Juba see, kui hästi Jaan Kaplinski vahetult pärast 14. septembri terrorirünnakut Osama bin Ladeni nime õiget hääldust tundis, tegi valvsaks. Sest vaevalt oli Maailma Kaubanduskeskuse tolm maha langenud, kui Eestis elav skandinaavia ajakirjanik Kaplinski teadis, et tegelikult ikka Usama ja mitte Osama, ja et tegelikult mitte Laden, vaid Ladiin. Nojah, et mitte “bin”, vaid “ibn”, sellest võis ju aru saada. Selle peale võis tulla igaüks, kes on midagi kuulnud vanake Hottabõt?ist. Aga see Ladiin? See reetis mingi seniavastamata sügaviku olemasolu Võrumaa metsades. Oma sisimas tundsin, et midagi siin ei klapi.

MASSIMÕRV, POEEDI LOOMING
Minu ebamäärane ebamugavustunne (ehk lühidalt ebatunne) süvenes, kui Bush Husseinile kallale läks ja Kaplinski selle peale väga pahaseks sai. Et Bush Husseinile kallale läks, sellest sain ma aru. Aga miks pidi poolenisti juudiverd Kaplinski äkki asuma araablaste poolele? See oli ju veelgi ebaloomulikum, kui Rein Raua asumine Kaplinski kõrvale. Ehkki seegi oli üksjagu imelik. Ise veel nii heast perekonnast, Matthias Johann Eiseni ja Iron Maideni poeg, Kristjan Raua vanem vend, Jürgen Rooste isa? Aga Raud Rauaks.

Niisiis aimus mulle hämaralt, et Kaplinski kui inimene ja kui aurik ei ole omavahel kooskõlas, s.t. et Kaplinskis on mingi antagonistlik sisevastuolu. Justkui oleks pea tehtud Microsoftis ja käsi Linuxis. Siiski ei saanud ma enne tõele lähemale, kui terrorirünnaku aastapäeval, mil televiisorist näidati dokumentaalfilmi lastest, kes just tol päeval ja tol tunnil olid Maailma Kaubanduskeskuse katusele ekskursioonile läinud. Paraku osutus see ekskursiooniks igavikku?

Seda dokumentaalfilmi vaadates meenus mulle äkki Jaan Kaplinski reaktsioon 14. septembri hirmuteole: see olevat “poeedi looming”.

Muuseas, mitmed maailmas tuntud massimõrvarid on olnud ka ohjeldamatud luulekribajad.

INIMFAKTOR VEDAS ALT
Ent ikkagi. Ah või poeedi looming?! Nii ei saanud ju ometi öelda Nobeli preemia nominent, paadunud humanist, igasuguse agressiivsuse ja ekspansiivsuse põlastaja, sallivuseprohvet, Võrumaa vanamees vikatiga?!

Just sel hetkel oli Osama bin Laden ennast minu jaoks paljastanud. Sest just sel hetkel kangastus mulle tõde, mis oli ühekorraga ilus ja õudne nagu aatomiseen. Ma mõistsin: Jaan Kaplinski ongi Osama bin Laden. Või õieti vastupidi: Osama bin Laden on Kaplinski. Või veelgi täpsemalt: on juba aastaid aeg-ajalt Kaplinskiks käinud (vrd. “libahundiks käima”), nüüd aga, mil lollikstehtud jänkid teda kuskilt Zagrose mägedest taga otsivad, istub ta Võrumaal, Kaplinski nägu ees, ja itsitab pihku. Mõelge vaid! Eks seegi ole tõelise poeedi tõeline poeeditegu? Nüüd saab ka vikatiga vanamehe kujund hoopis sügavama mõõtme.

Nali on hea, ehkki küünilisevõitu. Aga igati kavalalt välja mõeldud, midagi pole öelda. Ainult edevus oli see, mis Osamat alt vedas. Inimfaktor nii-öelda?

PARALEEL KLASSIKAST
Vahele kirjandusest. Kes ei ole lugenud Graham Greene’i klassikalist juttu “Pajude allee”, sellele lühidalt järgmist.

“Pajude allees” on justkui kaks peategelast – kaks venda, kellest üks on poolhull vagamees ja teine elunautijast pangaametnik. Kogu linnake teab neid ja imestab, et kuidas küll võivad vennakesed nii erinevad olla. Aga t e g e l i k u l t on nad üks ja seesama isik. Lihtsalt üks pangaametnik, kes plaanib suurema summa raha pihtapanekut, loob endale teise identiteedi. Tõmbab aeg-ajalt kotiriided selga, ajab juuksed sassi ja läheb tänavale inimesi nende patuse elu eest hurjutama. Mitte keegi ei tule selle peale, et neid pole kunagi nähtud samal ajal samas kohas. Või isegi lihtsalt samal ajal, sest kui nähti üht, ei nähtud teist ja vastupidi. Inimesed hoopis vaidlevad, kas nad on välimuselt sarnased või eriti ei olegi.

