma asja, mitte ei riieta tellimuse peale rikkaid prouakesi siidi ja sametisse.
KUI TAHAD, PANE MEESTERIIDED SELGA, HEA NAINE!
Kalle on üritanud oma sõnul isegi siis sõrgu vastu ajada, kui teda ühte ülimalt ilusasse ja läikivasse vene moekunsti käsitlevasse raamatusse sisse taheti toppida. Sinna läikivasse ja eklektilisse raamatusse (vene moekunst lihtsalt on läikiv ja eklektiline) sattus ta ikkagi, mitte nüüd vastutahtmist, aga oma arust veidi kohatult. “Ütlesin küll, et ma ei ole ju vene moekunstnik? ja ma ei jää aegade lõpuni siia,” räägib ta läikivat raamatukest käes hoides.
“Aga kõik teevad naisteriideid, miks ma peaksin olema üks paljudest,” ütleb ta igaühele, kes uurima hakkab, miks ta ikkagi ainult meesteriideid teeb. Ja neid uurijaid on ikka üksjagu, justkui oleks meesteriided mingi anomaalia ja isasinimesed peaksid külma kliima kiuste ringi käima nii, nagu jumal nad on loonud.
Kalle õde Kati on mulle rääkinud, kuidas ta olla kordi kui kordi Kallelt norinud, et disaini mulle ka midagi, mulle meeldivad su riided? “Ei saa, sa oled valest soost, kui tahad, pane meesteriided selga,” teatanud seepeale veendunud meestedisainer pragmaatiliselt.
KAKSPOOLNE ELUKAS
Enne Kallele küllaminekut lugesin Jelena Skulskaja raamatut “Siilid udus” ja kaadrid Kalle juures tundusid selle raamatu livevariandina. Kahe eestlase köögiõhtus oli midagi äärmiselt ebaeestlaslikku: esteetilist, harivat, huvitavat ja nihestatut. See oli nii ebarealistlik tunne, et tabasin end mitmel korral mõttes kaamerat otsimas. Tunne, et sind filmitakse, on väga veider.
Jah, ühisjooned kahe eelpoolmainitud kodaniku vahel on vägagi olemas. Kalle, nagu ka Skulskaja, tundub mingi kahe kultuuri vahelise hübriidvormina. Siilina udus. Siilid udus on need loomad, kes ei kuulu päriselt siia ega sinna, aga sobituvad suurepäraselt mõlemasse kultuuriruumi. Nad on võimelised ennast, teisi ja toimuvat kõrvalt nägema ning kaaskodanike maailmapilti mingi kummalise nihke võrra rikastama.
KANGAS KAPIS PÜSTI
“Ma mõtlesin, et teeks midagi süüa ka, siis pole nii kuiv rääkida,” ütleb Kalle juba uksel ja juhatab mind kööki, mitte kuhugi elutoa diivaninurka ja vabandab kohe, et tal pole kahte ühesugust klaasi. Kuigi sellest, miks klaasid peaksid ühesugused olema, pole mina kunagi aru saanud.
Sellest sai kõige klassikalisem köögilaua külaskäik. Kaasaegne kvintessents köögilauaklassikast, just see, mida me sõpradega mõtlesime, kui selle rubriigi ellu kutsusime. “Minu meelest ei pane eestlased tänapäeval enam söögile eriti rõhku ja sellepärast jaksavad nad ka juua vähem kui venelased,” ütleb Kalle nagu tellitult.
Kalle räägib veini libistades lõbusaid lugusid sellest, kuidas ta olla Moskvas elamise algusaastatel vene keelt rikastanud ja kõik ümberolijad tema kummastavat keelepruuki naernud. Aja möödudes olla nii mõnedki sõbrad Kalle keelekasutuse üle võtnud. Näiteks küsinud ta uksekella kuuldes: kto pri?la? Kuna talle teadaolevalt olnud oodata ainult tüdrukuid. Või rääkinud kangast, mis tal kapis püsti seisab nagu kummitus. Kangas oskab seista küll, kui ta näiteks rulli peale on keeratud, teame me mõlemad oma kogemustest. Eestlased tavaliselt sellistel puhkudel nii avalikult ei naera.
