Mihhail Bulgakovi romaani Meister ja Margarita peategelane istub nagu teada hullumajas oma Pontius Pilatusest kirjutatud romaani pärast. Lugu leiab aset möödunud sajandi kolmekümnendate aastate Moskvas.
RELIGIOOSSUSE KOOMILISED VORMID
Hiljuti otsustati Novgorodi psühhiaatriahaiglas taas lähendada romaani sündmusi elule: arstid ja patsiendid instseneerisid romaani ühisel jõul. Kogu tegevus toimub saatana juures ballil, medõed tantsivad nõidade tantsu, arstid esinevad valerahategijate, pistisevõtjate ja riigireeturite osades. Etendus kukkus välja lõbus ja huvitav, kahju ainult, et selle kallal töötati liiga kaua, koosseis aga on voolav: keegi patsientidest paraneb ja kirjutatakse välja, uustulnukad ei asu aga alati just selles hulluse staadiumis, et mängida laval. Peale selle pole psühhi aatria haiglas olnud juba ammu kunstnikest või professionaalsetest näitlejatest patsiente, muidu võiks ju teha väärikaid dekoratsioone ja misantstseene asjatundlikult kokku panna.
Kuid hullumaja ei kaota lootust, et haiglakoosseisu uuenemisel saabuvad kliinikusse ka teatri etendusteks vajalikud inimesed. Muide, kui selline asi oleks tulnud haigla juhtkonnale pähe neil aegadel, mil Meister ja Margarita on kirja pandud, poleks olnud mingeid probleeme: isetegevusliku teatri jaoks võidi kergesti paigutada hullumajja või koguni laagrisse terve professionaalne teater. Ning esineski juhtumeid, kus auahned laagriülemad võistlesid endale alluvas asutuses parima teatrialase isetegevuse eest?
Samal ajal asus Bulgakovi Koera südame ja Dostojevski Idioodi ekraniseerimisega kuulsaks saanud Vladimir Bortko väntama Meistrit ja Margaritat. Näitlejaid oli kokku saada väga raske: mitte ükski vene näitleja pole nõus mängima Volandit. Viimasena keeldus prestii?ikast rollist Oleg Jankovski; ta selgitas, et näitleja ei tohi mängida ei Jumalat ega Kuradit!
Religioosus võtab Venemaal mõnikord üsna koomilisi vorme: tuntud näitlejanna Jekaterina Vassiljeva näiteks läks kloostrisse, kuid jätkab esinemist laval, saades iga kord selleks loa oma hingekarjaselt, näitleja Nikolai Burljajev kuulutab kõikjal õigeusku, kutsudes väärusulisi maalt välja kihutama. Ivan Ohlobõstin, kes on mänginud ekraanil peamiselt küünilisi lurjuseid, astus preestriseisusesse. Seejuures ei tule kellelgi pähe, et ortodokse õigeusu seisukohalt on näitlejaamet üldse patt, see aga tähendab, et pole põhimõttelist tähtsust, kes just mängib ususalgajat… Peab märkima, et keeldudes Volandi osast, on Oleg Jankovski nõus mängima Pontius Pilatust, kes Kristuse risti laskis lüüa.
INIMESED JA NUKUD
Välja on lastud nukk, millel on ostjate seas suur minek – tasku-Putin. Moskvas on moes teda igal pool endaga kaasas kanda ning kui omanikul on tarvis kusagile alla kirjutada, on kombeks võtta sulepea nuku kätega justkui kandes vastutuse kõige eest üle presidendile. Presidente “nukustada” on Venemaal kombeks juba ammu, hea kui seejuures inimesed ise marionettideks ei muutu.
Estraadihumoristist sai Altai krai kuberneriks tuntud näitleja Mihhail Jevdokimov. Ta meeldis ammu publikule oma nürimeelse mehikese kujuga, keda ta edukalt etendas humoristlikes kavades. Valimiskampaania ajal kinnitas ta, et on elus hoopis teistsugune – tark ja majanduslik.
Inimesest, kes kaheksateist aastat juhtis tohutut riiki – ehk Leonid Bre?nevist – teeb seriaali tuntud Piiteri re?issöör Sergei Sne?kin. Filmi pealkirjaks on Impeeriumi videvik. Oma viimastel elu- ja võimuaastatel muutus Bre?nev nõukogudevastaste anekdootide peategelaseks, kuna ta endast enam midagi ei kujutanud, ei seisnud jalgel, ei suutnud korralikult enam ühtki sõna hääldada ja luges kõike ette paberilt, isegi kõige lihtsama tervituse. Üks anekdootidest: “Bre?nev võttis vastu inglise saadiku prantsuse oma pähe ja vestles temaga kaua”. Või: “Uksekell heliseb. Bre?nev läheb ukse juurde, võtab paberi ja loeb: “Kes seal on?!” Enamikku peaosadest esitavad näitlejad sellest põlvkonnast, kes rääkisid mõnuga Bre?nevist anekdoote ning aeg-ajalt selle pärast kannatasid.
BENDERI REKORDID
Ilfi ja Petrovi romaanide Kaksteist tooli ja Kuldvasikas kangelased võiksid pääseda rekordite raamatusse ausammaste arvu poolest, mis neile on püsti pandud. Benderi mälestussambad seisavad Peterburis, Elistas ja ?merinkas. Berdjanskis istuvad Ostap ja ?ura. (Bender ja ?ura Balaganov esitasid end legendaarse leitnant Schmidti lastena, leitnandi isa aga teenis omal ajal Berdjanski linnapeana. Linnaelanikud püstitasidki ausamba oma lemmikuile, rõhutades nende sidemeid kodu kohaga).
Kiievis, Kre?t?atikul seisab ausammas Panikovskile, just sel kohal, kus ta oma sõnade kohaselt pimedana töötas. Aga Harkovi vaksalis on otse platvormil sammas isa Fjodorile, kes jookseb teekannuga rongi peale. Mainitud vaatamisväärsustele lisandus veel üks: Piiteris avati Ostapi Benderi kirjanduslik muuseum (kogu maailmas on kirjanduslikel tegelastel kokku ainult viisteist muuseumi). Siia saadavad eksponaate suure kombinaatori arvukad austajad. Siin on ka Vassisualia Lohankini lemmikraamat «Mees ja naine» ning miilitsamüts Kiievi linna vapiga ja relssi nuusutava kaameli foto. Paistab, et kõik, mida Ilf ja Petrov kirjutasid, seisab dokumentaalsel põhjal ja paljud dokumendid ning muud asjad on säilinud.
Bender unistas miljonist, kui selle aga sai, veendus, et raha õnne ei too. Aga Moskva ülikooli professor Dmitri T?ernavski, kes võitis neil päevil miljon eurot populaarteaduslikus telesõus, teatas samas, et jagab raha võrdselt kõigi saates osalenute vahel – tuntud bioloogide, füüsikute ja matemaatikute (kokku 191 inimest). Ta ütles pressile, et pole oma otsuses mitte üksnes kindel, vaid et isegi naine ei korraldanud talle skandaali – ehkki unistab juba ammu vahetada vana ?iguli palju kaasaegsema auto vastu.
