Motown on plaadifirma, millest paljud pole midagi kuulnud. Samas on ta plaadifirma, millest mõni on nagu midagi kuulnud. Ja vähestele on Motown plaadifirma, mille nimi on kultusliku tähendusega bränd, mille poole palvetatakse. Need paljud, kes Motowni nimega ehk vilksamisi kokku puutunud, kikitavad aga kõrvu, kui tantsuplatsil kõlab Marvin Gaye “Looking Through the Grapevine” või Diana Rossi ja Supremesi “Baby Love”. Sest need ja muud Motowni lood rokivad!
LÕUNA JA PÕHJA SOUL
Motowni plaadifirma asutati 1959. aastal Berry Gordy Jr. poolt linnas nimega Detroit. Kuna Detroit kandis ja kannab siiani nime Motor City (olles kauaaegne General Motorsi kodulinn), siis oli loogiline ka uue plaadifirma nime valik. Ette rutates, Motown Records viidi millalgi üle Philadelphiasse ja sellepärast tuntakse 1970ndate Motowni ennekõike “Philly soundi” nime all. Aga noil kaugeil 50ndatel oli asi alles stardis. See oli aegu, kus must muusika hakkas järjest enam nähtavaks muutuma ja sisse tungima sinnamaani valgete poolt domineeritud popmuusikasse.
Peaaegu paralleelselt Motowniga asutati lõunaosariikides Memphises plaadifirma Stax (sealt siis Memphise hellitusnimi Staxville, USA) ja sellega kujunesid ka kaks siiamaani popmuusikat mõjutavat stiili – Motowni northern soul ja Staxi southern soul. Asjatundjad vaidlevad siiamaani, mis on northern ja southern souli vahe. Pealiskaudsel kuulamisel võib öelda, et Motowni muusika oli kiirem ja kuivema saundiga, üks mu sõpradest aga väidab, et Motowni firmamärk oli hoopis legendaarne bassimees Jamer Jamerson, kelle bassikäigud pidada tänaseni sõrmi murdma enamikul maailma tippmuusikutel (on ka nii, kuulasin kunagi plaati, kus praegusaja tipppopmuusikud üritasid Jamersoni lugusid järgi mängida, oli ikka hale küll).
HITIVABRIK
Nii või naa, Motown on üks väheseid plaadifirmasid, kes suudavad 15 aasta lõikes näidata ette enam kui 120 esikohahitti. Ning Motowni edu põhjus oli tegelikult väga lihtne: nad tegid head muusikat! Ja head muusikat tegid nad sellepärast, et tol ajal tehti muusikat üldse teistmoodi. Esiteks, selleks, et 1960ndail muusikat teha, pidi ise ka musikaalne olema. Vähemalt viisipidamine oli kohustuslik. Teiseks oli Motowni juures muusikakirjutajate seltskond, kes lõi ühe hiti teise järel, arvestades just esitajate individuaalust. Sellepärast ongi muusikamaailmas nn Motowni hitivabrik Holland-Dozier-Holland (Brian Holland, Lamont Dozier ja Edward Holland Jr.) siiamaani hinnatud ja armastatud. Mehed ise aga said rikkaks, vägagi rikkaks. Ja õigusega!
Sattusin kunagi öösel televiisorit klõpsutades saatele, kus Brian Holland jutustas sellest, kuidas nad nii ööd kui päevad stuudios klaveri taga lugusid kirjutasid. Mõne loo puhul oli kohe selge, kellele seda pakutakse, teiste puhul prooviti hommikul järgi. Kolmas põhjus Motowni eduks oli nende enam kui geniaalne saatebänd nn Funk Brothers, kes on üldsusele veel tundmatumad kui lugudekirjutajad. Aga seal olid oma ala virtuoosid. Muidugi on Motowni muusikast kõige kuulsamad lauljad. Ja mõnda neist peaks igaüks teadma. Pisike Michael Jackson sai tuule tiibadesse just Motownist, Diana Ross samuti, The Temptations ja Stevie Wonder pole just ka tundmatud. Iga hea muusika austaja peaks teadma ka nimesid nagu Smokey Robinson and the Miracles, Martha Reeves and Vandellas, Marvelettes ja Four Tops to name few.
