Tavaliselt on nii, et kui midagi ühiskonnas ära keelatakse, siis ikka kujuneb kiht inimesi, kes vihuti asub seda keeldu kohe rikkuma. Salakaubavedu ehk konterbant – maailma ajaloos on laiemalt tuntud oopiumikonterbant Hiinas, laialdane on nn bootlegger’ite salaalkoholivedu ja -müük Ameerika Ühendriikides. Läänemeremaades, ka Eestis ja Soomes 1920.-30. aastatel salapiirituseveoga tegelenud isikud investeerisid oma kasumi peamiselt laevadesse ja kiirpaatidesse, kinnisvarasse ning tööstusse ja kaubandusse, ebaseaduslikust tegevusest saadud raha võimaldas ära osta kohaliku võimu esindajaid. Salapiiritus andis umbes neljandiku Eesti tuludest. Korruptsioon Eesti ja Soome politseis sai alguse just Soome keeluseaduse aegu. Ameerika Ühendriikide tasemel organiseeritud kuritegevust ei tekkinud siin üksnes seetõttu, et raha liikus tunduvalt vähem.
Salapiiritusevedu andis rikkalikku ainest ka folkloorile: Soome ehitusmeister Kylä-Tuomola hakanud sõitma Pariisi ehitusnäitusele. Kolleegist ehitusmeister Lamminen küsinud temalt: “Kas sa võtad ka naise Prantsusmaale kaasa?” Kylä-Tuomola vastas: “Kas sina võtad viina kaasa, kui lähed Eestisse?”
Eestist saatsid mõisad salaja piiritust Soome juba ammu. Näiteks 1850. aastal veetud sinna kolmandik Eesti piiritusetoodangust, mõnikord läinud terved voorid. 1920. aastate algul jäidki Eesti ja Soome illegaalses kaubavahetuses teised artiklid tagaplaanile ning järsult tõusis esile piiritus. Kui palju piiritust Eestist ja hiljem Saksamaalt, Lätist, Leedust ja T?ehhoslovakkiast keeluseaduse aegu Soome smugeldati, on raske täpselt kindlaks määrata.
Keeluseadus Eestis
1919. aasta alguses andis sõjavägede ülemjuhataja Johan Laidoner korralduse registreerida riigi alkoholivarud. Ühe eraisiku omanduses võis olla viis liitrit veine, kolm liitrit kerget alkoholi ehk likööre ning liiter põletatud viina. Ülejäänud alkoholi võttis riik ära. Restoranides oli alkoholi müük keelatud ja klientidel ei tohtinud olla kaasas oma alkohoolseid jooke. Tallinna linn kehtestas viinamonopoli ja jälgis rangelt selle täitmist.
Alkoholikeeld püsis kuni 1. juulini 1920. Eestis viidi sisse t?ekisüsteem. Iga vähemalt kahekümneaastane meesisik võis osta t?ekiga 0,5 toopi piiritust kuus. Hiljem tõsteti see määr 1 toobile. Joogikohtade avamine või sulgemine sõltus omavalitsuste volikogudest. Viin põhjustas korruptsiooni majandus- ja ühiskondlikus elus. Viinast saadud raha läks küll riigi ja omavalitsusasutuste kassasse, kuid teisest küljest suurenesid kulutused korrakaitsele.
Lõpetamaks spekulatsiooni, lasti 1. jaanuaril 1926 müügile vabaviin. Viina tarbimine kasvas 1926. aastal 12% ja tulud sellest 25%. 1928. aastal tõsteti taas viina hinda keskmiselt 17%, millega saavutati viinatarbimise vähenemine 1% võrra, tulud kasvasid aga 13%.
Vabariigi algusajal loodeti suurt tulu piirituse väljaveost. Kuid Eesti piiritus ei suutnud hinna poolest võistelda Saksa ja Ungari piiritusega. Seepärast müüdi 1930. aastateni eksporditav piiritus hoopis salakaubavedajaile (85% müüdavast piiritusest), kes seda smugeldasid Soome, Rootsi ja koguni tagasi Eestisse (!). Selle nähtuse ulatusest räägib seegi, et 1923. aastal võeti seda Eestis ära 410 711 liitrit (ehk 81,3% Soomes samal aastal äravõetud salapiirituse mahust).