Kui pangaametnik on oma suurvarguse toime pannud, loobub ta oma esialgsest identiteedist lõplikult, lükkab oma limusiini sohu, kustutab sigari ja hakkab elama vagamehe elu, kuni peast üsna segi läheb. Loo puänti ma ei räägi, lugege ise. See tasub vaeva.

MAASSEKAEVATUD TURBAN
Nüüd küsigem endalt täie resoluutsusega – kas keegi on näinud Jaan Kaplinskit ja Osama bin Ladenit samal ajal ja samas kohas ehk eesti keeli öeldult üheskoos? Meie veendunud vastus on – EI! Seda pole olnud ja seda ka ei tule mitte kunagi, sest Osama bin Laden, nii nagu me teda tundsime (oleksin äärepealt lisanud “?ja armastasime”, olgu Issand mulle armuline), on surnud.

Surnud selles mõttes, et ta on oma turbani igaveseks maasse kaevanud, koraani Kirkuki pandimajja viinud ja araabia keelegi peaaegu ära unustanud. See-eest puhub ta vabalt soome, rootsi, võru jt. skandinaavia keeli, astub vahel Kirjanike Liidust läbi ja kui Kalev Keskküla jälle “Areeni” teha ei viitsi, siis lobiseb temaga kahe-kolme külje jagu tarka juttu, ülejäänu täidab Hvostov.

Te heitke vaid pilk nende fotodele. Juuksur on veidi vaeva näinud, seda ei saa salata, kuid üldiselt ei ole nende inimeste identsuses kahtlust.

MILLINE ON KAPLINSKI TUTTAVATE OSA?
Muuseas äratab tähelepanu, et bin Laden tegi ülesande endale lihtsaks. Oma varuidentiteeti luues ei võtnud ta endale ülejõukäivat ülesannet, nagu seda oleks olnud, ütleme, Kristiina Ojulannaks või Villu Reiljaniks kehastumine. Seda nii välimuse poole pealt.

Aga mis puutub sisusse, siis siin võib märgata selget hingesugulust. Nii Rootsis üles kasvanud Osama kui Eestis üles kasvanud Kaplinski on ju “murtud identiteediga” isiksused, kes ei salli oma kasvukeskkonda, ühtaegu soovides ja mitte soovides selle liikmed olla. Sellest siis ka too “luulelisus”, mis varjab üksildust, kaitsetust ja vihmases novembriöös kräunuvaid kasse. Valides Kaplinski, võttis Osama endale iseenda osa.
Ära tuli vahetada vaid kuub ja keel.

Ent kõik pole kaugeltki selge. Näiteks kasvõi seesama Hvostov. Milline on tema osa selles õudses loos?

Kas ta teab, et Kaplinski on seesama, kes bin Laden ja vastupidi? Viimati on ta isegi kaasosaline? Või võtame Raua. Heidame jälle pilgu fotole ja meis tõstab pead hirmus kahtluseuss. Kas Osama on tõesti nii võimas, et suutis luua endale koguni kaks varuidentiteeti? kui Osama on surnud, siis elagu Jaan, ja kui Jaan vahele jääb, siis elagu Rein? Selline väljavaade tekitab muidugi kõhedust. Igatahes tasub valvsus säilitada. Näiteks uurida tõsiselt järele, kui usaldusväärsed on ikkagi need inimesed, kes väidavad, et on näinud Rauda ja Kaplinskit üheskoos. Milline on selliste inimeste taust? Ega nad lapsepõlves Artekis ei ole käinud? Või mälumängu võitjana Bulgaarias?

EESTI, PÄÄSTEV KOLGAS
Teada on see, et Raud on üles näidanud sedasama verdtarretavat huumorimeelt kui Osama oma terrorirünnakus. Kes meist ei mäletaks Raua töötlust eesti rahvuseeposest: “Vanal Klaveril oli kolm poega: Klaveripoeg, Orelipoeg ja O’boeg.” Omal ajal, kui ajaleht “Sirp ja Vasar” selle ära trükkis, me naersime, aga praegu tuleks võib-olla nutta. Nutta, kodanikud!

Jääb veel üle küsida, miks pidi Osama oma salakoopa just siia Läänemere kaldale, Taara muistsete tammemetsade ja Kalevipoegade sängide keskele kaevama?

Mis siin ikka arutada – küllap pidas ta Eestit selliseks kolkaks, kust teda keegi otsima ei tea tulla. Ainult see edevus, edevus?! Oleks võinud ju hakata kirjuks koeraks või rahvusvaheliseks ärijuhiks – mitte keegi poleks teda märganud.

Aga temal vaja ikka silma paista, õpetada, õiendada, luuletada, maailma parandada. Noh, ja nüüd saigi. Paras talle. Näis, kuidas ta ennast välja keerutab.