Ukraina on tõepoolest oligarhide riik. Kuni viimase ajani oli nende kontrolli all ajakirjandus ja ostetav kohtusüsteem. Ja ega Ju?t?enko valimisvõit selle riigi inimgeograafiat raksuga ei muuda. Kui üldse muudab. Seni oleme sunnitud rääkima Ukrainast kui oligarhide jaotatavast koogist.
Olevikus. Ja ilmselt ka lähemas tulevikus.
LEER PÄRAST ORAN?I REVOLUTSIOONI VÕITU
Oligarhid jagunevad üleriigilisteks ja regionaalseteks. Viimased on eriti märgatavad Ida- ja Lõuna-Ukrainas. Oran?ist revolutsioonist tekkinud paanika tagajärjel olid just Ida-Ukraina kohalikud oligarhid mõjuvaks jõuks eraldumisähvardustele. Nende ainsaks sooviks on säilitada oma mõjujõud.
Olles saanud aru Viktor Ju?t?enko vääramatust sammumisest Ukraina presidenditoolile, kõlbavad neile ka vürstiriigid ja riigikesed.
Venemaal tekkis pärast 1991. aastat nn vene uusrikaste seltskond, kes rikkuse kasvades ja tänu edule privatiseerimisel hakkas pürgima võimule või vähemalt püüdis võimukohtadele sokutada omi inimesi. Ukrainas on pisike ülemkiht oligarhe kujunenud põhiliselt endisest kommunistliku re?iimi nomenklatuurist, kes õigupoolest polegi valitsemistoolidelt püsti tõusnud ning kellele on omameeste ettemääratud oksjonitel kätte mängitud suured varandused. Nad lihtsalt vahetasid endised punalipud dollarivärvi roheliste vastu. Ukraina jaoks on küsimus – kas ametiaega lõpetav ja meeleheitlikult oma tulevikku kindlustada püüdev president Leonid Kut?ma on oligarhide truu isa või on oligarhid valinud Kut?ma oma klanni eeskõnelejaks. Ning muidugi, missuguse leeri valivad oligarhid nüüd – pärast oran?i revolutsiooni võitu.
KUT?MA-MEDVEDT?UKI KLANN
Ukraina kaheks rikkamaks meheks peetakse 50-aastast president Kut?ma administratsiooni ülemat Viktor Medvedt?ukki. Rahva seas on Medvedt?uk ilmselt kõige vihatum mees kogu riigis. Medvedt?uk seisab lähedal ka Kremli võimukoridoridele ja just tema ideeks peetakse Viktor Janukovit?i väljavalimist, et teha tast uus oligarhidele kuulekas president. Medvedt?uki valikut peetakse üksmeelselt püüdeks kindlustada Kut?ma mõjujõud ka pärast tema erruminekut.
Ukraina oligarhi tüüpvaranduse hulka kuulub kindlasti mõni tugev jalgpalliklubi ja meediaväljaanded. Koos oma ammuse äripartneri, Kiievi klanni esinumbri Grigori Surkisega, moodustavad nad võimsa ärigrupeeringu, kuhu kuuluvad kuulus Kiievi Dinamo jalgpalliklubi, kaks mangaanimaagi ümbertöötlemistehast, paberivabrik, üheksa piirkondlikku energeetika tootjat ja jaotajat.
Teiseks kuulub Ukraina oligarhi mänguasjade hulka isiklik partei. Medvedt?uk ja Surkis juhivad irooniana endamoodustatud sotsiaal- demokraatlikku parteid. Viimastel valimistel sai nende partei Ukraina parlamendis – Ülemraadas – 33 kohta 450-st.
Medvedt?ukki peetakse Ukrainas võimumängude kurjaks geeniuseks. Just tema oli
see, kes tahtis opositsiooniliste meeleavaldajate vastu kasutada sõjaväge. Teda peetakse ka presidendivalimiste teises voorus toimunud võltsimiste ja mahhinatsioonide peaarhitektiks.