THEN YOU CHANGED (SAMMY WARD)
Northern soul ei ole aga ainult Motown. Ehkki Motown jääb northern souli selgrooks, kuulub sellesse ?anrisse veel hulk väiksemate, aga selle eest plaadikollektsionääride seas veel enam jumaldatud firmasid nagu kasvõi le gendaarne Budda ja Bell. Motowni ja northern souli tippaeg jääb muidugi 1960ndatesse. Sel ajal tantsis suur osa musta Ameerikat ja järjest enam valgeid selle muusika järgi.
Northern souli juures on üks nüanss, mida vähesed muusikaarmastajad teavad. Ehkki Motowni souli-tekstid rääkisid enamuses armastusest, oli sellel muusikal omal ajal tohutu poliitiline tähendus. Sest soul (nii northern kui southern) oli musta identiteedi kõige kärarikkam ja silmapaistvam väljendus. Sel ajal oli segregatsioon USA-s täiesti igapäevane praktika ja vaid vähesed seadsid seda küsimuse alla. Ent souli-lauljad seadsid! Smokey Robinson oli esimene must artist, kelle kontserdil Texases üksteisest eraldatud must ja valge publik piirdetarad maha tantsis ja omavahel segunes.
Wilson Pickett sai Ameerikas ülikuulsaks, kui ta nõudis restoranidelt, et teda lastaks einetada mugavas ja ilusas “valges” tsoonis. Ja pomm lõi sisse, kui Aretha Franklin avaldas laulu “Respect Yourself” – see lugu muutus kodanikuõiguste eest võitlejate mitteametlikuks hümniks. Ja miks nad ei oleks pidanud seda kõike tegema? Northern soul demonstreeris oma üleolekut valgest popmuusikast igas raadiojaamas ja tantsupeol ning artistid nõudsid enda suhtes samasugust käitumist kui valgete tähtede suhtes.
I SEE A RAINBOW (BLINKY & EDWIN STARR)
Northern souli ajalugu Euroopas on põnev ja täis vastuolulisust. Iseenesest mõista algas souli pealetung Vanas Maailmas Inglismaalt, mille linnades juba tol ajal elas suur hulk jamaikalasi ja aafriklasi. Just jamaikalased on need, kellele Motown oma populaarsuse eest tänu võlgneb. Kuna ameerika soul ja rhythm’n’blues on alati olnud kindel osa Jamaikal tarbitavast muusikast, siis said sellest osa ka jamaika immigrandid. Jamaika klubides Inglismaal on alati souli mängitud ja kui valged noored hakkasid nendes klubides käima, siis võtsid ka nemad selle muusika omaks.
Briti saartelt pärineb enamik noorte subkultuure ja sama käib ka mod-liikumise kohta. Noil ammuseil 60ndail hakkas osa töölisklassi noori inglise tööstuslinnades ajama väga kummalist rida. Nad olid tarbimishullud, ostes kõike mis on cool, eksklusiivne ja eriline. Itaalia motorollerid, kallid ülikonnad ja muusika, mida võis kuulata vaid loetud underground-klubides – northern soul ja jamaika ska. Parast mod-lainet võtsid souli üle modide järglased skinheadid ja tekkis suisa omaette rühm – soul-skinid. Niimoodi muutus soul töölisklassi muusikaks, mida siiamaani mängitakse jalgpallistaadionitel ja äärelinnade pubides.
