MÕTTETUTE RIIKIDE AABITS: Geograaf Toomas Kümmel mõtiskleb, mis kasu on riigist, mille kohta keegi isegi ei tea, kuidas seda kutsuda. Kas Sakartvelo, Georgia või Gruusia? Ja tegelikult ei vaja kohalikud üldse mingit riiki, kuna igast pidulauast leiab oma vürsti.
Võib ju tunduda, et riik, isegi mille nime üle valitseb maailmas täielik segadus, on nii mõttetu, et ka rääkimine temast on täiesti mõttetu. Kuid on midagi, miks eestlased end selles mõttetus riigis nii suurepäraselt tunnevad, et lausa armuvad temasse. See ei saa olla ainult ühine ebamugav tunne, kui erinevad võõrvalitsejad sinu maal vaheldumisi laiavad, või surutis, mis Vene imperialistliku kirsasaapa kontsa alla oli surutud. Siin on peidus midagi enamat ja salapärasemat.
Kadunud sõjameheoskused
Nagu kõik mägilased, olid ka grusiinid ajaloo vältel kõvad sõjamehed. Kuidas muidu nad üldse rahvana veel olemas oleksid. Kuid 19. sajandi alul, kui Sakartvelo alad läksid järk-järgult Vene impeeriumi võimu alla, jätsid nad oma sõjameheoskuste lihvimise pooleli ja keskendusid laulule, tantsule, söögile ja joogile. Neist võib ka aru saada, igapäevane kurb ja raske elu vajas midagi, mis rõõmu valmistaks. Sellega läksid aga grusiinid nii hoogu, et igal võimalusel kutsuti külalised ja alustati supraga, pidusöömaga. Nii on grusiinid saavutanud muretu ellusuhtumise ja rõõmsa oleku.
Eestlased on pidevalt mornid ja alalõpmata muretsevad. Muretseda on vaja töökoht, siis auto ja elamine. Siis on vaja muretseda naine ja lapsed. Ja nii kuni surmani, ainult üks muretsemine. Grusiinidel seda muretsemist pole ja sellepärast ilmselt eestlastele seal nii väga meeldibki.
Sõjameheoskuste taandumisest laulu, tantsu, söögi ja joogi ees annavad muidugi tunnistust rängad lüüasaamised Abhaasia sõjas ja 2008. aasta Vene-Sakartvelo sõjas, millega neilt näpati lahmakas maad Lõuna-Osseetia nime all. Kuid kõige paremini kinnitab seda Pentagonis räägitud lugu. Ameeriklased õpetasid välja rühma Sakartvelo sõjaväe eriüksuslasi. Selle missiooni juht, Ameerika kindral pani tähele, et pooleaastase väljaõppe käigus muutusid instruktorid aina mornimateks. Kui kursused lõppesid, kutsus Ameerika kindral instruktorid enda juurde ja käskis neile anda olukorrast tõene ülevaade, ilma ilustamata. Instruktorid teatasid: „Sakartvelo sõdurite väljaõpe ei kulgenud küll nii edukalt kui plaanitud, kuid nüüd on meil Pentagonis oma laulu- ja tantsuansambel.“
Mäed, õnn ja õnnetus
Sakartvelo geograafia ja ajalugu on omavahel väga tihedas seoses. Ühe nimetajaga võib selle määrava tegurina kokku võtta mäed. Mäed on Sakartvelo õnn ja ühtlasi ka õnnetus. Üle poole riigi territooriumist on mägine, see tähendab üle 900 meetri merepinnast. Sakartvelot eraldab põhjas Suur-Kaukasuse peaahelik, kus kõrguvad Euroopa kõrgeimad mäetipud, mis ei jää Sakartvelo piiridesse. Kõrgeim, Elbruse läänepoolne tipp (5642 m) asub Suur-Kaukasuse kõrvalahelikus Karatšai-Tšerkessia ja Kabardi-Balkaaria piiril. Elbruse idapoolne tipp on pisut madalam – 5621 meetrit. Sakartvelo piiridesse jäävad kõrgeimad mäetipud ulatuvad üle 5000 meetri (Šhara 5068 m, Dzandš-Tau 5085 m, Mkinvartsveri (Kazbek) 5033 m). Aasovi ja Kaspia mere vahel loode-kagu sihis kulgevat kaarjat üle 1100 km pikkust Suur-Kaukasuse peaahelikku peab osa geograafe piiriks Euroopa ja Aasia maailmajao vahel.
