Orienteerumine spordialana sai maailmas alguse 1897. aastal ja selle sünnimaaks oli Norra. Sealt levis vastne harrastus tasapisi edasi Rootsi ja Soomegi. Peale Esimest maailmasõda, kui muu hulgas tihenesid ka Eesti ja Soome spordisidemed, tutvusid uudse alaga ka eestlased. Esimene orienteerumisvõistlus Eestis peeti maha ülemaaliste Kaitseliidu päevade raames 19. juunil 1926 Kloostrimetsas. Ajakirjanikud olid kohe asjahuvilised ja ala tutvustamine käis nende arusaamade ja ettekujutuste järgi. Sõjaväelaste, kaitseliitlaste ja õppurite harrastuseks orienteerumine enne 1940. aastat jäigi. Kaitseväes peeti isegi ratsaorienteerumise võistlusi. Huvitavalt kirjutab oma orienteerumiselamustest kaitseväes noorsõdur Pension, ka Vello Viirsalu verivärske raamat “Orienteerumise hiilgeaastad” (Eesti Entsüklopeediakirjastus) ei kuulu igavate hulka.
ORIENTEERUMISKAART JA SALAJASED OSAKONNAD
Uus orienteerumisspordi tõus algas mõned aastad peale Stalini surma, kui olud natuke hõlpsamaks läksid. Vanad skautmasterid, endised ohvitserid ja iseseisvuse ajal orienteerumisega tutvunud mehed olid süte hõõgvele puhujateks. 1959. aastal peeti esimesed ametlikud Eesti meistrivõistlused orienteerumises, võistluskeskuseks oli riigivanema algatusel enne 1940. aastat ehitatud Aegviidu-Nelijärve matkajate kodu.
Suurimaks probleemiks Nõukogude oludes kujunes orienteerumise populariseerimisel vajalike kaartide hankimine ja kaartide kasutamise seadustamine. Nüüd tagantjärgi palju targemana ja tookordseid asjaolusid mitmest küljest näinu ja kuulnuna ei jõua ära imestada, kuidas siiski oli võimalik neid võistlusi ette valmistada ja läbi viia.
Mõne aasta jooksul muutus ala rahva hulgas nii populaarseks ja võistluste arv kasvas sedavõrd suureks, et “vastavad organid” lihtsalt pidid teadma kaartide kasutamisest ja hankimisest orienteerumisvõistluste tarbeks. Ametlikult püüti kaardi salajasuse printsiibist lähtudes seada kaartide kasutamiseks nii palju tõkkeid kui bürokraatia neid vaid suutis välja mõelda. Salajaste osakondade ülemateks olid tavaliselt pensionil polkovnikud, kes teadsid hästi, kuidas tõkestada kaartide sattumist avalikkuse kätte ja kes teiselt poolt vastutasid oma naha ja karvadega selle eest, et kaardid rahvavaenlaste kätte ei satuks.
Siiski võime Viirsalu raamatust lugeda, milliste võtete ja nurjatuste kasutamiseni orienteerujad läksid, et metsajooksuks vajalikke kaarte kätte saada. Arhiividest leiab kindlasti materjale ka selle, Eesti ajaloos küll marginaalse, kuid siiski väga huvitava teema uurimiseks.
KAARDILUGEMINE, INIMMÕISTUSE SAAVUTUS
Igal juhul saab täna tõdeda, et 50 aastat kaartide salastamist on teinud oma töö ja kaart on tänasele õppurile, kaitseväelasele ja tavainimesele võrreldav hiina hieroglüüfidega. Loomulikult peame mõtlema sellelegi, et iga inimene ei vaja kaardi lugemise oskust. Siiski pole kaart niisugune vahend, et ilma temata võõral maastikul hakkama saaks. Räägitakse, et on muusikuid, kes nooti ei tunne. Ehk ongi. Kuid sellist orienteerujat, kaitseväelast, geoloogi, loodussõpra, metsameest või autosõitjat pole veel nähtud, kes ilma kaarti tundmata võõras metsas või võõrastel teedel soovitud kohta välja jõuaks. Kaardilugemine ja loetust arusaamine on inimmõistuse suurepärasemaid saavutusi, orienteerumine on selle oskuse paremaid väljendusi.
Raamatu põhiteemaks on siiski inimesed, kes tol ajal orienteerumise ümber askeldasid – võistlesid, võistlusi korraldasid ja ala arengut juhtisid. Karakterid, inimlikud vastuolud, sünnipärased talendid, tahtejõulised tegelased, sportlikud saavutused, üllatavad tulemused ja aja voolus unustusse jäävad faktid on märkimisväärselt mitmekülgselt esile toodud. Lisaväärtuseks on paljude inimeste omakäelised märkmed ja meenutused tollest ajast ning hulganisti väljavõtteid protokollidest. Viirsalu kirjutas raamatu, mida isegi orienteerumiskaugel inimesel – rääkimata ala fanaatikust – on huvitav lugeda ja mis sellisena annab omalaadse pildi ühe huvitava ala algusaastatest nõukogude spordi oludes.
