Eesti poliitikas on aasta aega valitsenud ettevaatlik paigalseis, õigemini igavus. Midagi ei toimu! Kui toimub, siis ei huvita kedagi. Kui huvitab, siis liiga vähe. Kuidas keskpärasest olukorrast välja tulla? Valitsev olukord teeb poliitikud ka ettevaatlikuks. Mõistetakse, et kui jääb nii, siis ei lähe kellelgi kuigi hästi. Ükski pole nõus astuma esimest sammu, keegi aga peab. Aega on olnud, et kive kokku korjata. Nüüd on aeg kive laiali pilduda.
Nii nagu poliitikas ikka: mõned on kiired määramatust ära kasutama. Tõsimeeli kavandatakse ka kõige ebatõenäolisemaid asju. Mõjukate mängijate ringkondades räägitakse mitmest huvitavast stsenaariumist – üks uskumatum kui teine. Kõige ebatõenäolisem on tõenäolisem.
REFORMIERAKOND, RES PUBLICA
Kas pole kummaline, kuidas nüüd juba pikemat aega erakondade toetusedetabeleid juhtinud Reformierakond pole sellest teinud mingeid väljaspoole paistvaid järeldusi? Hoolimata kõrgest reitingust, pikaajalisest õnnest poliitilis- taktikaliste manöövrite sooritamisel, verivärskest ja puhta mainega esimehest ei mõtesta Reformierakond oma positsiooni Eesti poliitikas kuidagi teisiti kui varem. Miks?
Reformierakonnas mõistetakse, et aina teravnev vastasseis Res Publicaga õõnestab mõlema osapoole jalgealust. Nii riigis kui pealinnas koos valitsevad Reformierakond ja Res Publica lõhuvad teineteist ning seda ei saa kuidagi peatada. Pendel võib liikuda nii ja naa ja üldse ei imestaks, kui sügiseks oleks Res Publica taas eespool Reformierakonnast.
Vastastikuse uuristamise ohtu suurendab see, et nii all-linnas kui Toompeal juhivad koalitsioonivalitsusi poliitikas mannetud Tõnis Palts ja Juhan Parts.
Mõlemad toodi poliitikasse “kõrvalt”. Mõlema poliitikukarjäär on olnud liikumine fopaast fopaani. Mõlemad on koalitsioonipartnerite ja erakonnakaaslaste lükata ja tõmmata. Partsi valitsuse liikmed hoiavad oma joont ja ajavad omi asju. Sama võib aimata ka all-linnas, kus abilinnapead üsna valimatult linnapea aadressil keelt teritavad.
Nõrga valitsusjuhi või linnapea probleemiks kujunevad miljon pisikest erahuvi, mis leiavad enesele eestkõnelejaks ühe või teise asetäitjatest. Just see kääritab koalitsiooni. Kabineti liikmed lähevad omavahel tülli, sest ühtede ärid hakkavad takistama teiste huvisid. Peaminister või linnapea peab hakkama nende vahel pooli valima, suretades nii oma tugipinda. Sulab usaldus, kaob koostöövaim. See lõppev valitsuse kukkumisega, milles saavad väga tõsiselt haiget kõik osapooled.
RAHVUSLUSE TAASTÕUS
Comeback’i on tegemas pikalt surnuks peetud Isamaaliit. Eeldused selleks on olemas: saatus ise on Isamaale kaardid kätte mänginud.
Isamaaliidu taastõusule annab hoogu president Arnold Rüütli võimalik visiit Moskvasse, mis on tõstnud Isamaaliidu taas poliitikapilti. Reformierakonna ja Res Publica väiklasest nääklemisest puutumata Isamaaliit paistab oma oponentide kõrval välja vägagi põhimõttekindla ning eetilise eestluse hoidjana.
Seda enam, et Isamaaliit on üle elanud mitu tõsist kriisi, mis mõnele teisele erakonnale oleks tähendanud eluotsa. Meenutagem, et europarlamendi valimistel kukkusid valitsusparteid läbi, ent Isamaa sai imekombel ikkagi mandaadi. Isamaa on jäänud mureaastatel vee peale ja nüüd puhub nende purjesse tugev pärituul. Hoogu!
VABADUSSAMBA TUULES
Justkui tellitult tõstis Palts all-linnas päevakorda tõstnud küsimuse vabadussamba rajamisest.
