Küll oli see kiri südamlik ja headust kiirgav ja küll on sel väärikal daamil ilus käekiri.
Lugesin kirja mitu korda, sest kiri on tänapäeval haruldane nähtus. Meilitakse, faksitakse, essemmessitakse. Saab kiiremini, saab rohkem infot ajaühikus oma meelespidamisorganitesse ära mahutada. Saab ruttu targaks, informeerituks, võimsaks. Sest informatsioon olevat võim. Kui palju aga sellest teabetulvast järgmisel päeval veel meeles on? Tahaks loota, et vähe, sest praht koormab aju ja parem on, kui see kähku kaob.
Infotehnoloogia areng on tormiline, tavainimenegi püüab kõigest väest kaasa joosta. Suur jagu ei jaksa. Suur jagu ei saa sotti Eesti E-valitsuse olulisusest. Mis selles nii kangesti kasulikku on, kui nad ikkagi koosolekuteks kokku tulevad, aina sagedamini kallitele välismaakomandeeringutele lendavad, aina rohkem raha siinsamas autosõitudele kulutavad? Minu käestki on niiviisi küsitud, ma pole osanud vastata. Niipalju suudan küll igaühele ära seletada, et internet on tõepoolest väga hea asi, sealt saab ajalehti lugeda, uute raamatute ilmumist jälgida ja mis tahes Eestimaa toimetusse oma kirjatüki kodulaua tagant tõusmata ära saata. Kas või südaöösi, kui und ei juhtu jaguma. Rongide ja busside sõiduplaanid saab teada, teedeolud, õhutemperatuurid. Ja, noh, ongi peamine lihtinimesele vajalikust käes ja seda pole sugugi vähe. Internet on hea, väga hea.
Ainult raamatuid ei taha ma iial internetist lugeda. Lapsepõlve parimad lugemispaigad olid aias mesilaste pereheitmist valvates ja kraavipervel või kesapõllul lehmi karjatades. Metsa karja küll raamatut kaasa ei võtnud, seal võis vihm äkitselt peale tulla ja kodu kaugel. Ega ma praegugi sirge seljaga laua taga istudes loe, paljal põrandal kõhuli ja käsipõsakil on palju mugavam ja tervislikum.
Mobiiltelefon on ka hea. Minul seda pole, pereliikmetel on ja väga kosutav on, kui nad kusagilt kaugelt või ka lähemast külaõuest helistavad ja teatavad, et nad on alles ja kõik on korras. Ise liigun enamasti turvalisi radu ega ole sellepärast vajadust tundnud oma olemasolemisest pidevalt märku anda. Siiski, kui suve lõpul laia laande seenile juhtun minema, võib-olla hangin siis endale ka ja riputan külge. Eks vanasti, kui jõhvikasoos sai käidud ja paaril korral sihid segi ajasin, oleks niisugust abivahendit oi kui väga tarvis läinud. Soos eksida on õudsevõitu, õnneks sain omal jõul selgust ja õigesse paika välja.
Nii et, jah, mobiil on väga tarvilik asi. Hea, et ta nüüd välja mõeldud ja valmis tehtud on.
Aga see pisike riistapuu võib ka nuhtluseks saada. Kogesin seda taas kord, kui jaanipäevaks Tartusse sõitsin. Kiirbuss oli inimesi täpselt täis. Esimese veerandtunni sujus sõit pehmelt ja mugavalt. Enam-vähem vaikselt. Siis algas ümberringi pirin? Kuule, kus sa oled praegu? Mina siin, sõitsime juba Tallinnast välja, jah, Ülemiste juba seljataga. Mis õhtul teed? Kas Riksi nägid eile? Leppisite ära või? Mis homme teed?
Nii see käis. Kaks tundi järjest. Kuni minu ees istuv härra vägeval bassihäälel äkki üle kõigi teiste piiksatuste kõmatas: “Tere, Kati! Koori kartulid ära. Mina tulen.”
Pead pöördusid. Mees köhatas ja vaatas aknast välja. Ainult tema kõrval istuv naine ja veel paarikesi märkasime: mehel mobiili ei olnudki.
Juri Lotmanil ei olnud televiisorit. Oma kultuuriloengutes ta rääkis, et kiri sõbrale või tuttavale tuleb kirjutada käsitsi (ot ruki), mitte kirjutusmasinal. Nii näidatakse üles lugupidamist. Ma olen alles hoidnud väga ilusa käekirjaga Riho Lahi (Kihva Värdi) kirjad, Vadim ?elnini looduslüürilised kirjad ja otse loomulikult Juhan Peegli napid, aga alati rõõmsat huumorit täis kirjad. Ja mõistagi hoian alles 91-aastase Helmi kirja.
On kahju, et kirjade kirjutamine hääbub. Tekib kultuurilooline tühik. Infotehnoloogia teene? Arvan, et mitte ainult. Suuresti Eesti Posti teene. Liiga kalliks on see põline teenus kergitatud, paljudele käib üle jõu. Kahju.