1970ndad oli aeg, kui soul sai Euroopas veel enam underground-musaks. Intellektuaalid kuulasid pateetilist progerocki ja Bob Dylani stiilis poliitilist folki. Lihalik ja sensuaalne soul oli neile liiga barbaarne. Selle eest proletaarlaste seas oli soul alati au sees. Kui Motown 70ndatel saundi muutis ja kogu nende muusika liikus enam ja enam disco poole (sealt siis ka Philly disco), sai northern soulist kitsa die-hard fänkonna muusika. Ja nii on see tänapäevani. Inglismaal elab ülemaailmse kuulsusega kirglikke souli-kogujaid, kes annavad kogu oma raha välja, ajades taga haruldasi 7-tolliseid souli-singleid. Räägitakse, et mõne mehe plaadikogu on enam väärt kui maja, kus ta elab!
Souli fänkond on Inglismaal kindlalt seotud pungiga. Esimesed punkarid kuulasid reggaet ja northern souli. Calsh mängis soundcheckides souli-lugusid ja pikapeale tekkis suisa omaette stiil – punksoul. Alustajaks peetakse vasakpoolset skinhead-triot Redskins. Redskins mängis soulilugusid ja tegi ka ise oma lugusid, kus segati souli rütm ja coolness pungi kitarri ja tempoga. Sarnaselt oma mustadele eelkäijatele kümmekond aastat tagasi sukeldusid ka nemad poliitikasse. Tagajärjeks see, et Redskins muutus ruttu natside kõige vihatumaks bändiks, kelle kontserdid lõppesid tihti kaklustega.
TARANTINO RIKKUS KÕIK ÄRA
Minu kokkupuude northern souliga leidis aset 1990ndate keskel Berliinis, kui paar fänni hakkasid underground-klubides korraldama vahepeal väljasurnud northern soul all nightereid ehk siis öö otsa kestnud souli-pidusid. Alguses oli asi vägagi insider-tasemel. Info levis vaid flaierite kaudu ja kohale tulid valitud näod Berliini skinhead ja mod scenest. Aga lahe oli. Klubi ukse ees seisis alati hulk motorollereid ja sees oli tunne, nagu oleks sattunud “Quadrophenia” filmi – mäletate seda kohta, kus hõbedases tonic-ülikonnas Sting tantsupõrandal rokib? Ülikonnad olid kohustuslikud ja tüdrukud üritasid ka 6Ts vaimus riietuda.
Siis aga tuli Tarantino ja rikkus kõik ära. Tarantino filmid on coolid, no objections!, aga nad tegid retro-saundi ruttu ka mainstreampubliku seas populaarseks. Ühel hetkel olid souli-peod üle ujutatud hipide ja üliõpilaste poolt ja? noh, kuidagi igavaks läks. Aga mõne aasta parast oli ka taoline haip möödas ja soul taandus jälle undergroundi.
NORTHERN SOUL JA MAARJAMAA
Eesti pole õnneks soulist täiesti ära lõigatud. Suuresti tänu faktile, et Motowni esindajad tegutsevad ka Eestis ja palju vana souli peaks enamikus poodides kui mitte saadaval, siis tellitav olema. “Soul Satisfaction 5” on KesKus´is – Detsibilli poolt toimetataval plaadileheküljel – sees, algajale soovitan ka veel suurepärast “Motown Smash Hits” kogumikku. Kaasaegsema kõla tagaajajail tasub hankida “Motown remixed” kogumik, kus kuulsad hiphop ja muu muusika produtsendid on vanad lood ajakohastanud (ehkki, olgem ausad, originaale nad ei ületa, kuigi Randy Watsoni remiks Gladys Knighti versioonist “I Heard it Through the Grapevine” on jumalik!).
Stevie Wonderi uus plaat “A Time To Love” on ka hea näide Motowni 21. sajandi saundist, ühendades 70ndate Philly saundi ja tänapäeva helikeele. Ning siit-sealt võib leida ka muud mitte-Motown northern souli, eriti kogumikena. Ja kes ei viitsi kõike kohe osta, võiks hoopis netis otsida üles BBC Radio Stokes’i, kus Mary Fox mängib iga nädal kaks tundi vana souli, saateid saab kuulata nädal takkajärgi ja täiesti tasuta!