Mul on väga raske uskuda, et Eestis läheb Euroopa Liitu astumise pärast elu halvemaks. Minu arvamust mööda muutub elustandard paremaks – majanduslik aspekt ja suhtlemisviis viisakamaks – psühholoogiline aspekt.
KESKENDUKSIN
suhtlemisele. Mis omavahel öeldes pole eales eestlase tugevamaid külgi olnud.
17.aprillist alates ehk pärast president Rüütli allkirja Eesti ühinemislepingule Euroopa Liiduga on kõik Eesti ministeeriumid saanud kordi rohkem pabereid. Tähenduses – eestlastelt on palutud arvamust piltlikult öeldes kondoomist kosmoselaevani. Mitte igale küsimusele ei osata, jõuta, taheta vastata. Võib-olla oleks õigem tõele silma vaadata ja ütelda, et lõviosas Eestil arvamused puuduvad. Aga aeg nõuab, et nende arvamuste väljatöötamisega peab tegelema.
Üks asi on eelpool puudutatud Eesti arvamus, mis peab Brüsselisse meilitsi või kirjatsi must-valgel jõudma. Hoopis teine ja ma arvan tõsisemgi asi on rahvusvaheline inimestevaheline otsesuhtlemine. Küsimus ei ole mitte eesti soost eurokraatides, kes võtavad nii ehk teisiti kohad sisse Brüsselis, Luksemburgis ja Strasbourgis. Pean silmas seda, et rahvusvaheline suhtlemine hakkab toimuma siinsamas Maarjamaal. Meie oma õues.
EUROOPA LIIT
sunnib eestlast rohkem keeli õppima. See on nii triviaalne ja aksiomaatiline, et sellest pole mõtet isegi rääkida.
Tõsi ta on, et eestlane ei saa edaspidi piirduda ühe võõrkeele oskusega. Minu 6- aastase Brüsselis elamise ja töötamise kogemuse varal võin väita, et suhtlemine toimub üheaegselt kahes kuni neljas võõrkeeles. Eurooplane räägib keeli. See on elementaarne eurooplus. Ent eurooplus ei piirdu üksnes keelteoskusega. Euroopa Liit ei tähenda keeleteadlaste ühendust. Olen juba eelmise sajandi lõpus jõudnud kindla arusaamani, et Euroopa Liitu astumine sunnib sissepoole vaatavat eestlast ennast arusaadavalt või otse öeldes – adekvaatselt väljendama. Kes ma olen, kust ma tulen ja kuhu kavatsen minna.
Siiani olen hämminguga täheldanud, et eestlase tunneb rahvusvahelises seltskonnas ära selle poolest, et eestlane hoiab kokku teise eestlasega. Kui vähegi võimalik, siis suheldakse omavahel, mitte aga teistega. Kui see pole mühaklikkus segatud teatud annuse alaväärsuskompleksiga, siis mis see on? Võib ju kiidelda, et ah, missugune individualism. Ent mündi teisele poolele on kirjutatud ühemõtteliselt “talupoja jäärapäisus”, ei muud.
Mitte ükski suurriigi esindaja ei pea, aga võib tundma õppida väikeriigi esindajat. Küll aga ei jää 1,4 miljonilise riigi inimesel muud üle, kui ta peab endast märku andma.
KUIDAS TAVALISELT TOIMUB SUHTLEMINE?
Mina küsin, tema vastab. Tema küsib, mina vastan. Me vestleme ja me õpime teineteist lähemalt tundma. Me vahetame teavet, pilke, tundeid. Oleme tähelepanelikud ja püüame teineteisest aru saada.
Kuidas toimub eurooplase suhtlemine eestlasega? Näide elust enesest. Tähelepaneku autor on Londoni ajakirjanik. Tema küsinud pooltuttava eestlase käest, kuidas too elab. Eestlane vastanud pikalt: vanaisa suri, vanaema murdis jalaluu, isa kaotas töö, emal on vähk, vend lahutas ja ise pole ta ka lahutusest kaugel. Lõpetas lause ja pani suu kinni.
Mõistagi – jagatud mure on poole väiksem mure. Aga kultuurrahvaste viisakus nõuab follow up`i. Sorry, I told everything about myself, but how do you do? Vaat seda viimast, “kuidas sinul läheb” tavaliselt ei kipu järgnema. Ma ei taha jutustada sellest, kui siirad on eestlased ja kuidas nad räägivad kõik ausalt hingelt ära, vaid hoopis seda, et euroopalik suhtlemine on kahe-, mitte ühesuunaline tee.
RAHVUSVAHELISTE
konverentside, seminaride, töökogunemiste korraldamine Eestis tähendab kahesuunalise tee tunnetamist igal ajahetkel. Astudes Euroopa Liitu ei jää eestlasel muud üle kui muutuda hoolivaks ja sallivaks. Oma ümbruse, kaaskondsete, naabrite, väliskülaliste suhtes.
Euroopas on komme üksteist tunnustada. Leida head. Teise inimese saavutusi alla kriipsutada. See on Euroopas in, mitte Eesti ühiskonnas aastaid levinud üksteisele ärapanemine. Ehk kahjurõõmus pealtvaatamine, kuidas üleaedne Jüri või Mari ämbrites kolistab.
Sõnaga – jään endale kindlaks, kui väidan, et suurim kasutegur, mida meie, eestlased Euroopa Liidult saame, on tegelikult inimese märkamine. Just seda impordime olude sunnil Euroopa Liidust. Ja jumal tänatud, kui Euroopa on ulatamas meile selles asjas terekätt.
Ei pea sugugi silmas ameerikalikku keep smiling´ut, vaid tegelikku sisulist üksteisest hoolimist. Mille iseenesest mõistetav koostisosa on naeratus kui teise inimese julgustamine ennast avama. Julgen loota, et see naeratamine-hoolimine muutub tõelisuseks lähiajal. Ja seda ei tohiks karta, vaid vastupidi – kahel käel vastu võtta. See on Eesti jõudmine Euroopa Liitu.