* * *
MINU TAGASIHOIDLIKUST OSALUSEST O-SPORDIS
Satiirik Priit Aimla mäletab, kuidas käis asi 60ndatel
Esimesed kuuldused-teadmised orienteerumisspordi kohta jõudsid minuni (koos kuumade soovitustega kah võimaluse korral proovida!) minu hea õe Ruti kaudu, kes alates 1957 ülikoolis matemaatikat tudeeris. Ja kui 1960. aasta kevad-suvel korraldati Haapsalu kandis spordiühingu “Kalev” matkajate kokkutulek, mille kava sisaldas ka orienteerumisvõistluse, olimegi koos mõne paidekaga plaanimas jalgrattamatka, mille sihtpunktiks pidi saama seesama jõukatsumine meile üsna uudse nimetusega spordialal. Olime neljakesi, hiljuti pensionile siirdunud riigiprokurör Heino Tõnismägi juhtimisel, entusiastlikult Lääne-Eestisse veerenud, senisel teekonnal meeliköitvat Kose kandis telkööbimist piisavalt põnevaks elamuseks pidades ei osanud teab mis tõhusaid elamusi oodatagi. Aga kokkutuleku teisel päeval see lahti läks. Number rinda, kompass kaela, maastikuskeem pihku, pliiats tasku – ja mööda kribukrabulisi maakaarte punavalgeid kontrollpunkte otsima.
KUHU, VENNAD, KAPPAME?
Me ei jooksnud koos, seda mäletan hästi. Miks just, seda ei mäleta, küllap starditi numbrite järjekorras. Jooksuvorm oli mul hea, see on kah meeles, hingeldamisi ega muid hirmutavaid segajaid ette ei tulnud? Nojah, v o r m oli hea küll, aga üsnagi raske oli aru saada, kuhu jookseme, seltsimehed?! Näen kaardil kontrollpunkte, tean, milliseni tuleb jõuda esimesena. Ahah, vaatan – üsna lähedal sihtpunktile peab asuma kahe raudtee ristumispunkt. Ühed roopad olid mul päris käegakatsutavas kauguses. Aga ristuvat relssteed ei leidnud! Ja küsida polnud kah kelleltki, sest ringijooksjaid oli muidugi, aga ei sobinud ju kellegi aega viita nii tühise küsimusega, et kuhu, vennad, kappame. See võrdunuks ju palvega “võtke mind kah kaasa!” ehk teisisõnu võidujärjestusse vägisi sekkumisega.
Mis seal pikalt seletada, kui ma lõppeks ühe kontrollpunktini jõudsin, siis öeldi mulle, et enne tuleks esimene ja teine läbida, ära joonelt kolmandasse kihuta. Mis tähendas seda, et võtsin suuna stardi-fini?ipaika ilma kohustuslikku teekonda läbimata, mis täpsemalt väljendudes tähendas katkestamist. Jälle äratuntavasse punkti jõudes sain semudelt selgitust kah: see ristumispunkt, mida raudteede kohtumispaigaks pidasin, tähendas kartograafide tava kohaselt maanteede lõikumist.
Tühja kah, ma ei olnud ju veel selle spordiala saladustega kurssi saanud, kas siis noor algaja ei tohigi alustada eksimisega?
“VOODI” ALL KASTIS
Kui olin juba kirja pandud ülikooli orienteerujate treeningrühma ja kõrvuti füüsiliste, mõnusalt koormavate jooksu- ja suusatrennidega (treenerid Osvald Allikas, hiljem juba Arne Kivistik) käisime kehakultuuriteaduskonna ruumides kuulamas Endel Isopi loenguid Eesti orienteerumisspordi juurtest ning teoreetilistest alustest. Siis jõudsin omadega nii kaugele, et püüdsime sõpradega välja töötada uudset punktiskaalat märkeorienteerumise täpsuse hindamisel. See ülesanne vaevas me päid (hasartsemaks ässitajakskaasaarvutajaks oli nüüdne piirivalvekartograaf Tõnu Raid; Madis Aruja, Rein Leet ja teised lähedasemad kambajõmmid eelistasid võistelda olemasolevate, juba kehtivate reeglite järgi ja vähem pead vaevata uute taotlemisega) ka rongisõidul Sverdlovski /nüüd taas Jekaterinburg/ lähistele 1962. Kuhu? Esimestele mitteametlikele NSV Liidu meistrivõistlustele, kus mina kui seltskonnast pisim veetsin oma ööd ja päevad platskaartvaguni alumise “voodi” all kastis. /No raha eraldati komsomolikomitee poolt küll, aga ei mäleta täpselt, kas ainult söömise või ainult söögi tarvis, mõlema mitte! – nii tuli kokku hoida/. Kontroll mind ei tuvastanud?