1938. aastal lasti Rakveres käiku Kartuliühingute Liidule kuuluv uuendatud piiritusetehas, mis oli Balti riikides moodsaim. Tehase toodetud piiritus on kangeima – 98% – ja puhtaimana kantud ka Guinnessi rekordite raamatusse.
Likööri- ja napsivabrikuid oli 1924. aastal seitse. Välisturule saadeti peamiselt “Rootsi pun?i” ja “Kümmelit”. Tallinnas oli koguni eraldi “Rootsi pun?i” vabrik Calorica (asutatatud 1921). Olgu märgitud, et pun?i tarvitasid eelkõige Soome rootslased vastlate aegu hernesupi juurde. Firma Rosen ja Co kuulsaim klient olevat olnud kirjanik Herbert George Wells, kes oli kohaliku viinaga tutvust teinud 1934. aastal Jänedal.
Keeluseadus Soomes
Peab teadma, et Soome oli 19. sajandi esimesel poolel Euroopas suurim alkoholitarbija. Soome tänapäeva alkoholipoliitika uurijate arvates on soomlaste rohke joomise üks peapõhjus raske ajalugu. Energilise karskustöö ja koduviina valmistamise keelu (1865) tulemusena muutus ta aga karskeimaks maaks. 19. sajandi lõpul kehtestati Soomes nn kohalik keeluõigus: maal suleti kõik alkoholimüügi kohad, linnades seati viina müügil sisse erisüsteem. Ent ometi levis alkoholism taas.
Uus keeluseadus jõustus 1. juunil 1919. Soome valitsuse eesotsas oli tollal Kaarlo Castrén. Seadus andis riigile piirituse valmistamise, säilitamise ja impordi ainuõiguse.
Soome keeluseadus oli üks maailma esimesi seadusi, mis kehtestas täieliku vägijookide keelu. Tema esmakordse parlamendis heakskiidu ja jõusseastumise vahele jäi tervelt 12 aastat.
Keeluseaduse aegu levis joomine Soomes kohutavalt. Soome uurija Georg Ehrnroothi andmeil kasvas see 300%. Jõi ka haritlaskond, jõid õigusemõistjad – politsei, nimismehed -, jõid rikkad ja vaesed. Isegi paljud naised ja lapsed mürgitasid ennast piiritusega. Vägijookide tarvitamisega paistsid silma ka Keskjälituspolitsei (Etsivä keskuspoliisi) töötajad.
Võitlus keeluseaduse vastu muutus Soomes 1920. aastail järjest ägedamaks. Oli selge, et ka pärast selle tühistamist ei saanud loota, et salapiiritusevedu kohe lakkaks, kuid selle vähenemist võis siiski uskuda, kas või Norra näite põhjal. 1926. aastal hääletas Norras enamik inimesi keeluseaduse tühistamise poolt ning kui seadus järgmisel aastal tühistati, hakkas piiritusekonterbant kohe vähenema.
1931. aasta lõpus, Juho Emil Sunila valitsuse aegu hääletas soome rahvas keeluseaduse maha ja nõudis kõigi alkohoolsete jookide müügi vabakslaskmist. Keeluseaduse vastu oli 70,6% hääletanuist.
Ehk sobiks siinkohal lõpetuseks ära tuua üks vana anekdoot. “Mis vahe on piiritusel ja keeluseadusel? Piiritus on 96-protsendiline hullus, aga keeluseadus on 100-protsendiline hullus.”
Kas “Läänemere katkus” oli süüdi ainsana Eesti piiritus (“viru vesi” ehk estnisk saft)? Olgugi et ajalooline traditsioon nii Soomes kui ka Eestis on jätnud inimeste mällu ja ka trükisõnasse sageli just selle arvamuse, ei vasta see ilmselt tegelikkusele.
Piiritusekuningad ja -krahvid
Eesti-Soome salapiirituseveo “kuningriigis” oli mitu kuulsat “kuningat”, lisaks veel “keisreid”, “hertsogeid” ja “krahve”. Neist ja nende tegudest jutustavad vähesed veel elus olevad piiritusevedajad legende.