SUURED LÄIKIVAD TÄHED OTSAEES
“Venelased on harakad ja kaubamärgihullud,” räägib Kalle. “Kui mina Moskvasse läksin, siis pidi kõik olema Versace. Versace pidi loomulikult olema hästi suurte ja kuldsete tähtedega kirjutatud. Versace pluss veel nii mõnedki teevadki spetsiaalselt Vene turu jaoks hiiglaslike kuldsete kaubamärkidega dekoreeritud asju. Asjad on nüüdseks niipalju muutunud, et nüüd peab kõik olema Dolce&Gabana, hästi suur ja kuldne D&G otsaette kirjutatud,” räägib ta keskmise rikka moskvalase maitse-eelistustest. Remargi korras võiks siinkohal märkida, et ka Baltikal oli kunagi Vene turule suunatud kaubamärk “Carlo Verenni”, mis oli maakeeli Veerenni Karla.
Sellepärast ei olegi Venes väga lihtne disainer olla. Kuigi viimasel ajal tekib üha rohkem neid, kes ainult kohalike disainerite asju kannavad. “Kasvõi vene MTV saatejuhid, MTV videotesse laenatakse kogu aeg riideid? nad on minu asju ka päris palju laenanud, aga sellegipoolest ma ise seda kanalit ei vaata? See laenamine toimub samamoodi nagu siin, tuleb stilist ja küsib, et kuule laena mulle seda? “
MOOD JAAMALÜHTRITE ALL
Kallel ei ole ei eestlase ega venelase maitset ja mainstream´ist on asi veel kõige kaugemal. Sellegipoolest on tema tehtud riided, üllatusüllatus, täiesti kantavad. Olen oma kõrvaga mitme sugugi mitte “moepedest” mehe suust kuulnud, et Kalle riideid paneks selga küll. Oma sõnul teeb Kalle riideid ülbetele, enesekindlatele, ilusatele ja tarkadele. Jah, vene keeles kõlab see paremini kui eesti keeles, möönab ta ise. Ja pole kahtlust, et Moskvas on neid ilus-tarku ülbikuid rohkem kui Tallinnas.
Moskva on nii suur, siis mahub sinna ka igasuguseid muid asju peale Versace ja D&G logode. Näiteks Alternatiivne Moskva moenädal, mille patroon olnud ei keegi muu kui Vivienne Westwood isiklikult. Kalle räägib, et Westwood ei ole tegelikult õige pungi ema, õige pungi ema on hoopis Zandra Rhodes. Moskvas pidada ka sellestsamast moenädalast saati Westwoodi butiik täiesti olemas olema ja toimima.
Alternatiivikute moenädal toimunud ühtaegu suures tehasekolossis ja kõige edevama metroojaama lühtrite all räägib Kalle sellise näoga nagu ei viibiks ta hetkel mitte kitsukeses Tallinna kesklinna köögis, vaid kuskil avakosmoses, nende samade säravate jaamalühtrite all.
TUNNEN END ILUSA, ÜLBE, TARGA JA MEHENA
Kalle räägib, et möödunud aastal olnud tal vahepeal plaan Tallinna tagasi kolida ja siin oma mitte butiik, vaid kauplus-ateljee avada (nagu vanades filmides). Aga siis vaadanud ta siin ringi ja leidnud, et pole selleks veel küps.
“Kes või mis polnud küps? Kas sina või siinne reaalsus?” ei saa ma esiotsa aru.
“Ei. Mina ikka. Selleks, et siin midagi teha, peab paikseks hakkama, või vähemalt suutma luua mulje, et elad kogu aeg siin. Sügisel proovin uuesti,” räägib tänaseks kolmes Moskva, kolmes Tallinna ja kahes Piiteri disaineritepoes dekonstruktivistlikke meesteriideid müüv seikleja.
Raske öelda, mis maa disaineriga on tegu. Aga on sellel mingit tähtsust? Igatahes on tegu isikupärase tüübiga, kes veikleb julgelt mööda Venemaa avarusi ja naudib sealseid kontraste ning kasutab julgelt sõna tibla, pidamata seda sõimusõnaks.
Tibla kombe kohaselt ei lase ta ka külalist kingituseta minema. Kingib mulle väga vinge, nelja punase suu ja pikkade sangadega Kalle Aasamäe nimesilti kandva koti.
Tunnen ennast seepeale piisavalt ilusa, andeka, targa ja ülbena. Piisavalt mehena, et Kalle tehtud kotti kanda ja leian, et eestlastel on tiblakommetest nii mõndagi õppida.