MÕTTETUTE RIIKIDE AABITS: Toomas Kümmel jätkab geograafina Hardo Aasmäe poolelijäänud püha üritust ning valgustab kõige kentsakamaid riike planeedil Maa. Järjekord on pikk, sest üdini mõttekat riiki pole olemas. Kõik on omal moel mõttetud.
Kui Hardo Aasmäe veel elus oli, esitasin talle mitmeid kordi küsimuse: „Aga Hardo, missugune on kõige mõttetum riik siin ilma peal?“ Hardo jäi sügavalt mõttesse ja ütles pidulikult pärast pausi: Sealand. Sealandil on olemas kõik riigi tunnused – välispoliitika, relvajõud, päritav monarhia, oma raha ja postmargid ning isegi oma edukas vabadussõda. Sealand on riigi kui sellise kokkuvõttev karikatuur, mis näitab, kui mõttetu ja hägus on riigi määratlus tänapäeva maailmas.“
Riigi loomise põhjus – raadiojaam
Sealand on tunnustamata riik, nagu näiteks Mägi-Karabahhia, Abhaasia, Transnistria, Taiwan või Türgi Põhja-Küpros. Ja tunnustamata on Sealand peamiselt seetõttu, et kõik tunnustatud riigid on ta peale kadedad. Sealandi Vürstiriik on kõigi nende peegel. Ja sellest peegelpildist midagi mõttetumat annab otsida.
Sealandi rahvaarv 2012. aastal oli 27 elanikku, pindala 550 m². Nende näitajatega on Sealand maailma väikseim riik. Sealand asub mereplatvormil Põhjameres, 12 km (7,5 miili) kaugusel Suurbritannia Suffolki rannikust. Alaliselt elab Sealandil vaid üks valvur.
Sealand sündis tänu Teisele maailmasõjale ja sellele järgnenud brittide lohakusele. Nimelt rajasid britid sõja ajal oma rannikumerre rea platvorme, kuhu paigutasid valveüksusi ja õhutõrjekahureid, et kaitsta olulisi laevateid sakslaste sõjalennukite eest, mille ülesandeks oli miine ja torpeedosid merre loopida. Pärast sõda need lammutati, kuid üks neist, Fort Roughs Tower, jäi alles. Ilmselt lohakusest ja seetõttu, et asus Suurbritannia territoriaalvetest väljaspool. Seega, eikellegimaa, rahvusvahelise õiguse järgi res derelicta ja terra nullius. Olid loodud kõik eeldused Fort Roughs Toweri koloniseerimiseks. Ja see, mis juhtuma pidi, juhtuski.
Jõulupühade eel 1966. aastal otsustas Briti erumajor Paddy Roy Bates koos kaaslastega Fort Roughs Toweri koloniseerida. Seda vajadust ei põhjustanud uute maade vallutamise ürgne kutse, uute loodusvarade otsimine ega isegi mitte odava tööjõu otsingud nagu tavaliselt. Põhjus oli muus. Bates pidas sellel ajal kohtulahinguid Suurbritannia võimudega, et asutada piraatraadiojaam Radio Essex. Piraatraadiojaamad olid tollal Suurbritannias populaarsed, sest mängisid rokkmuusikat, mida BBC näiteks ei teinud. Võimud üritasid piraatraadiojaamade tegevust igati takistada ja seetõttu pidid viimaste omanikud ja lihtsalt entusiastid otsima juriidilisi konkse seadustest möödahiilimiseks. Advokaadid soovitasid Batesile asutada mahajäetud mereplatvormile oma riik, kuna see asus rahvusvahelistes vetes ja sellele ei laienenud nende arvates Suurbritannia jurisdiktsioon.
2. septembril 1967 kuulutas Bates koos oma poja Michaeli, tütre Penelope ja mõne sõbraga välja iseseisvuse. Vastsündinud riik sai nimeks Sealandi Vürstiriik. Fort Roughs Toweris heisati tema abikaasa, printsess Joani õmmeldud punamust valge diagonaalribaga lipp. Batesist sai vürst Roy I ja tema pojast Michaelist tema ametlik järeltulija. Olgu lisatud, et raadiojaam Radio Essex ei hakanud kunagi tööle.
Relv käes vabaduse eest!
Sealandi kuulsusrikkale ajaloole panid aluse järgnevad sündmused, vabadussõda ja rahvusvahelise tunnustuse otsimine. Mõned kuud pärast Sealandi iseseisvuse väljakuulutamist 1968. aastal püüdsid mereplatvormile maabuda Briti võimude saadetud töölised. Kuid Roy I-l oli ka armee. Endise sõjaväelasena otsustas ta vabadust kaitsta, relv käes, ning vaenlase mereväe rünnakule vastu seista. Hoiatuslaskudega õhku hoidis ta tagasi tööliste ja rannavalvekaatri ürituse riiki vallutada. See kangelaslik episood Sealandi ajaloos näitab, et õigus oli 1940. aastal Jaan Tõnissonil, kes hääletu alistumise asemel soovitas kasvõi paar hoiatuslasku õhku teha.