Sakartvelo lõunaosa geograafia kujundab aga Väike-Kaukasuse mäestik, mis kulgeb kaarekujuliselt, lääneosas edela-kirde sihis, keskosas lääne-ida suunas (seal on ta Lihhi aheliku kaudu Suur-Kaukasusega ühenduses), idaosas loode-kagu sihis, piirnedes lõunas Armeenia mägismaaga. Läänest tuleva niiskuse tõttu on lumepiir Suur-Kaukasuse lääneosas tunduvalt madalamal kui idas. Väike-Kaukasus on Mustalt merelt lähtuva niiskuse eest isoleeritum ja sealne lumikate on seetõttu oluliselt tagasihoidlikum. Samas on Sakartvelo keskosa lõunapiiril asuv Džavaheetia Väike-Kaukasuses kõige karmima kliimaga piirkond Sakartvelos. Ta on saanud omale nime Sakartvelo Siber. Talved on seal nii karmid ja pikad, et isegi viinamari ei kasva ja Džavahheetia on tuntud kui Sakartvelo kartulikasvatuse piirkond.
Väike-Kaukasus on keskosas Lihhi aheliku kaudu ainsas ühenduses Suur-Kaukasusega. Lihhi ahelik jagab Sakartvelo lääne- ja idaosaks. Igaüks, kes sõidab mööda Sakartvelo peamist maanteed Thbilisist Kutaisisse, saab Lihhi ahelikku läbiva Surami tunnelist väljumisel aru, et on jõudnud kliima poolest hoopis teise paika. Lihhi ahelik on ka Musta ja Kaspia mere vesikonna veelahe. Lääne-Sakartvelo Kolhida madalikul valitseb niiske subtroopiline kliima. Seal kasvavad tsitruselised, teepõõsad ja Musta mere rannikul palmid. Seal kasvab kõik, kui vaid viitsitakse seeme mulda visata. Aastaid tagasi tõi keegi Uus-Meremaalt kaasa kiivi seemneid. Nüüd varustab Kolhida kogu Sakartvelo vajaduse kiivide järele. Ida-Sakartvelo, Kartli ja Kaheetia on jahedam ja kuivem. Kahheetias, Alazani ja Iori jõe orgudes muutub maastik kagu suunas stepiks ja poolkõrbeks Aserbaidžaani piirialadel. Ida-Sakartvelo, eriti Kahheetia – see on eelkõige viinamari ja vein. Kahheetia on maailma vanim veinivalmistamise piirkond, kus seda jumalikku jooki valmistatakse tänaseni maa sees asuvates savist anumates – kvevrides. Kahheetia annab 85% kogu Sakartvelo veiniekspordist.
Kuna Suur-Kaukasuse peaahelik kaitseb Sakartvelot külmade põhjatuulte eest ning lõunas on looduslikuks barjääriks Väike-Kaukasus, on Sakartvelo maailmas unikaalne botaanika- ja loomaaed. Sakartvelos on kirjeldatud 4200 liiki taimi, millest 380 liiki on endeemilised, see tähendab ainult seal levivad. Mitte üheski teises paigas Euroopas ei ela koos nii palju erinevaid liike imetajaid kui Sakartvelos – 110! Palju on haruldasi või väljasuremisohus imetajaid.
Ajalooline kõrvalpõge
Sarnaselt looduslike oludega asusid tänapäeva Sakartvelo kaks esimest riikluse lätet eraldi lääne ja ida pool Lihhi ahelikku. Grusiinid oskavad kõike oma riigi ajaloos kaunilt suure hasardiga jutustada. Nii ka oma põlvnemist. Pärimuse järgi on Sakartvelo esmaasukad Noa poja Jaafeti järglased. Oma rahva põlvnemise lugu loevad grusiinid just Jaafeti pojapojast Kartlosest. Siit ka rahva nimetus kartveli või kartvelebi ja riigi põline nimi Sakartvelo.
Läänes kujunes Kolhi hõimuliidust 6. sajandil eKr Kolhise riik. Samal ajal rajati Musta mere rannikule kreeka kolooniaid, Phasis (Poti), Dioskurias (Suhhumi), Batus (Batumi) jt. Seejärel allutati Kolhis Pontose riigile ja seejärel Roomale. 2. sajandil kujunes Kolhise asemele Lazikia riik, kus ristiusk sai riigiusuks 523. aastal.