MEDVEDT?UKI “ABISTAV KÄSI” ON KÕIKJAL
Me kõik nägime, missuguse eneseohverdusega sõdis Kut?ma oran?i revolutsiooni kulminatsiooni ajal selle eest, et vastutasuks opositsiooni nõudmistele muutuks Ukraina tulevikus presidentaalsest parlamentaarseks vabariigiks. See säilitanuks Kut?ma ja Medvedt?uki klannil teatud lootuse saada Ju?t?enko presidendiks tulles oma kontrolli alla uuele presidendile opositsiooniline valitsus. Seetõttu ei loobunud Medvedt?uk isegi viimasel hetkel, kui Janukovit?i pürgimine presidendiks meenutas juba tõsist klounaadi, teda toetamast.
Samas: presidendivalimiste päris viimastel minutitel soovis Medvedt?uk ühtäkki hüljata löödud ja alistunud Kut?mat ja alustada oma mängu. Nimelt: Ju?t?enko meeskonna põhiülesandeks võib nüüd kujuneda oma verivaenlase Medvedt?uki vanglassesaatmine. Selle mehel hingel arvatakse lasuvat kõige räpasemaid kriminaalseid ettevõtmisi. Viimaseks episoodiks võib pidada oran?i revolutsiooni päevil väidetavalt enesetapu sooritanud Ukraina krediidipanga juhi surma. Pank oli asutatud Medvedt?uki ja Surkise poolt ning asja uurima asunud prokuratuuri andmetel võis olla tegu lihtlabase mõrvaga. Poleks ka imestada, kui Ju?t?enko salapärase mürgitamise loo lahtiharutamisel selguks Medvedt?uki kõikjaleulatuv “abistav käsi”. Sellekohaseid vihjeid on teinud mitmed Ju?t?enkole lähedalseisvad inimesd.
KUT?MA VÄIMEES PINT?UK JA JU?T?ENKO TOETAJAD
Muidugi ei ole ekspresident Kut?ma mingi rahutuvi. Ka ta ise on kindlustanud sugulassidemete kaudu oma varanduslikku seisu, et pensionile jäädes Ukraina tavapensionäri kombel mitte tühjade taskutega elupäevi trööstitult õhtusse saata.
Oran? revolutsioon ajas esimesena närvi Kut?ma väimehe, Dnepropetrovski miljardäri Viktor Pint?uki. Tema valdustes on lai spekter erinevaid tootmisharusid – mangaanimaagi rikastamise tehastest kuni telekanaliteni. Talle kuuluvad sellised Ukrainas tuntud telejaamad nagu Novi Kanal, STB, ICTV. Muuseas, ka Kut?ma endine väimees Frant?uk supleb oligarhina miljonites. Samal ajal kui meeleheitele aetud Kut?ma tõttas Moskvasse Vladimir Putiniga nõu pidama, võttis Pint?uk ette ootamatu sammu ja jalutas Kiievi peatänaval Kre?atikul noorte meeleavaldajate telklinnakus ringi ning vestles nendega nagu omasugustega. Seejärel andis ta intervjuu ärilehele The Financial Times, kus rääkis, et pole oluline, kumb kandidaat võidab valimised, tähtis on see, et Ukraina majandus areneks sidemete varal nii Venemaa kui Läänega. Ühed nägid selles Kut?ma klanni osade liikmete seljapööramist Janukovit?ile. Ja nii ka läks, enne presidendivalimiste kolmandat lisavooru viibutas Janukovit? Kut?ma suunas juba rusikat ja süüdistas teda reetmises. Selge: Kut?ma krahh paneb perekonda muretsema.
OLIGARHID, KES POOLDASID TÄNAST VÕITJAT JU?T?ENKOT
Osa Kut?ma lähikondlasi on aga avalikult endisele leivaisale selja pööranud. On ka oligarhe, kes algusest saadik asusid toetama Ju?t?enkot. Üheks selliseks kõige eredamaks figuuriks on kahtlemata mõjuvõimsa tööstuskompleksi Donbass omanik Sergei Taruta. Ju?t?enko leeris on ka Ukraina ?okolaadikuningas Aleksei Poro?enko, kes omab lisaks muule veel laevaehitusettevõtteid. Tähtsamaks oli siiski tema ettevõtmine rajada telekanal Kanal 5.
Kanal 5 oli kuni presidendivalimiste teise vooruni ainuke telekanal, mis avalikult toetas Ju?t?enkot.
