Miilitsad on Tõniskünka pronksmehesse armunud, öösel ja päeval tiirutavad nad selle slaavi seksisümboli ümber ega lase teda hetkekski silmist. Miilitsad, kelle sulejooks on tavateemadel üpris vaevaline, on mõrtsukakuju ja selle prototüüpide asjus õige viljakalt artikleid ilmutanud. Eks ta ole, armastus paneb ka kõige paadunuma füüsiku sonette treima.
JAANUS RAHUMÄE PROJEKT
Kapitalistliku miilitsa Jaanus Rahumäe mõttekäik vene kapitali ohutusest võib olla kusagil nato kontoris rahustav kärbeste sumina kõrvale kuulata, aga fakt on see, et igasugune kapital on ohtlik. Sellest sai isegi Karl Marks aru. Slaavi kapital on veel iseäranis jälk ja tiblade kapital Eestis on julgeoleku risk number üks.
Seda tunnistab Jaanus isegi, öeldes, et ohtlikud on müüdavad eesti poliitikud, kes tibladelt altkäemaksu võtavad ja neile soodsaid seadusi teevad. Eesti raudtee näide on meile kõigile tuttav. Seaduse ees on pistise andja ja võtja võrdselt patused, Rahumägi aga näeb sõnnikuharki riigikogu silmas, aga liiprit transiidiärimehe silmas ta ei näe. Kuigi ta ei kirjuta otse pronksbaastardist, on ta teiste miilitsatega ühel nõul – kõik, mis seostub tiblade riigivastase tegevusega, on ok.
ANDROOPOVI PROJEKT
Rahumägi on teistest miilitsatest pikem, aga täpselt sama tark. Lühike miilits Androopov räägib pronksmehe ümber toimuvast kui eesti vene rahvuskonfliktist. Dementne lähenemine, tegu on mõrtsukate ja ohvrite vastasseisuga. Mõrtsukate kogukonna solvumist pole mõtet karta, mõrtsukate koht on vanglas. Kongi tuleb toppida ka massimõrva õigustajad, salgajad ja fännid – kogu see bandiitlikult meelestatud rahvarämps, kes käib vägivaldse re?iimi sümboli juures ülbitsemas.
Pronksmõrvari tähendus on selge – tulime siia, tapsime teie eliidi maha ja tegime ülejäänutest orjad ja ajupestud molkused. Ma saan aru, et miilitsal peavad olema kiired jalad ja jäme kael, aga midagi peab vormimütsi all ka olema. Peale kõõma muidugi. Massimõrv ei ole rahvusküsimus, kuigi enamik mõrtsukaid oli vene taustaga. Kõik Eestis lühemalt ja pikemalt viibivad venelased ei ole mõrtsukad.
Ometi on kõik vene kolonistid siin ebaseaduslikult. Rahvusvahelise õiguse kohaselt ei tohi okupeeriv riik okupeeritud riigi seadusi muuta, varasid riigistada ega koloniste sisse tuua. Venemaa on vastavale konventsioonile alla kirjutanud, nii et viigu oma kolonistid siit minema – Tõniskünkalt on neid lihtne leida. Pole meie mure, mis nendega peale hakata. Kui neid siin ainult pronksmolkus kinni hoiab, siis pakime selle sisse ja anname neile kaasa. Koos arvega loomulikult.
LAANETI PROJEKT
Miilits Laanet on kolleegidest lühem, aga sellevõrra lennukama fantaasiaga. Tema näeb pronksmehe taga kummitavat jäägrikriisi. Igat masti äärmuslasi ja kõikvõimalikke käsilasi. Ole ikka normaalne, mis äärmuslane on Aavo Saavits. Suvaline mulk. Või kelle käsilane saaks olla Jüri Liim? Kas sina võtaksid Liimi öövahiks? Kindel ei. Veel vähem usaldaks keegi teda mõnd tähtsamat tööd tegema.
Vana kooli miilits enam uusi trikke ei õpi. Tema näeb ikka kõikjal välisriikide diversante ja agente nagu neljanda klassi timurlane. Käsilased ja agendid on poliitikute hulgas, selles küsimuses võiks Laanet Rahumäe käest konsultatsioone osta. Pole muidugi välistatud, et Liim ise peab Saavitsit oma käsilaseks. Ja Saavits omakorda loodab, et Liim viib tema poliitika ellu. Ei maksa nii lihtsameelne olla, isegi kui oled juhuse tahtel siseministri kabinetti sattunud.
Miilitsatel on see venelaste millekski eriliseks pidamine kutsehaigus. Nad puutuvad oma töös ka üksikute eestlastega kokku, aga põhimass kurjategijaid on ikkagi venekeelsed. Sellest statistilisest faktist ei tohi aga teha liiga kaugele ulatuvaid järeldusi. Ausate venelaste suhtes on väga solvav pidada kõiki venelasi mõrtsukatööde tegijateks ja pooldajateks. Veel võikam on anda venelastele massimõrva monopol ja lüüa käega massimõrva propageerivale ja õigustavale vähemusele.
Otse vastupidi, pronksmaniaki kuju juures tolgendavad tüübid tuleb ninapidi Tolstoi teostesse toppida nagu nurka hunniku teinud kassipojad. Et nad saaksid aru, mis on tegelik vene kultuur. On vaja teha vahet retsidivistil ja Pu?kinil. Kui nad seda koolis ja kodus pole selgeks saanud, siis tuleb banditismi eluviisiks pidavad tegelinskid integreerida vene kultuuri ja miks mitte ka ajaloolise kodumaa ühiskonda. Venemaal on iibeprobleemid, iga paar töökäsi on teretulnud.
IGALE KILLERILE VÄIKE KUJU
Kui pronksmees on okei, siis hoiame sama joont ning paneme Raekoja platsile Ustimenko kuju püsti. Veel parem, püstitame ta Soome lahte Talinasse saabuvaid laevu tervitama. Ühed mõrtsukad kõik – austame ja toome lilli ja laseme aga rahus olla. Keda see Ustimenkogi rohkem segab kui nimetu pronksmõrvar. Vasiili Riisile ja Idel Jakobsonile pole ka veel mälestussammast püstitatud. Kaitseminister Laanet paneb ehk oma käega nurgakivi paika ja peab kõne.
Fakt on see, et roimarliku hirmuvalitsuse võimusümbol kuulub riikliku kaitse alla ja Tõniskünkale on loodud maailmas täiesti unikaalne massimõrva ja kuritegeliku ideoloogia kaitseala. Ma loodan kogu südamest, et kaitsealadele spetsialiseerunud noorpoeet Kristiina Ehin pühendab sellele oma järgmise raamatu. Miilitsatel ja kirjandusekspertidel hea lahe lugeda, pole vaja mõelda.
Printsiip on selge, mõrv on riigi kaitse all. Mõrva sümbol on riigi kaitse all. Järelikult tuleb väärtustada ja hinnata iga üksikut mõrvarit ja tema panust Eesti surma. Selge, et Riisi ja Ustimenko tüüpi populaarsed ja töökad mõrtsukad väärivad esiletõstmist suurte linnade keskväljakutel, aga aiapäkapiku formaadis lihtkilleri kujud sobivad väga hästi igasse koduaeda.