Idas kujunes 4. sajandi lõpul eKr Kartli ehk Ibeeria riik pealinnaga Mtshetas. 6. sajandil viidi pealinn üle Thbilisisse. 4.–6. sajandini algas Sakartvelo riikide võitlus Pärsia ja Bütsantsi vallutajate vastu. Ibeeria sattus vasallisõltuvusse Pärsiast, Lazika läks Bütsantsi võimu alla. 7. sajandil vallutasid Sakartvelo alad araablased. Pärast araablaste võimu langemist 8. sajandil algas Sakartvelo vürstide omavaheline võitlus võimu pärast. Abhaasia kuningas Leon II heitis Bütsantsi võimu ja ühendas lääneosa ühtseks riigiks pealinnaga Kutaisis. Bagrat III (975–1014) suutis sellega ühendada ka idaosa vürstiriigid Kartli, Kahheetia ja Ereetia. Ta oli Bagrationide dünastia esimene kuningas. See dünastia valitses Sakartvelot ja kõiki vürstiriike kuni 19. sajandi Vene impeeriumi võimu alla minemiseni. Arvatakse, et Bagrationid olid Armeenia Bagratiidide dünastia üks haru, mis pärast läbikukkunud ülestõusu araablaste vastu 772. aastal asus ümber Lääne-Sakartvelosse.
Ühtne Sakartvelo kuningriik muutus kuningas Giorgi III ja eriti tema tütre Tamari (1184–1213) ajal selle piirkonna võimsaimaks riigiks. Sakartvelo ajaloos nimetatakse seda kuldseks ajastuks. 14. sajandil kannatas Sakartvelo mongolite ja Timuri vägede rüüsteretkede all. 15. sajandil ühtne Sakartvelo kuningriik lagunes, tekkisid Kartli, Kahheetia ja Imereetia kuningriigid ning viis sõltumatut vürstiriiki. Järgnevad võõrvallutused järgivad jällegi Sakartvelo geograafia lääne- ja idatelge. Kartli ja Kahheetia sattusid kord lõdvemalt, kord tugevamalt Pärsia võimu alla, Imereetiast sai aga Osmanite vasalliriik, Abhaasiast Osmanite impeeriumiga lõdvemalt seotud ala. Otseselt Osmanite võimu alla läksid alad Sakartvelo lõuna- ja edelaosas (Džavahheetia, Mesheetia, Adžaaria). See tähendas islami usu pealetungi, Pärsia ja Türgi kultuuri levikut ja omaksvõttu.
Kui Sakartvelo vürstid pöördusid abisaamiseks Venemaa poole, rikkusid Vene tsaarid kokkuvõttes kõiki protektoraadilepinguid ja allutasid Sakartvelo alad üksteise järel impeeriumile. 1801. aastal ühendati Venemaaga Kartli-Kaheetia kuningriik, 1803 Megreelia, 1810 Imereetia ja Abhaasia, 1811 Guria, 1856 Svaneetia, 1878 Batumi piirkond Adžaaria.
Viimane sajand
- aasta Venemaa revolutsioon tõi vabaduse tuuled ka Sakartvelosse. Mais 1918 kuulutas Sakartvelo rahvusnõukogu Sakartvelo iseseisvaks vabariigiks, 1920. aastal sõlmitud lepingus tunnustas Venemaa Sakartvelo iseseisvust. Esimese maailmasõja ajal Bakuu naftaväljade kaitseks ja Türgi pealetungi vastu Kaukaasiasse toodud inglise väeüksuse lahkumise järel rikkusid bolševikud loomulikult kohe seda lepingut ning vallutasid Thbilisi ja kogu Sakartvelo. Aastatel 1922–1936 kuulus Sakartvelo koos Armeenia ja Aserbaidžaaniga Taga-Kaukaasia föderatsiooni koosseisu. Edasi moodustati eraldi Gruusia NSV.
