Kirjanduses ei hinnata mitte seda fantastikat, mis kirjeldab midagi täiesti uskumatut ja võimatut, vaid seda, mis on rajatud mingile ettenägemisele, ettetundmisele, mis kirjeldab mingit miraa?i; kuna miraa? on midagi sellist, mis peegeldab mingit teist, nähtamatut reaalsust, mitte aga puhast väljamõeldist. Nii kirjutas väga hea lastekirjanduse fantast Aleksandr Beljajev palju aastaid tagasi romaani «Õhumüüja», kus kangelane ajab kokku hulga raha müües seda, milleta inimene ei saa eksisteerida – puhast õhku.
Neil päevil kuulutas jurist Vladimir Ossipov Jeiskist end kõikide pilvede omanikuks üleilmses atmosfääris. Maailma seadused ei räägi juristi pretensioonide vastu: juriidilises praktikas inimene, kes vormistab õigused millelegi, mis pole kellegi omanduses, saab selle mitte kellelegi kuuluva täievoliliseks peremeheks. Vormistanud
dokumendid, mõtleb Vladimir Ossipov nüüd, kuidas panna inimesi maksma vihma eest, mis langeb tema pilvedest.
VÄLJAMÕELDUD AIDS
Aga dokumentaalfilmidele oleme harjunud esitama hoopis teistsuguseid nõudmisi – seal tahame tõtt ja ainult tõtt. Kuid tõde nõuab võtteprotsessile mitte väiksemaid kulutusi, kui fantastika.
Selle probleemi lahendas edukalt re?issöör-kinodokumentalist Vladimir Popov, kes on saanud oma töö eest suurtel rahvusvahelistel festivalidel mitmeid
auhindu. Ta sõidab väikestesse Venemaa küladesse, räägib kopikate eest kohalikele augu pähe, et need nõustuksid osalema tema teostes; kinnitab, et tema kinos tõstatakse teede, meditsiinilise teenindamise puudumise ning teiste regiooni ebakohtade probleeme. Inimesed on nõus kaasa lööma ja räägivad meelsasti oma hädadest. Ent helindavad neid filme hoopis teised inimesed – avades meie elu muid paiseid. Nii väntas Popov tillukeses Kalat?i külakeses filmi «Ljamuri jaam» sellest, kuidas seal kõik elanikud põevad suguhaigusi – gonorröast süüfilise ja AIDSini välja. Läänes oldi pildist vapustatud, anti preemia. Ent milline oli külaelanike vapustus, kui nad täiesti juhuslikult nägid seda filmi televisioonis ja tundsid end kangelastena ära. Pereemad, noored tüdrukud-pruudid, armukadedate meeste naised rääkisid võõraste häältega ekraanil oma olematutest haigustest ja seksuaalsetest juhusuhetest. On veel üks filmi reaalne ohver – purjus mees tulistas oma «truudusetut» naist, kes suri teel haiglasse? Re?issöör suhtub sellisesse asjakäiku filosoofiliselt: ta arvab, et peamine on
tõstatada probleem, kas väljamõelduna või reaalsena – polegi tähtis?
SEITSMEKÜMNE-AASTANE NOORUK JA OOTAMATU KÜLALINE
Seitsmekümnendat juubelit tähistas üks kõige tuntumaid ja populaarsemaid Peterburi näitlejannasid Alisa Freindlihh. Erik Schmitti näidendis «Oskar ja Roosa daam» mängis ta juubeliks kümneaastast poissi, kes sureb leukeemiasse; tal jääb elada vaid kümme päeva, selle aja jooksul jõuab ta läbi elada täiskasvanud inimese elu. Mitu aastakümmet tagasi mängis Alisa Freindlihh juba poissi – Väikevenda jutust «Väikevend ja Karlsson katuselt». Juubelipäeval helises näitlejanna korteris ootamatult uksekell. Avanud ukse, nägi erutatud juubilar Vladimir Putinit tohutu lillekimbuga. Vladimir Vladimirovit? kutsuti lauda, mis oli kaetud teejoomiseks; peale Freindlihhi viibis kodus vaid tema tütar. «Kes avab ?ampanja?» tundis näitlejanna huvi. «Mina!» hüüdis Putin. «Ma teadsin, et olete eeskujulik mees!» jätkas juubilar kõnelust. «Avada ?ampanjat on lihtsam, kui?» alustas president. «Kui riiki juhtida?» napsas näitlejanna. «Ei,» vastas Putin galantselt, «kui teha laval seda, mida teete teie!» ?Minu mäletamist mööda mängiti stseene sellise stsenaariumi kohaselt vaid Põhja-Koreas, kus inimene, kes kohtus Riigi Suure Juhiga oli õnnest täiesti endast väljas ja kogu maa kadeduse objektiks? Putini külaskäigu tulemusena Freindlihhi juurde vahetati trepikojas välja vanad postkastid, parandati aken ning pesti trepp puhtaks. See, nagu räägitakse, olla alles algus. Kõik Peterburi kuulsused unistavad, et nende juurde astub sisse tassikest teed jooma president ning siis kihutatakse sealt välja kassid ning keeratakse sisse uus lamp? Moskva oblastis leidis asset veel üks muinasjutt: 28-aastane Vitali Ussat?ev viis ellu Winnie Puhhi kangelasteo – lendas õhupallidega. Ta täitis 900 palli heeliumiga ja lendas nendega poolteist tundi, läbides kuuskümmend neli kilomeetrit. . Maksimaalne kõrgus – 5764 meetrit, on uus maailmarekord.
KUNST MUUTUB ELUKS. VÕI VASTUPIDI
Mõned tuntud vene näitlejad ja lauljad otsustasid ilu poolest jõudu katsuda vanade meistrite klassikaliste lõuenditega. Nad nõustusid end alasti pildistada lasta, grimeerituna piltidel kujutatu moodi. Nii sai Lada Densist Edouard Manet «Olympia», Irina Allegrovast Jean Auguste Domenic Ingresi «Suur odalisk», Rubensi «Veenuse hommikutualett» veetles Ruslana Pisankat. Kõik tähed teatasid, et nende alastus on seotud suure kunstiga ja mitte labase erootilise lahtiriietumisega. Fotod ilmusid kõigis ajalehtedes; kui arvestada, et enamik osalejaid oli aastatelt kõvasti üle kolmekümne, ei saa neid süüdistada piltide erootilisuses.
Suurte Uusaasta ja jõulupühade taustal tähistatakse veel üht – palju tagasihoidlikumat ent tähtsat: esimese vene kainestusmaja sajandat aastapäeva. Esimene kainestusmaja ehitati Tuulasse, kuhu ka täna võib sattuda iga purjus inimene. Ta riietatakse lahti, talt võetakse ära raha ja väärisesemed, pekstakse, kui vastu hakkab ning pannakse aluspükstes külmkambrisse välja magama. Tekki ei anta.