Esiteks on sellesse sisse programmeeritud täiesti ilmne konfliktikolle Rahvaliidu ja Res Publica vahel. “Presidendipartei” peab pealt vaatama, kuidas nullitakse president Arnold Rüütli soovi, et vabadusesammas rajataks lauluväljaku nõlvale.
Kärast vabadussamba üle võidab taas kõige enam rahvuslikkuse lippu hoidev Isamaaliit. Eesti poliitikas ei oska keegi seletada seda täiesti uskumatult rumalat viisi, kuidas Palts volikogust välja jäänud Isamaaliidule lahkesti Tallinna võimu juurde ukse avab.
RÜÜTLIGA RAHVALIIDU KALLALE
Rahvaliiduga noritakse tüli ka teistviisi. Res Publica on teinud oma selle aasta prioriteediks presidendi otsevalimised. Res Publicale ei ole presidendi otsevalimised head. Kes oleks nende presidendikandidaat? Kes teda toetaks? Küll aga on presidendi otsevalimised vägagi olulised “presidendipartei” toetajatele. Res Publica haarab siin õlekõrrest: paneb tulle tõsise riigiõigusliku algatuse võitmaks maapiirkondades rahvaliitlastelt hääli.
Seda Rahvaliit neile ei andesta ning vaevalt võivad “äraostmatud” Urmas Reinsalu,
Ken-Marti Vaher, Indrek Raudne ja Taavi Veskimägi loota, et Villu Reiljan neile selle eest “aitäh” ütleb. See pingestab omakorda olukorda koalitsioonis, paneb presidendi küsimuses “parlamentaarset kombinatoorikat” pooldava Reformierakonna kahvlisse ja külvab tüli, mis hirmus.
VENE KÜSIMUS
Asjade selline käik muudab hilissügiseks- aastalõpuks vägagi tõenäoliseks, et Reformierakonna ja Res Publica vahel võetakse taas päevakorda paremparteide liitmise kava. Kui isamaaliitlased madalseisust välja rabelevad, siis neid kaasa ei tõmba. Tõsta pead, et siis teistega mütsi jagada – ei mingil juhul! Reformierakonna ja Res Publica jaoks aga ei pruugi enam jääda teist teed.
Kui Isamaa oma toetust suurendab, siis algul Res Publica ja hiljem Reformierakonna
arvel. Kui esimese poolaasta peateemaks saab välispoliitika idasuunal, on Isamaaliidul enam kui lihtne kasutada Reformierakonna vastu välisminister Kristiina Ojulandi – vastandades enda “põhimõttekindla” välispoliitika
Reformierakonna “põhimõttelagedale” välispoliitikale. Reformierakonna ja Res Publica liitumine aasta lõpul annaks oluliselt lahjema tulemuse, kui oleks andnud möödunud aasta viimastel kuudel. Ent parata pole enam midagi. 2004|. aastal ei mõelnud asjaosalised pikalt ette, tehti, mis oli hetkel kasulik. 2005|. aastal peab strateegiliste küsimustega nüüd tegelema topelt.
AKNAALUSED JA SOTSID
Suurtest võimumängudest kõrvalejääjad on Riigikogu “aknaalused” ning sotsiaaldemokraadid, kes mõlemad peavad arvestama, et kohalike omavalitsuste valimised on neile eluküsimus. Võita tuleb mingigi positsioon Tallinna linnavolikogus, vähemast ei piisa.
See kehtib ka “aknaaluste” kohta, kuigi mõned neist seda ise ei adu. Kohalike omavalitsuste valimised mängivad jõujooned paratamatult ümber, jäägu toolid Riigikogus pealegi samaks. Ka nende vähima enesetõestuse piiriks on Tallinna linnavolikogu. Roosna-Alliku vallavolikogu aseesimees Sven Mikser ja Rägavere vallavalitsuslane Peeter Kreitzberg kõlaks lihtsalt naljakalt. See oleks uppumine.
TIIT VÄHI REFORMIERAKONNA ESIMEHEKS!
Kui Koonderakond omal ajal koost lagunes, siis pudenes selle tippusid mitmetesse Eesti erakondadesse. Näiteks leidis Reformierakonnas koha Peep Aru, Rahvaliidus Eesti esiintrigaan Jaak Allik, Keskerakonnas Arnold Kimber.