Pärast edukat vabadussõda kaevati vürst Roy I relvaintsidendi eest kohtusse, kuna ta oli Briti alam. Ta kinnitas kohtus, et Sealand kehtestas samuti oma territoriaalveed vastavuses rahvusvaheliste kokkulepetega. Kohus tunnistas, et mereplatvormil asuv Sealand asub tõepoolest Suurbritannia territoriaalvetest väljaspool neutraalvetes ja nii saavutas Roy I võidu. Sealand aga peab kohtuotsust riigi mitteformaalseks tunnustamiseks Suurbritannia poolt. Muuseas, Sealandi tunnustamise kasuks on ka teisi fakte. Näiteks astus Hollandi välisministeerium läbirääkimistesse Sealandi võimudega ja Saksamaa välisministeeriumi esindaja külastas koguni isiklikult mereplatvormi, kus asub Sealand. See juhtus 1978. aasta riigipöörde ajal. Kuid on teisigi asjaolusid, mida Sealand peab riigi suveräänsuse ametlikuks tunnustamiseks. Suurbritannia valitsus otsustas pärast ajaloolist kohtuotsust, et ei maksa vürstile pensioni selle aja eest, kui ta viibis Sealandis. Lisaks sellele asutati Sealand enne 1982. aasta ÜRO konventsiooni vastuvõtmist, mis keelas neutraalvetesse kunstlike saarte rajamise, samuti Suurbritannia otsust 1989. aastast laiendada oma territoriaalmere ulatust 3 miililt 12 miilini. Vastuseks viimasele laiendas Sealand samuti oma territoriaalvete ulatust.
Sekeldused passidega
1975. aastal valmis Sealandi põhiseadus, ametlikult kinnitati riigi sümboolika, lipp ja hümn ning välja hakati andma passe. Kasutusele võeti oma valuuta, Sealandi dollar. 2005. aastal lindistas Slovakkia ringhääling Sealandi hümni sümfooniaorkestri esituses ja andis selle CD-na välja sarjas „Maailma riikide hümnid“. 1969. aastal alustas Sealand oma postmarkide väljaandmist. 2013. aasta 22. mail heiskas alpinist Kenton Cool Mount Everestil Sealandi lipu.
Sealandi kuulsusrikas ajalugu on tiine erakorralistest sündmustest. 1978. aastal korraldas vürst Batesi lähikondlane, riigi peaminister Alexander Achenbach, riigipöörde. Ta ründas koos saksa ja hollandi palgasõduritega kiirkaatritel mereplatvormi ja hõivas selle. Vürst ise koos abikaasaga oli samal ajal Inglismaal. Vallutajad võtsid aga kinni kohal olnud noore printsi Michaeli ja panid ta keldrisse kinni. Seejärel viisid nad ta väevõimuga Hollandisse kaasa. Printsil õnnestus aga vangistusest põgeneda ja riik koos ustavate kaaslastega tagasi vallutada. Nende sündmuste ajal pididki sekkuma Hollandi ja Saksamaa välisministeeriumid. Sealand esitas Achenbachile süüdistuse riigireetmises. Saksamaa kodanik Achenbach moodustas seejärel Sealandi valitsuse eksiilis. Tema õigusjärglane Johannes Seiger kinnitab tänaseni, et on Sealandi ametliku valitsuse peaminister.
Järgmine Sealandiga seotud suur rahvusvaheline skandaal toimus 1997. aastal. Selgus, et ilma Sealandi ametlike võimude teadmata on illegaalselt trükitud üle 150 000 riigipassi. Kurjategijad müüsid neid peamiselt Balkanilt ja Aafrikast sisserändajatele. Sealand oli sunnitud passide väljaandmise peatama.
2006. aastal toimus Sealandil suur tulekahju, mis haaras üle poole mereplatvormil asunud ehitistest. Briti päästeteenistuse helikopteri abiga õnnestus tulekahju kustutada ja ainus kannatada saanud elanik evakueerida Ipswichi haiglasse. Kiiresti suudeti ehitised platvormil taastada ja isegi helikopteri maandumisplats juurde rajada.
Vürst Roy I vananes ja põdes lisaks Alzheimeri tõbe. Sealandi asutaja vürst Roy I suri Inglismaal 2012. aasta 9. oktoobril 91 aasta vanuses. Riigi ametlikuks valitsejaks sai vürst Michael I.
Lisaks kõigele muule on Sealand edukas spordiriik. Kahtlemata võib populaarseimaks spordialaks nimetada minigolfi. Riigil on isegi oma jalgpallimeeskond, mis on pidanud mitu rahvusvahelist sõpruskohtumist. Esimese neist 2004. aastal Ålandi saarte meeskonnaga. Mäng lõppes viigiliselt 2 : 2. Suurim rahvusvaheline spordisaavutus on aga ette näidata aastast 2008, kui Sealandi võistkond saavutas esikoha maailmameistrivõistlustel toore muna visetes.