- aastal pärast Nõukogude Liidu lagunemist taastas Sakartvelo oma iseseisvuse. Kuid neil ei läinud nii hästi, nagu näiteks Balti riikidel. Suur Venemaa mõju, erineva mentaliteediga erinevatest piirkondadest inimeste vaheline mittemõistmine ja Kremlist õhutatud etnilised ja piirkondlikud konfliktid viisid riigi täieliku kokkuvarisemise äärele. Sakartvelo esimene president Zviad Gamsahhurdia ainult süvendas konflikti äärealadega, Abhaasia, Lõuna-Osseetia, Adžaaria ja Džavahheetia armeenlastega. Tulemuseks oli relvastatud riigipööre, nn sõjanõukogu kukutas 1992. aastal presidendi võimult, parlament saadeti laiali. Gamsahhurdia põgenes Groznõisse, kus teda võõrustas Tšetšeenia president Džohhar Dudajev. Lühikest aega valitses riiki nn riiginõukogu, mille esimeheks sai endine Nõukogude Liidu kompartei poliitbüroo liige ja välisminister Eduard Ševardnadze. 1995. aastal valiti ta presidendiks.
USAs praktiseerinud advokaat Mihheil Saakašvili oli 2004. aastal president Ševardnadze kukutamiseni viinud nn rooside revolutsiooni üks juhte. Ta võitis järgnevad presidendivalimised, saades 96,25% valijate häältest. Saakašvili käivitas Sakartvelos ulatuslikud reformid, mida saatis enneolematu edu. Võib öelda, et just tema ajal pööras Sakartvelo end läänemaailma riikide arengurajale ja moderniseeris oma majanduse ja valitsemise. Kuid selle käigus avaldusid ka tema autoritaarne valitsemisstiil, populism ja demagoogia. Ta kogus omale palju vastaseid ning 2007. aasta hilissügisel tuli tal opositsiooni meeleavalduse jõuga laialiajamise pärast tagasi astuda.
Venemaal miljardeid teeninud grusiinist ärimees Bidzina Ivanišvili kasutas poliitilise võimu saavutamiseks ja Saakašvili võimult kõrvaldamiseks hoopis teist taktikat, põhiliselt raha ja äraostmist. Tema mentaalne isiklik laps – partei „Sakartvelo unistus“ – valitseb suurt võimutäiust praeguseni. Ivanišvili eelistab olla kulissidetagune nööritõmbaja, ilma kelle tahteta ei toimu võimupartei ja Sakartvelo poliitikas midagi. Seegi olukord võib aga peatselt lõppeda, sest ühiskonna vastuseis Ivanišvili taskuparteile kasvab iga päevaga. Saakašvili ajal ellu viidud poliitilised ja majandusreformid ei saanud küll tagasikäiku ja riigi poliitiline kurss on seatud endiselt Euroopa Liidu ja NATO suunas, kuid majanduselus ja inimeste heaolus valitseb suur seisak.
Teine kristlik riik maailmas
Ilma igasuguse kahtluseta on kogu Sakartvelo ajaloo kõige tähtsamaks sündmuseks riigi ristiusustamine 4. sajandil. Ilmselt eelkõige tänu sellele on Sakartvelo oma kultuuripärandi ja rahvaga säilinud ja õitsenud.
Keegi ei tea täpselt, mis aastal Sakartvelo ristiti ja ristiusk ametlikult riigiusuks kuulutati, pakutakse aastaid ajavahemikus 318–332. Tegelikult räägime me Ibeeria, praeguse Sakartvelo ida- ja lõunaosas asunud riigist, mis pärast Armeeniat muutus seeläbi teiseks kristlikuks riigiks maailmas. See on väga tähtis, sest kirik on olnud Sakartvelo rahvusliku iseolemise ja kultuuri kaitsja, säilitaja ja mentaalne majakas ka kõige raskematel aegadel. See kõik oleks võinud olla olemata, kui Ibeeriasse ei oleks saabunud nunn nimega Nino, kes leidis ulualuse Mtshetas kuningas Mirian III õukonnas. Nino valgustas kuninga perekonda ja ristis nad. Pärast seda võetigi Ibeerias riigiusuna kasutusele ristiusk.
Ibeeria ristimise ülesande andis Ninole vastavalt pärimusele jumalaema isiklikult. Koos sellega sai Nino Ibeeriasse siirdudes jumalaemalt viinamarjaväätidest punutud risti. See nn Nino rist on alles tänaseni ja seda hoitakse Sioni kirikus Thbilisis. Tänu nendele sündmustele kannab Sakartvelo õigeusu maailmas esimese Maarjamaa nime.