Seejärel; mõned päevad enne presidendivalimiste teist vooru teatas Kut?ma avalikult, et Kanal 5 tuleks jätta tegevuslitsentsita. Kohe sulgesidki mitmete Ju?t?enkole vaenulike oblastite kubernerid selle kanali näitamise kaabelvõrgus. Kiiresti tõusis Kanal 5 paari kuuga Ukrainas väikese vaadatavusega kanalist teisele kohale, vaatamata kanalile tehtud levikuala takistustest!
Tänaseks on meedias toimunud tõeline revolutsioon ja Janukovit?i poolehoidjatele loodud eelis on kadunud.
DONETSKI VALITSEJA AHMETOV
Ilmselt Ukraina kõige rikkam mees on pärit Donetskist – 38-aastane tatarlane Rinat Ahmetov. Kaevuri poeg ja moslem. Tal on, mida kaotada ja seetõttu jäi ta kuni viimase veretilgani Janukovit?i toetajaks. Ahmetovi varandus kosus kõvasti selajal, kui Donetski oblasti kuberneriks oli just Janukovit?. Ukrainas räägitakse imelugusid, missuguse võileivahinnaga see mees privatiseerimiskonkursse võitis. Lääne-Ukrainas nimetatakse Ahmetovit otsesõnu bandiidiks, kes kõiki ära ostes üle laipade oligarhiks tõusis.
Üks kuulsamaid lugusid, mida iga taksojuht või hotelliteenija teile Kiievis räägib, iseloomustab ilmekalt Ahmetovi ja Janukovit?i suhteid. Pärast seda, kui kaks korda vangis istunud peaminister Janukovit? kaotas Ju?t?enkole napilt presidendivalimiste esimeses voorus, lõi Ahmetov teda vihast näkku. Pärast seda kutsus Janukovit? omakorda vaibale idapoolsete oblastite kubernerid ja pragas nood läbi (kuni füüsilise märkuse tegemiseni), et need ei olnud suutnud talle kindlustada vajalikke arvu hääli.
See on muidugi rahvajutt. Nagu seegi, kui mitu inimest on Ahmatov isiklikult lasknud
ära tappa.
Ahmatovi äriimpeeriumi väärtuseks hinnatakse praegu vähemalt kolmele miljardile dollarile. Tema firma System Capital Management (SCM) ühendab metallurgiakombinaate, panku, hotelle, kaubandusettevõtteid, lennufirmat, meediakanaleid ja muidugi jalgpalliklubi. Ahmetovi Donetski Sahtar on peamine Kiievi Dinamo konkurent Ukraina meistrivõistluste esimesele kohale. Saatuse ülima irooniana pidi Sahtar aga viimase rahvusvahelise kohtumise koduväljakul AC Roma vastu mängima oran?is vormis!
MÕJUVÕIMU SÄILITAMISE NIMEL VALMIS KÕIGEKS
Ahmatovil ajab karvad turri ka Ju?t?enko lubadus presidendiks saades ümber vaadata mõned viimase aja eriti kahtlased erastamised. Peamiseks näiteks on muidugi metallurgiatehas- gigant Krivoro?stal, mis 2004|. aasta alguses müüdi Viktor Pint?ukile ja Rinat Ahmetovile 800 miljoni dollari eest. Mitmed Lääne firmad pakkusid sealjuures kordi suuremaid summasid. Ukraina riik maksab peale ajast ja arust tehnoloogiaga söekaevandustele. Ahmatovi metallurgiatööstus, mis kasutab seda sütt, saab selle eest riigilt arvestatavaid dotatsioone. 2004|. aastal näiteks vähemalt 3 miljardit grivnat (u. 7 miljardit krooni). Pole siis mingi ime, et Ahmatov maksis kinni Ida-Ukraina valimiskomisjonide liikmed ja Kiievisse meelt avaldama saadetud Janukovit?i poolehoidjad.
Ei peaks imestama, et Ahmetov võib raha ja mõjuvõimu säilitamise nimel olla valmis kõigeks – kaevurite mässu korraldamiseks, veristeks provokatsioonideks või isegi Ida-Ukraina lahkulöömismeeleolude kultiveerimiseks.
Ehk nagu ütles Saksa välispoliitika ühingu tuntud Venemaa ja ukraina ekspert Alexander Rahr:”Ukraina oligarhid näevad suurepäraselt kuidas olukord areneb. Kuid nad panustasid Janukovit?isse liiga palju, et nüüd taganeda.”
Kui nüüdseks, 2005|. aasta jaanuariks, enam ongi, kuhu.