Nii nagu ERSP kujutas pikki aastaid (ja mõnede arvates siiani) eraldiseisvat fraktsiooni Isamaaliidu sees, on ka koonderakondlased hoidnud kokku. Direktorite erakonna tipud pole leppinud assimileerimisega ning sõdinud selle vastu intrigeerimisega.
Üks pealtnäha täiesti uskumatu ning objektiivselt kusagil seal võimatu-võimaliku piiril balanseeriv stsenaarium on hargnemas Reformierakonnas ning selle vedajaiks ja taganttõukajaiks olevat just endised nimekad koonderakondlased.
RAHULOLEMATUS ANSIPIGA
Kõik algab sellest, et päris mitmed Reformierakonna liidrid nurisevad juba küllalt avalikult esimees Andrus Ansipi üle. Seda kahel põhjusel.
Reformierakonna tippmängijaid häirib päris tõsiselt Ansipi komme sekkuda “sinna, kuhu pole vaja”. Seda ei teata eriti, kuid Siim Kallas oli oma viimastel aastatel pigem reformierakondlaste auesimees, kui tõsine tegevjuht. Ta hoidus poliitika allhoovustest eemale ning toetus abilistele Heiki Kranichile ja Meelis Atonenile. Need kaks võisid sealjuures teha enam-vähem mida tahtsid. Kuidagi see kõik toimis, kõik olid rahul.
Teiseks heidetakse Ansipile ette suutmatust tuua parteile eelseisvateks, ülehelikiirusel lähenevateks kohalikeks valimisteks uusi arvestatavaid häältepüüdjaid. Mängust lahkunud Siim Kallas, Märt Rask ja Toomas Savi viisid enestega üle kolmeteist tuhande valija hääled. Kellega neid asendada? Pole märgata, et Reformierakonnal oleks siin erilist edu olnud. Aega on uute kandidaatide leidmiseks maksimaalselt kuu või kaks.
Sellelt pinnaselt on võimalik intriigi punuda.
KES ON PEEP ARU?
Ka Reformierakonnas on endised koonderakondlased hoidnud oma joont. Räägitakse,
et Reformierakonna Riigikogu fraktsiooni esimees Peep Aru on tõusnud nii umbes viiendaks mängijaks oravaparteis. Keegi teda eriti ei tea, ka Reformierakonnas ei osanud teda keegi karta. Teda ja tema poolehoidjaid nimetatakse “Reformierakonna Tiit Vähi fraktsiooniks”.
Olgugi, et Vähi on korduvalt andnud mõista, et tal puudub ambitsioon tulla tagasi poliitikasse, kandideeris ta 2003|. aasta Riigikogu valimistel Reformierakonna nimekirjas. Samuti on Tiit Vähi viimasel ajal müünud osa oma huvidest ettevõtluses. Tunnistada tuleb nõrka kohta. Eesti andekaim intriigipunuja Jaak Allik, kellele Vähi sellistes ettevõtmistes tavaliselt on toetunud, on vahepealsel ajal end tihedalt Rahvaliiduga sidunud. Teda pole võtta Reformierakonnas võimu pöörama.
“Tiit Vähi Reformierakonna esimeheks” stsenaariumi kohaselt teatab Andrus Ansip aasta lõpul taandumisest Reformierakonna eesotsast, viidates näiteks ülekoormatusele majandusministri ametis. Tegelikud põhjused saavad muidugi olema muud.
KALLAS TULEB TAGASI
Täiendavalt kõigutab Andrus Ansipi tooli Siim Kallas, kes olevat oma Brüsseli-karjääris mitmel põhjusel pettunud.
Eestis jäetakse rääkimata, et aseesimehi pole Euroopa Komisjonil mitte üks, vaid viis – tool, millest Kallas unistas, polnud hoopiski see, millel ta lõpuks maandus. Samuti oli Kallasel illusioon, et Euroopas pääseb ta võimalike rünnakute alt oma mineviku pärast. Tuhkagi!
Ennustada võib, et juba sügisest hakkab Kallas taas kaasa rääkima Eesti poliitikas ning väljendab avalikult rahulolematust oma järeltulija suhtes. Teda kuulataks, teda usutaks?