Rahvad ja kultuurid on eri aegadel paikadele, mida nad on pidanud oma koduks ja kodumaaks, omistanud erisuguseid tähendusi. Tänu Eesti asukohale ida ja lääne vahel on siit kulgenud läbi suured ja vähemad rahvusvahelised kaubateed nii maitsi kui ka meritsi. Kultuurilised ja poliitilised suhted naaberrahvastega on läbi aegade olnud nii vabatahtlikud kui pealesunnitud, piirid on olnud ühendajaks ja lahutajaks. Alates 13. sajandist on Peipsi järv lahutanud lääne- ja idakristluse ning olnud Euroopa ja Venemaa poliitiliseks piiriks.
Kohalikud väikesed
1993. aastal ajalooajakirjas Kleio avaldatud artiklis “Eesti rahvateaduse minevik ja tulevik” peab etnoloog Ants Viires muuhulgas vajalikuks rõhutada, et 20. sajandi lõpul ei tohiks etnoloogid korrata viga, mis on tehtud baltisaksa kultuuri uurimata jätmisega: “Meie rahvas ja kultuur ei ela vaakumis, vaid tihedas kokkupuutes teiste kohalike rahvastega (olgu peale, et see kontakt võib tugevasti olla negatiivse iseloomuga). Igal juhul on see aidanud vormida ja vormib edasi meie rahvast ja kultuuri.”
Lisaks baltisakslastele on Eesti aja- ja kultuuriloos olnud sajandite vältel oma roll teistelgi kohalikel vähemuskultuuridel – põlisvenelastel Peipsiveeres ja Tallinnas, rannarootslastel Lääne-Eestis ja väikesaartel, juutidel, mustlastel (romadel) ja paljude teiste rahvaste esindajatel. Siinsele kultuurilisele mitmekesisusele lisavad koloriiti nii-öelda “vähemused meie endi sees” – setud ja võrokesed, mulgid ja kihnlased.
Kamaluga vanausulisi, ühekaupa eestlasi
Vene vanausulised asusid usulise tagakiusamise eest Venemaalt Peipsi liivastele ja väheviljakatele kallastele ümber 17.-18. sajandil ning on jaganud eestlastega sealtmaalt kõiki Eesti ajaloo keerdkäike. Vanausuliste folkloorsetes narratiivides kordub motiiv, mille kohaselt vanatühi lennanud üle maa ja puistanud eestlasi ühekaupa laiali, vanausulisi aga visanud kamaluga taevast alla. Sellepärast elavadki vanausulised oma väikestes majakestes sõbralikult tihedasti koos ning nende tänavkülad kulgevad mitmeid kilomeetreid mööda Peipsiveert, olles passiivselt vägagi atraktiivseks osaks praeguse Eesti turismimajandusest.
Ja kuigi vanausulised ei olnud kiriku reformijad, vaid reformile vastuseisjad, on ajaloos neid vaadeldud kogu Euroopat hõlmanud reformatsiooniprotsessi osana ning ka nende ideoloogias on palju ühisjooni rangete protestantlike usulahkudega nagu näiteks mennoniidid jpt.
Põlatute trots
Siinsed vanausulised on elatunud valdavalt kalapüügist Peipsil, mida nad isekeskis austavalt mereks kutsuvad, ja köögivilja kasvatamisest oma kasinal õueaiamaal ning nende ehitusmeistrid olid kuulsad kogu Eestis. Kui täpne olla, tuleks tänapäeval juba kasutada minevikuvormi, sest traditsiooniline elulaad hakkab ka Peipsiveeres hääbuma – omakasvatatud köögivilja müügiks pole piisavalt suurt turgu, kalapüügikvoodid ei toida kalureid ja nende peret ära ning ehitustöidki tehakse tänapäeval juba sootuks teiste tehnoloogiate baasil. Noored ei soovi elatist hankida vanavanemate-vanemate traditsioonilisel viisil, vaid leiavad eneseteostuseks muid väljundeid.
Vanausuliste taassünd Eestis algas 1995. aastal, kui taastati Eesti Vanausuliste Koguduste Liit. Praegu tegutseb Eestis aktiivselt 11 kogudust, millest üheksa asuvad Peipsiveere külades. Põlatute trotsist sünnib igikestev iseolemine, nii tutvustavad vanausulised endid ja kinnitavad, et põlised tavad on muutuvatest seadustest tugevamad. Nii on nad jäänud truuks oma kultuurile ja saanud eestlastest naabritega hästi läbi, rõhutades oma väljaannetes, et just Eestis võib näha soovi mõista nende iidset kultuuri, mis on sel maal leidnud varjupaiga rasketel aegadel ning siin omasoodu edasi arenenud.
Kohapärimused, rahvajutud
Kui nüüd siinkohal jätkata Ants Viirese ülalesitatud mõtet, oleks meil põhjust küsida, kas tunneme ära siinsete vähemuste paigavaimu, selle salapärase genius loci, mis seob neid rahvaid juuripidi Eestiga? Kas me üldse tahame tunda? Või huvitume neist ainult sedavõrd, kuivõrd näeme neid endi kultuuri rikastajatena? Atraktiivsete turismimagnetitena?
Kohapärimuses ja rahvajuttudes on siinsed vähemused omavahel sajandeid kokku saanud. Lugusid üksteisest on räägitud piirialadel, kus naabrite keel on selgeks saanud ilma kallite integratsiooniprogrammidetagi.
Räpina, vanausuliste jaoks tähtis koht
18. septembril tähistati Räpina koduloo- ja aiandusmuuseumis esmakordselt muuseumiaasta raames sahharipäeva, kus ülevaatlike ettekannetega Peipsiveere vanausuliste religioonist, keelest ja kultuurist esinesid Pavel Varunin, Kiril Kozhurin, Venemaa Vanausuliste Nõukogu juhatuse liige ning siinkirjutaja.
Miks Räpinas? 5. septembril tähistatav sahharipäev on vene õigeusu kalendris patriarh Sakarja mälestuspäev ning Kagu-Eestis sügisene laada- ja saagikoristamise ja viimane õitsilkäimise päev. Suvelõpupüha, ühesõnaga. Vanausuliste jaoks on Räpina väga tähtis koht – Feodossi Vassiljev, üks bespopoovetsite usuharu rajaja, maeti Põhjasõja ajal (1711) sinna ümber. Rahvapärimuse kohaselt istutatud tema hauale kask. Hiljem ehitatud matusepaiga naabrusse jõe äärde saun. Baltisaksa mõisnik, üks Löwenwoldedest, teinud selle püha kase okstest saunaviha, vihelnud ning läinud seejärel kärna. Ta viidud Riiga arstile, ent ravida teda ei osatud. Oma didaktiline tuummotiiv on peidus selleski jutus, kus jutt on see kooruke ja õpetus on see iva.