Ludvig Anteploni väitel ühinesid 1930. aastate keskel Eesti piirituse-emalaevade peremehed ja nende “kompaniid” “trustiks”. Küllap oli jõutud veendumusele, et ühenduses on jõud. Ainult üksikud paatkonnad ei liitunud kellegagi.
“Trusti” juhiks oli 5. detsembril 1902 Viiburis sündinud meremees ja salapiiritusevedaja Arnold Eerik, energiline ja haritud, 182 cm pikkune pruunide silmade ja juustega atleetlik mees. Ta olevat olnud abivalmis mees, kuid äris halastamatu ja riskijulge. Eerik oli hästi tuntud nii kodu- kui ka välismaal, ka oli tal häid sidemeid välismaal ja kõrgete riigimeeste seas. “Trustil” oli 30-40 osanikku Tallinnast Narvani ning 11 laeva.
“Trusti” kontor asus Viinistul, kus töötasid raamatupidaja ja sidemees, kes de?ifreeris radiogrammid. Eeriku kontoril raadiosidevahendeid ei olnud, seetõttu kasutati sidepaati. Ludvig Anteplon asus selles paadis tööle motoristina. Paadi juhiks oli Suurpea Jaaku Linkvist (hüüdnimi Naljakas), kelle vanemad vennad olid piirituselaevade omanikud. Motorist sai kuus 120 krooni, prii toidu ja tubaka ning vahel ka kanget kraami. Paadi nimi oli Mai, tal oli 40 hj Wickströmi mootor ja ta tegi ainult 9 miili tunnis. Sidepaat pidi viima ka meestele süüa ja posti ning vedama piirituselaevadele vahetusmehi. Mõnikord käidi ka Soomes. Kord toodi Helsingist raadiotelefon aurik Atlantiale. Selle laeva kapten oli inglane, kes kinkinud raadiotelefoni kohaletoomise eest 10 pudelit viskit. Piirituse eest saadud “trusti” raha hoiti kahekordses mustas kummikotis. Kord toonud nad mootorpaadilt Maris ära kolme päeva kassa, mis olevat olnud 3 500 000 Smk (kõik arveldused tehti Soome rahas).
Kolga krahv
Arhiivimaterjalides ja mälestustes räägitakse veel ühest piiritusekuningast – “Kolga krahvist” Eduard Krönströmist, kes oli pärit Kolga-Aablast Kalda talust. Kooliharidust oli ta saanud ainult kolm aastat. Alustanud väikese paadiga, oli ta mõne aja pärast laevade ja majade omanik. Kokkuhoidliku ja hea mäluga mehena loobus ta varakult salakaubaketis vahelüliks olemisest ning hakkas ise tulivett üles ostma. Tallinnast rongiga oma esimest Danzigi-reisi alustades oli tal kaasas kohver Saksa rahaga ja ta teadis ainult kahte saksakeelset sõna: zwei Mark, mis oli tollal ühe piirituseliitri hulgihind.
Krönström sai 23. juulil 1932 Viljandi lähedal autoõnnetuses surma. Tal olevat olnud autos suurem summa raha, mis olevat tuule käes laiali lennanud ja lapsed olevat seda korjanud. Tema surmakuulutus ilmus koguni Päevalehe esiküljel. Piiritusekuninga matusel oli olnud enamik kolme ümberkaudse küla elanikke, leinarongis olnud mitusada inimest ning ka Kalda talus peielauas oli istunud 150 inimest. Inimesi oli tulnud ka kaugemalt Krönströmiga hüvasti jätma, näiteks Tallinnast oli tulnud umbes 40 inimest kahe autobussiga. Krönströmi vara hinnati kuni 4 mln kroonile.
Ametnike kõrval osteti ära ka ajakirjanikke, et ilmuksid pistiseandjale soodsad kirjatükid. Nii süüdistas Päevaleht poliitilist politseid ja piirivalvet ülekuulamistel lubamatute võtete kasutamises ja võimupiiride ületamises. Piirivalve Tallinna jaoskonna ülem kapten R. Rehe kirjutises toimetusele on muu hulgas öeldud, et Hullami kapteni (artiklis “endise tüürimehe”) P. Onno ülekuulamisel Paldiskis 12. oktoobril 1931 oli mees öelnud (ülekuulamine toimus tunnistaja juuresolekul): “Mina kuulsin, kui Krönström lubas ajalehemeestele tasu maksta. Ta lubas maksa (“Päevalehe” ajakirjanikele) Lõvile ja Jalakale. Tasu saatis minu naisega Krönström ära.” Päevaleht vaidles sellisele väitele raevukalt vastu, “tsiteerides” asju, mida Onno ülekuulamise protokollis polnud.