Äsjaöeldu oli ka mu suurim võit orienteerumisspordis. Mitte et mina tingimata nii loll ja taibutu, andetu orienteeruja olnuksin – lihtsalt kõik teised olid taibukamad. Ja selletõttu läksin vähekese aja pärast selle spordiala natuke lihtsamale “karjäärile” üle: hakkasin rajameistriks. Kuhu kah andetuid kaardilugejaid ei vajatud, aga kus raja mahamärkimiseks jäi tohutult palju rohkem ettevalmistusaega; seda tööd ju aja peale ei mõõdetud-hinnatud.
ASIMUUTJOOKS
Nii lõin elavalt kaasa kõiksugu istumistes-aruteludes, mis orienteerumissporti pidid edendama, ja ühel pidulikul vaidluskoosolekul valiti mind (akadeemikuhärra Anto Raukase soojal soovitusel) koos Rain Lahtmetsaga esindama Eesti orienteerujate siirast soovi – orienteerumine peab olema omaette spordiala, mitte osake matkaspordist – üleliidulisel orienteerumisspordi alasel seminaril Zvenigorodis (tuntud komsomolilaagris Moskvast lääne pool) maikuus 1962, kus üle pikkade ootuste ka ükskord esikolmikusse mahtusin: tegemist oli asimuutjooksuga, sihtpunktid tuli üles leida vaid kaardile kantud suunakraadide järgi.
Olen oma lühipihtimuses kaks korda kasutanud sõna “komsomol”, aga ju mu teened ikka pisikeseks jäid, et keegi enam 21-aastasele spordihuvilisele ettepanekut ei teinud selle pundiga/bandega ühinemiseks.
* * *
NELJAPÄEVAKUD
Raimond Made (Coca-Cola Balti riikide avalike suhete juht) oma iganädalasest metsistumisest.
Orienteerumine on üks värvikamaid spordialasid, milles olen ise kaasa löönud. Linna-inimene ikka rõõmustab, kui pääseb metsa sõprade-tuttavatega liikuma ja võistlemagi, kuid orienteerumises on vist midagi enamat.
Kõigepealt orienteerujad – mehed, naised, lapsed, üliõpilased, töölised, pankurid, IT-mehed, ajakirjanikud, riigiametnikud, koalitsiooni- ja opositsioonipoliitikud, tippsportlased ja tervisepetjad.
Vaatamata erinevale päritolule, oskustele, sissetulekule jms saavad nad kõik omavahel sõbralikult läbi ning kui kohtutakse kuskil võsastikus, siis alati nõustatakse eksinud küsijat, kus asub mõni kontrollpunkt, kraav, mägi või kas jõgi on läbitav.
Kuna orienteeruja peab tundma kaarti, mis omakorda eeldab natuke mõtlemist, siis puuduvad metsas rullnokad; seda hindavad paljud. Teatud grupp orienteerujaid meenutavadki pigem brid?imängijad, kuid sellest ei tohi lasta end eksitada – nad võivad olla vägagi sitked sportlased.
Orienteerujaid köidavad väga erinevad põhjused, miks nad pärast kooli- või tööpäeva metsa mõnele teisipäevakule või neljapäevakule (igasuvised iganädalased orienteerumisspordivõistlused kõigile soovijaile) pagevad. On olemas ortodokssed harrastussportlased, kes löövad kaasa kõikvõimalikel jooksu, suusatamise ja jalgrattasõidu võistlustel või üritusel. On olemas orienteerujad, keda köidab kaardilugemine, või täpsemalt nauding, mis tuleneb maastiku valitsemisest.
Kindlasti köidab paljusid seiklus ja juhib hasart, sest võistlustrass on enda valida ja tavaliselt tundmatu; need orienteerujad ei suuda alati vastu panna ja läbivad mõne jõe või laiema kraavi vööni vees. Kõik eelpoolloetletud tunnevad vähemalt mõningast huvi ka oma saavutuste vastu.
Loodusenautlejatele meeldib orienteerumine seetõttu, et iga võistluspäev annab põhjuse minna uude võistluspaika looduse vorme ja liigirikkust vaatlema; kontrollpunktid juhivad omakorda teelt või metsasihilt kõrvale sügavamasse laande, mistõttu matk pole üksluine.
Mõni korjab ka seeni. Kirge peab spordi juures ikka olema.