Merike Estna aprillikuine näitus “Voyeur” Hobusepea galeriis Tallinnas juhatas omal kaudsel moel sisse teema, mis leiab sellel kevadel veel mitmel pool kajastamist. Nimelt inimese seksuaalsusega seonduv.
Kunst või porno?
Estna küll tegelikult ainult vihjab, ta ei ole otseütleja; ta paneb publiku n-ö piiluja olukorda, kes võib rahuldada lihtsalt oma uudishimu (või siis ka seksuaalset eripära), vaadates seda, mis toimub pargis puude vahel. See, mida nähakse, ei ole selgelt ette määratud, sest “nagu piiluja võib keelatud tegevuse tulemusel teha pealiskaudselt ebaõigeid järeldusi nähtust, jätab Estna vaataja otsustada, mis on realistliku ja abstraktse omavahelise segunemise tulemusel tegelikult maalidel kujutatud”. Aga ega ülemäära keerutada ei ole ka mõtet – vaata, kuidas tahad, ikka märkad, et maalidel on kujutatud seksuaalseid toiminguid, olgu need siis looritatud või mitte.
Kui ma ütlen, et selle näituse puhul seisneb Estna eripära selles, et siin domineerib vorm sisu üle, siis väidan ma tegelikult ainult seda, et kunstnik on oma otsingutes (olgu need siis värvidega, kompositsiooniga jne) jõudnud võrreldes varasemaga palju huvitavamasse ning küpsemasse faasi. Estnast on saanud silmnähtavalt hea maalikunstnik ja seda on hea tõdeda.
Tema enda poolt kunagi püstitatud retooriline küsimus “Kas see on kunst või porno?” võib olla nüüd arutluseteemaks vaid väga kunstikaugete inimeste seas, kuna oma maalidega on Estna sellele küsimusele juba vastanud.
Teisenev erootika piir
Aprilli lõpust kuni sügiseni on Rakvere Näitustemajas avatud suuremahuline ülevaatenäitus “Minu erootika”. Selles osalevad ligi paarkümmend kunstnikku esitavad oma isiklikke nägemusi erootikast. Sealt peaks vaataja saama ka selgema ettekujutuse sellest, milline on eesti erootiline kunst 21. sajandi teise kümnendi alguses.
Tavaliselt arvatakse erootilise kunsti alla sellised teosed, millistes kujutatakse inimest, kes on ümbritsetud sellise emotsionaalse informatsiooniväljaga, mis suunab vaataja mõtted, tunded ning kujutluspildid seksuaalsuhete valdkonda. Selliseid kunstiteoseid võib leida pea kõigi rahvaste kultuuridest. Erootiline kunst kätkeb endas kaks laiemat teemat: inimene kui erootiliste tunnete objekt – tema ilu, seksuaalne kütkestavus jne – ning inimestevahelised seksuaalsuhted, mis võivad olla kujutatud romantilise, naturaalse, groteskse või mingi muu alatooniga. Kuid oluline on silmas pidada, et ka erootiline kunst on ajastuspetsiifiline, sõltudes ühiskonnas valitsenud religioossetest ja filosoofilistest arusaamadest, mentaliteedist, aga ka seksuaalkäitumise normidest.
Seetõttu on piir erootilise ja pornograafilise kunsti vahel ebamäärane ning ajas teisenev: see, mis tundus paljudele aastakümneid tagasi obstsöönne ning liigitati seetõttu pornograafia alla, omab täna vaid tähendust kui näide oma ajastu arusaamadest, suutmata enamasti edastada neid emotsioone, mida kaasaegsed võisid kogeda. (Need on siiski hoomatavad meisterlikult teostatud tööde puhul, mis justkui kulgeksid ajaväliselt.)
Tegelikult eristab täna erootilist ja pornograafilist kunsti imeõhuke piir, kuna viimast – kui kasutada riiklikku keelepruuki – iseloomustavat “selline kujutamisviis, mis teisi inimlikke seoseid kõrvale jättes seksuaalseid toiminguid labaselt ja pealetükkivalt esiplaanile toob”.
Ent “labasuse ja pealetükkivuse” määratlemine on suhteliselt raske, eriti siis, kui “seksuaalseid toiminguid” on edasi antud meisterlikult ja esteetiliselt kõrgetasemeliselt. Sellisel üha laiemalt levival “seksuaalsete toimingute” kujutamisel on ka kindlad põhjused.
Individuaalne tajumine
Juba 20. sajandi lõpuks oli erootika tunginud pea kõikidesse inimtegevuse sfääridesse, erotiseerida on olnud võimalik kõike, alustades kehast ja riietusest, lõpetades ümbritseva keskkonnaga. Paljud erootilised vihjed ja sümbolid, mis varasematel aegadel kandsid võimsat laengut, on nüüdseks minetanud oma jõu. See on seletatav nende piirangute ja tabude kadumisega, mis varasematel sajanditel reglementeerisid inimese seksuaalkäitumist. Kui inimese seksuaalsust – ükskõik, millistest selle avaldumisvormidest me ka ei räägiks – surutakse alla, siis tekitab see paratamatult vastureaktsiooni. Mida rohkem inimese seksuaalkäitumise avaldumisvorme piirati, mida rohkem tema keha riietega varjati, seda enam osutasid ta erinevad kehaosad – rääkimata otseselt genitaalpiirkonnast – võimalikele naudingutele. Sama kehtis nii sõnade kui ka teatud kujundite (näiteks auster) kohta piltidel. Seda enam hakkasid nad kandma endas erootilist pinget. Juba varauusaegne inimene oli võrreldes varasemaga märksa erutuvustundlikum ning see tõi kaasa ka ümbritseva keskkonna tugeva erotiseerumise, mida võiksime vaadelda kui ühiskonna kodanlikustumise paratamatut kõrvalprodukti. Erootilise tähenduse omandavad paljud esemed ja tegevused, mida seni käsitleti kui neutraalseid: pehmed tugitoolid ja voodid, liiga sage naermine, naiste ratsutamine jpm. Tänaseks ei ole sellest enam midagi alles jäänud, veelgi enam: tänu üldiselt levivale erotiseerumisele ei oma sageli ka paljud inimese kehakujundid enam piisavalt erutuslikku jõudu, mistõttu on üsna loogiline arengutee pornograafia ja erootika vahelise piiri haihtumine, kus aktsepteeritavuse ainsaks kriteeriumiks jäävad kunstniku meisterlikkus ning taiese immanentsed väärtused.
Lisaks ajastuspetsiifilisusele ei maksaks erootilise kunsti puhul tähelepanuta jätta ka seda aspekti, et selle tajumine on suuresti individuaalne nagu ka igasuguse seksuaalse erutuvuse tekkimine. Nii nagu naise ja mehe tundlikkus erootilisele stimulatsioonile sõna või pildiga on erinev. Konkreetse inimese puhul sõltub see veel paljudest erinevatest faktoritest, olgu nendeks siis kaasasündinud liibidotugevus, seksuaalne orientatsioon, kasvatus, vanus, varasem seksuaalelu, vanus, stressi olemasolu või selle puudumine jne. Nüüdisaegne erootiline kunst, otsides endale austajaid erinevatest sihtgruppidest, peegeldab praktiliselt kõiki mõeldavaid (ja ka pelgalt kujutletavaid ) inimese seksuaalaktiivsuse territooriume. Igaühele oma.