Lisaks neile tuleb mängu 3000 aasta vanune Egiptuse muumia. Just selline The King versus The King Of Dead võitlus on põhiliiniks ühes naljakaimas USA Bfilmis Bubba Ho-Tep.
Bubba Ho-Tep (2002) on küll madalaeelarveline B-film, kuid mitte üldsegi üle jala ja mustalt tehtud. Pigem paremini kui mõnigi meinstriimi toode. Film oli kinodesse jõudes nii pop, et saalid olid sageli välja müüdud. Ka lõi see film laineid mitmetel festivalidel – näiteks Toronto ja Hong Kongi rahvusvahelistel festivalidel ning USA komöödiafilmide festivalil võitis nii parima näitleja kui ka parima käsikirja preemia.
Re?issöör Don Coscarelli (1954) on ka enne seda filmi saanud hakkama tähelepanuväärsete sooritustega. Üheksateistkümnesena sai temast noorim re?issöör, kes müüs oma sõltumatult produtseeritud filmi Jim The World’s Greatest distributsiooniõigused maha suurele Hollywoodi stuudiole Universal Pictures. Jim The World’s Greatest võeti prestii?se USA Filmifestivali ametlikku programmi. Tema teine, Twentieth Century Foxi all tehtud soe noortekas Kenny & Company tõi müügiedu ülemere ja eriti suureks hitiks sai Jaapanis, kus peaosalist mänginud Michael Baldwinist tuli teismeliste iidol. Tema edukamateks filmideks enne Bubba Ho-Tepi on scifi fantasy filmid The Beastmaster (kokku kolm täispikka) ja õudukad Phantasm (kokku neli täispikka). Tuntumad tema filmid ongi Phantasm koos järgedega, mis on saanud kultusfilmi staatuse ja videod müüvad nagu soojad saiad.
Aga tagasi Bubba Ho-Tepi juurde. Film põhineb varem Batmani ja Supermani animateleseeriate lugude kirjutamisega kuulsust kogunud Joe R. Lansdale´i lühijutul.
Vanadekodu on nagu vanadekodu ikka. Sihuke rahulik koht. Elvis, keda seal tuntakse eelkõige Sebastian Haffi nime all, on praktiliselt voodihaige, kes vaevu abivahendite toel suudab peldikuni loivata. Õde käib igal õhtul tülpinult tema alakeha kreemitamas ning Elvis vaatab sageli teki alla oma riista poole ja ei suuda meenutada, millal see viimati töökorras oli.
Ent kuidas Elvis vanadekodusse sai? Tegelikult nii, et kui tal üks hetk tähelepanust ja kuulsusest siiber sai, vahetas ta kohad ühe oma jäljendajaga, kel oli Elvise tribüütbänd. See andis võimaluse teha muusikat ja esineda, aga samas olla tüütava tähelepanu alt väljas. Kuna Elvisele oli varem kõik ette ja taha ära tehtud, polnud ta iseseisvas elus kuigi osav; suutis toitu valmistades vagunelamu maha põletada. Ühel kontserdil aga juhtus Elvisega õnnetus ja ta oli pikka aega koomas. Nii ei saanudki üldsus teada, et see kutt, kes 1977. aastal otsad andis, ei olnudki tegelikult Elvis, vaid hoopis Sebastian Haff.
Ka kõrvalpalatis elav tüüp ei ole vähem väärikas – nimelt väidab see neeger, et on JFK isiklikult. Lihtsalt valitsuse agendid vahetasid ta nahavärvi ära, et talle ohutus tagada.
Olukord kipub muidu rahulikus vanadekodus ärevaks muutuma, kui järjest hakkavad surema muidu üsna kõbusad vanurid. Ühel õhtul ilmub Elvise tuppa suur skarabeus, kes staari vihaselt ründab. Elvisel õnnestub siibri ja kahvli abil jube elukas kahjutuks teha.
Kuid see pole veel kõik. Kennedyl on teooria, et 3000 aasta vanune Egiptuse muumia, mis aastaid tagasi muuseumieksponaadina mööda ühendriike tiirutas ja siis kuskil Texases ära varastati, on täie elu ja tervise juures ning kooserdab nüüd vanadekodus ringi. Aga selleks, et elus püsida, peab ta elusatelt hinged välja imema. Ja kuna hinged on nii väikesed, siis on eluspüsimiseks neid pidavalt vaja tarbida.
“Ask not what your rest home can do for you,” ütleb Elvis JFKle
“Ask what you can do for your rest home.”
“You stole one of my best lines,” vastab JFK.
Filmi DVD või VHSi saab siis jällegi suurematest netipoodidest. Kes tahavad aga postrit, T-särki või saunträkk CD-d, siis neid saab filmi ametlikult kodulehelt www.bubbahotep.com. Muide, muusikarida on siuke mõnus Brian Tyleri komponeeritud rokenz, mida võiks täiesti ka ilma filmita kuulata.