Piirivalvurite ja salapiiritusevedajate kokkupõrked
Salakaubavedajate vastupanu piirivalvuritele algas ähvardustest ning aktiivsemate piirivalvurite peale kaebuste esitamisest ja lõppes tulirelvade kasutamisega, milles kandsid kaotusi mõlemad pooled. Piirivalve enda andmetel hukkus aastail 1923-1932 salakaubavedajatega puhkenud tulevahetustes kolm piirivalvurit: 21. mail 1924 veltveebel August Issak, 1925 nooremallohvitser Elmar Õunapuu (Saksa laeva kapteni kuulist) ja 5. märtsil 1932 Koogi aleviku lähistel vanemallohvitser Voldemar Paul.
Ajakirjanduses pälvis üsna suurt tähelepanu ööl vastu 26. augustit 1924 Loksa ja Kasispea vahelisel metsateel toimunud ja umbes kaks tundi kestnud tulevahetus, nn Loksa lahing, mis puhkes viis hobusekoormat salapiiritust kinni pidanud Suurpea kordoni ülema kohusetäitja vanemallohvitser Edmund Feldti ja 7-8 salakaubitseja vahel. Ajaleht Vaba Maa kirjeldab sündmust järgmiselt:
“Kinnipidamise ajal oli metsas täitsa pime. Hobuseid peatades avasid salakaubavedajad Feldti peale tule, ise metsa joostes. Et tabatud piiritusekoormaid kordonisse toimetada, hakkas valvur Feldt hobuseid ühes koormatega ümber pöörama, kusjuures salakaubavedajad, julgust võttes, uuesti tuld avades peale tormasid.
Vastastikku laskmisel läks üks hobune peruks ning puistas koorma ümber. Vaatamata selle peale, et valvur Feldtil tuli hobuseid hoida, koormaid uuesti laduda, ennast kaitsta salakaubavedajate ülemvõimu vastu, läks temal külmaverelisuse tõttu korda peale kahetunnilist vastastikku laskmist sundida salakaubavedajaid taganema ning hobuseid ühes piiritusekoormatega Suurpea kordonisse toimetada.
Vastastikku laskmisel on, arvatavasti revolvrikuul valvur Feldti püksisäärest läbi tunginud, kuid ka kallaletungijate hulgast oli karjatust kuulda, millest oletada võib, et keegi neist haavata sai.
Suurpea kordonis … järele vaadates selgus, et koormates oli kokku 1290 liitrit piiritust ? 10 liitrit. Plaskudes.”
Turbuneeme kordoni ülemal õnnestus Odakivi “neeme lähedal” tihedas metsas leida ka koobas, kus kõnealune piiritus oli peidus olnud, ja mõne aja pärast leiti veel kolm samasugust piirituse peitmiseks kasutatud koobast.
Ajaleht jätkab: “Vangistatud salakaubavedajatest on suurem osa jõukaid mehi, kes mitte esimest korda piirituse veol polnud. Nii on seletanud Uhlberg, et kukkusime küll sisse, ega see aga midagi veel ei tähenda. Ei ole see ju mul esimene kord ja ei jää ka viimaseks. Ka teistel vahi all olevatel meestel on tuju hea. Tehakse isegi nalja. Päritakse järele, kas Tallinna vangimajadel aknad mere poole on ja on sealt ilus väljavaade. Oma süü on nad pärast seda, kui kõik asjaolud nende vastu kindlaks tehtud, … üles tunnistanud.”
1924. aastal hukkus salakaubavedaja kuulist Randvere piirivalvekordoni ülem. Mõrtsukas tabati hiljem ja mõisteti 21 aastaks sunnitööle.