Kolm valutavat haava Sakartvelo kehas
Georgia on Kaukaasia riikidest kõige paljurahvuselisem, tuuakse välja 15 suuremat etnilist gruppi. Peale selle on Osmani impeeriumi all olnud Sakartvelo aladel, eelkõige Adžaarias, arvestatav osa grusiine muslimid. Nõukogude Liidu ajal kujunes Gruusia NSV koosseisus iseseisvuse taastamise ajaks 1991 välja Sakartvelo kolm ränka haava: Abhaasia, Lõuna-Osseetia ja Adžaaria. Neist ainult Adžaaria on terveks ravitud, ehkki ka selle piirkonna kaotamisele oli Sakartvelo tegelikult lähedal. On teisigi ohtlikke piirkondi. Džavaheetias, kus 90% elanikest on armeenlased, arutati tõsiselt 1990. aastate alul Sakartvelost lahkulöömist ja Armeeniaga ühinemist. Võitlejad Džavahheetiast osalesid aktiivselt Mägi-Karabahhi sõjas aserite vastu. Tänaseks on olukord rahunenud ja Džavahheetia integreerunud Sakartvelosse ilma suuremate tõmblusteta. Kindlasti tuleb mainida Pankiisi orgu Kahheetias Ahmeta rajoonis, kus elavad kistid, sealsed Tšetšeeniast väljarännanud muslimid. Teise Vene-Tšetšeenia sõja ajal muutus Pankiisi org selle sõja tallermaaks ja sisuliselt Sakartvelole allumatuks osaks. Tänaseks on olukord täielikult normaliseerunud.
Kuid taolisi konflikte võib tekkida kohtades, kus seda ei oskagi arvata. Näiteks on lahvatanud piiritüli Sakartvelo ja Aserbaidžaani vahel Kahheetia lõunaosas. Sakartvelo kultuuris üliolulise David Gareja kloostrikompleksi kaljukatakombide osa mäeaheliku idanõlval jääb Aserbaidžaani poolele. Sakartvelo üleskutsed seal piiri reguleerida ei ole õnnestunud ja sel suvel sulges Aserbaidžaani pool korraks isegi ligipääsu kaljukloostrile. Just nendele vastuoludele Sakartvelos on kogu aeg panustanud Venemaa, ja teinud seda üsna edukalt. Lisaks on Venemaa Kaukaasia-poliitikas olnud tähtis koht ka Sakartvelo ja Põhja-Kaukaasia rahvaste vastuolude süvendamisel.
1992.–1993. aasta Abhaasia-Sakartvelo sõda lõppes Thbilisi keskvalitsusele täieliku lüüasaamisega. Sõja tulemuseks oli Sakartvelole 250 000 Abhaasia põgenikku ehk täielik etniline puhastus.
Adžaarias kujunes 1990. aastate alguseks olukord, kus kommunistid punaste lippude all nõudsid lahkulöömist Sakartvelost. Selle takistamise sildi all kehtestas Aslan Abašidze autokraatliku režiimi ja tema suguvõsa valitses Adžaariat nagu feodaalset vürstiriiki. Abašidze ajas reaalsuses Sakartvelost eraldumise liini. Rooside revolutsioon innustas ka Adžaaria elanikke Abašidze vastu välja astuma. Õnneks laabus kõik rahumeelselt ja Thbilisi surve all põgenes Abašidze Venemaale. See oli Saakašvili suur võit.
Adžaaria probleemi lahendamisest innustatuna tõttas Saakašvili lahendama separatistliku Lõuna-Osseetia küsimust. See sai talle aga mitmes mõtte saatuslikuks. Lõuna-Osseetia nimeline ala piirneb Venemaa Põhja-Osseetiaga Põhja-Sakartvelos mitme ajaloolise piirkonna territooriumil. Nime Mägi- ja Lõuna-Osseetia võtsid 19. sajandil kasutusele Vene impeeriumi militaarstruktuurid. Need olid alad peamiselt Ülem-Kartlis, kuhu olid elama asunud osseedid Põhja-Kaukaasiast. Bolševikud moodustasid segastel asjaoludel 1922. aastal Lõuna-Osseetia autonoomse oblasti, kuhu arvati ka grusiinidest elanikkonnaga alad Ülem-Kartli lõunapoolsel tasandikualal, sealhulgas halduskeskus Tshinvali.