Mitmekesine ründearsenal
Piirivalvurite ründamisel lasksid salakaubavedajad käiku mitmekesise “arsenali”, alustades rusikatest ja lõpetades tulirelvadega. Enamasti jäid nendes rünnetes kahjukannatajaks siiski salakaubavedajad ise, kellest mitmed kaotasid elu, sest piirivalvurid olid võimalikeks kallaletungideks ette valmistatud, ka oli nende relvakäsitsemise oskus parem kui rannameestel. Piirivalvurid said kannatada enamasti siis, kui nad liikusid üksinda, ründajaid aga oli rohkem kui üks. Relvi kasutasid piirivalvurid enesekaitseks, peamiselt aga salakaubavedajate peatuma sundimiseks ja üldjuhul saatis põgenema pääsenud salapiiritusevedajaid nii maal kui ka merel piirivalvurite püssidest ja revolvritest pärit kuulide vingumine. Vahel tabasid need kuulid ka salakaubavedajaid.
Võib väita, et kriminogeenne situatsioon oli Soome keeluseaduse ajal oluliselt keerulisem kui 1990. aastatel, taasiseseisvunud Eesti algusaastatel. 1990. aastate kuritegelike ühenduste omavahelised arveteõiendamised ei ole arvult ega tulevahetuse intensiivsuselt salapiirituseveo aegsete kokkupõrgetega võrreldavad.
* * *
Teine “Loksa lahing”
NAGU SEIKLUSKINOS: Raimo Pullat räägib piirivalvurite ja salapiiritusevedajate 1929. aasta kokkupõrkest Loksal.
“Sõda salakaubitsejatega. Äge lahing piirivalve ja salapiirituse-vedajate vahel. Auto vahetas järjest numbreid”. Sellise põneva pealkirja all ilmus Postimehes 1929. aasta sügisel lugu Loksa piirivalvurite ja salapiiritusevedajate vahel toimunud järjekordsest kokkupõrkest, milles läksid käiku relvad. Vahejuhtum kujunes lausa filmilikuks, ootamatute käänakutega ohtlikuks tagaajamiseks, mistõttu toome selle kirjelduse siin enam-vähem tervikuna ära.
“Hommikul kl. 8 paiku märkas Loksa piirivalvur Turbuneeme ja Kasispea külade vahel Loksa poole sõitvat “Renault” tõldautot. Autol oli numbriks A-630. Kuna valvur arvas, et tegemist on salakaubavedajate autoga, katsus ta autot peatada. Auto tahtis piirivalvuri alla ajada ning kihutas edasi. Selle juures avati auto aken ja lasti autost 3 revolvri pauku piirivalvuri sihis. Õnneks ei tabanud ükski laeng. Nähes, et tegemist on jultunud salapiiritusevedajaga, avas valvur auto peale vintpüssist tule…, kuid ei suutnud siiski masinat seisma sundida. Valvur ruttas nüüd lähema telefoni juure ja teatas sündmusest Loksa piirivalvekordoni.”
Kolm kordonis olnud piirivalvurit asusid autoga põgenikku jälitama. Põgeniku jäljed viisid Aaspere valda Kruusiaugu tallu, kust leiti 90 liitrit piiritust, jälitatav auto aga oli juba edasi sõitnud Kadrinasse, kus seda nähti ühe kaupluse ees, kuid juba teise numbriga. Piirivalve korraldust sõitjatele autost väljuda ei täidetud, juht käivitas mootori ja sõitis minema. “Nüüd avasid piirivalvurid autole tule. Vaatamata läbilastud tagumistele kummidele sõitis auto edasi. Umbes 1½ km ärasõitnud, hüppas üks salapiirituse-vedajatest autost välja. Piirivalvur hakkas meest taga ajama.”
Viimaks läks korda auto peatada, sest teel oli ees soomusauto “Suur Tõll”, ning kuna tagaaetaval autol olid tagumised kummid lõhki lastud, ei suutnud ta tee kõrvalt mööda sõita ning jäi kinni. Autost leiti 33 nõu 330 liitri piiritusega. Sealt toodi välja ka salapiiritusevedajad Christian Linkrus ja Arnold Risselmann Viinistust. Autot juhtis keegi Tõnis Walk, auto kuulus viimase vennale Jaanile ning auto õige registreerimisnumber oli 1851. “Käest haavatud Risselmanni taskust leiti revolver, teine revolver oli juhi kõrval istmel. Autost väljatoomisel hakkas üks meestest vastu, haaras revolvri ja lasi piirivalvuri suunas, õnneks mööda.”