- aastal kuulutas Lõuna-Osseetia autonoomse oblasti rahvasaadikute nõukogu välja Lõuna-Osseetia Nõukogude Demokraatliku Vabariigi Nõukogude Liidu koosseisus. See oleks naeruväärne, kui poleks viinud kodusõjani aastatel 1991–1992. Sekkus Venemaa, kehtestati relvarahu, piirkonda viidi nn rahuvalvejõud – vastavalt kolm pataljoni, üks Venemaalt, Sakartvelost ja Lõuna-Osseetiast. Teadagi, mida selline rahuvalvamine väärt oli. Tegelikult mahitasid Venemaa relvajõud kohalikke separatiste. Pärast seda oldi küll konflikti reguleerimisele justkui lähedal, kuid tegelikkuses ei toimunud mitte midagi. 2001. aastal Lõuna-Osseetia presidendiks valitud Eduard Kokoitõ palus hoopis 2002. aastal võtta piirkond vastu Venemaa koosseisu. Pärast seda kiirenes Lõuna-Osseetia eraldumise poliitika, sagenesid relvakonfliktid Sakartvelo politsei- ja sõjaväejõududega.
Kõik lõppes augustis 2008 Venemaa-Sakartvelo sõjaga. Adžaaria konfliktikolde likvideerimisest innnustust saanud Saakašvili kiirustas ka Lõuna-Osseetia probleemi lahendamisega, kuid astus Venemaa oskuslikult seatud lõksu. Sakartvelo vägede rünnakule järgnes Vene vägede vasturünnak. Vene väed olid selleks ajaks Lõuna-Osseetias juba ootel. Järgnes Sakartvelo vägede lüüasaamine, Vene väed jõudsid Gorisse ja ähvardasid liikuda Thbilisi suunas, kus tee neile oli avatud. Rahvusvahelise poliitika abil õnnestus sõda peatada. Vastupidiselt saavutatud kokkulepetele jäid Vene väed piirkonda ja nad valvavad end iseseisvaks riigiks kuulutanud Lõuna-Osseetia piiri Sakartveloga. Sõjaga kaasnes Lõuna-Osseetias etniline puhastus, kogu grusiinidest elanikkond (vähemalt 15 000 inimest) sunniti põgenema või tapeti.
Sakartvelo inimesed
Võibolla ongi õigus kirjanik Laurens Van der Postil, kes on grusiine võrrelnud iirlastega ja väitnud, et grusiinid mõistavad kergemeelsust loominguliselt ja sellisena on see lubatud. Grusiinidel pole kindlasti vaja kahte asja: riiki ja linnastumist. Grusiinid elavad külades, kus kõik toimib, kogukonna ühiskassast on palgatud karjakud, surnuaiavaht ning kogukonna vaieldamatu liider on tamada, kes käib lõpmatutel supratel (pidulik einestamine külalistega) majast majja tooste ütlemas. Kõik on paigas ka ilma riigita. Ja igas orus leiaks silmagi pilgutamata kohe oma vürsti. Riik võib ainult segada või tekitada eriskummalisi tagajärgi oma ettevõtmistele. Näiteks riigi regionaalpoliitika, kus kaugetes ääremaa mägikülades on elekter tasuta. Korraga märgati, et sinna asuvad elama mingid veidrad sisserändajad teistest riikidest. Peagi selgus, et nad kaevandavad seal bitcoin’e.
Teine veider asi on linnastumine. Külad tühjenevad, noored voorivad kokku pealinna Thbilisisse, kus on niigi vähe ruumi elamiseks. Arvatakse, et mitteametlikult võib Sakartvelo 3,7 miljonist elanikust lausa pool elada Thbilisis. Ametlik number räägib küll 1,1 miljonist pealinna elanikust. Ülerahvastatuse tõttu valitseb Thbilisi tänavatel liiklusvahenditest permanentne ummik, mis leeveneb vaid mõneks öötunniks. Mtkvari jõe kõrgetele kallastel laotuv linn on suvel kesklinnas palavuse ja seisva õhu tõttu täiesti elamiskõlbmatu ja inimesed põgenevad sealt. Kõige kallim kinnisvara asub seetõttu kõige kõrgemal mäenõlvadel, kus tappev palavus annab järele ja on vähegi õhku hingamiseks. Pealinnas on veel teisigi veidrad asju. Näiteks poed. Kahheetia külamehed ei suuda siiani mõista, miks peab veini vahepeal pudelisse valama. Linnaelus on palju imelikku, nagu pitsabaarid ja burgeriketid, mis ainult kaude sarnanevad hatšapuri või hinkaliga.
Grusiinid, kes on otsekui tantsides liikunud läbi oma ajaloo ilu ja vaeva ning kõigele vaatamata suudavad kõike nautida ja peaaegu mitte millegi üle muretseda, ei vaja ju mitte mingisugust riiki.