NELJAS SÜŽEE
Suur argentina kirjanik ja filosoof Jorge Luis Borges kinnitas, et kirjanduses on vaid neli süžeed, veel enam, tema arvates võis kaks neist kokku liita, niisiis jäi vaid kolm. „Ja kui palju meile ka aega ei jääks, jutustame me neid ikka ümber, ühel või teisel viisil,“ kirjutas ta. Võtsin ette jutustada teile kakskümmend neli lugu, mis selle kauni paradoksi ümber lükkavad. Nüüdne süžee on seotud väljapaistva jaapani kirjaniku Ryūnosuke Akutagawaga.
NELJAS SÜŽEE, 5. LUGU: Jelena Skulskaja tänane lugu on pühendatud jaapani kirjanikule Ryūnosuke Akutagawale, kes tõestas, et meid ümbritsev maailm ei lase meil näha pilti tegelikkusest. Niisiis: tõde pole olemas.
Jaapani kirjanik Ryūnosuke Akutagawa (1892–1927) tõestas oma jutus „Bambustihnikus“ esimesena, et tõde ei ole olemas: igasugused seletused, igasugused tunnistused, pihtimused, väljendused, tulgu need elavatelt või surnute vaimudelt, ei lase meil näha tõelist pilti tegelikkusest. On rabav, kuidas jutus puudub autori seisukoht, tema eemaldub, pakkudes lugejale võimalust kõhelda kuristiku serval – kuristiku sügavust tunneb vaid see, kes sellesse viskub ja maksab oma eluga kaheldavate teadmiste eest; kaheldavate, sest tõe otsingul kuristikku kukkudes, talle jäänud viimastel sekunditel, meenutab inimene igal juhul omaenda elu, mis tal silme eest mööda vilksab, aga mitte võõraid, mis kaovad teadmiste hulka…
Üks peab surema
Meenutan teile lühidalt selle mõistatusliku, tõde eitava jutu süžeed. Tihnikus tapeti samurai, tema kaunitarist naine vägistati. Kuulus röövel Tajomaru tunnistab kohtus oma süüd. Ta ütleb, et on alati oma lõppu piinava surma läbi ette näinud, et kohtas teelisi, tuuleiil kergitas hetkeks naise loori: ta oli nii kaunis, et röövel otsustas ta endale saada. Ning täiesti kohatult ütleb süüdistavad sõnad kohtuametnikele ja üldse „auväärsele“ kogule: „… mina tapan mõõgaga oma vööl, aga teie ei kasuta mõõka, te tapate võimu, raha ja vahel lihtsalt valelike sõnadega…“
(Mis on, muide, peaaegu sõnasõnaline viide Oscar Wilde’ile ja tema „Readingi vangla ballaadile“: „Kes eland ilmas iganes/ on armastatuid tapnud/ Kes julmuse, kes kiitva mürgiga/ Arg tapab suudeldes/ Ja vapper maha lööb.“) Ei midagi imekspandavat, Akutagawa õppis inglise filoloogiat ja üks kõige kuulsamaid inglise luuletusi (1897) ei saanud jätta puudutamata jaapani kirjanikku aastal 1922, kui ta lõi jutu, mil pole küll vähimatki ühist ballaadi teemaga. Kuid kirjanik lubab endale vahel selliseid vallatusi, et kontrollida, kuidas peab vastu, kuidas on vältimatu köissillake erinevate kirjanduste vahel.
Ühesõnaga, nagu Raskolnikov (Dostojevski oli üks Akutagawa lemmikkirjanikke) tunnistab üles kuriteo, kuid täpsustab, et ei kavatsenud teda tappa, vaid lihtsalt meelitada tihnikusse lubadusega jagada leitud aaret („meest haaras ahnus“), seal aga sidus röövel tolle kinni, toppis suu lehti täis ja võttis ta naist mehe nähes. Naine pani vastu, üritas teda pistodaga haavata, kuid röövel oli visam ja tugevam. Seejärel otsustas röövel mõlemad tihnikusse jättagi, kuid naine ütles, et ei ela häbi üle: „Üks teist peab surema… mina lähen sellega, kes ellu jääb.“ Röövel sidus mehe lahti, võitles temaga ja tappis, naine aga põgenes.
Siin äratab Akutagawa meis kaastunnet mõrtsukale, kaastunnet, millist aastakümneid toodab kino, kus pidevalt (suvalises löömafilmis!) pannakse tapmine justkui jutumärkidesse ja leitakse sellele hulk õigustusi – praegusel juhul oli tapetu ahnusest vallatud, vägistaja ja röövel aga leiab heakskiitu sellega, et ei tahtnud võistlejat alatult tappa, vaid pakkus talle võrdset kahevõitlust ja oli valmis naisega abielluma, mitte niisama häbisse jätma.
Naisterahvas räägib alati võõras keeles
Naine aga tuleb templisse pihile ja räägib, kuidas röövel tõukas ta jalaga eemale ja laskis jalga, jättes ta puu manu, mille külge oli seotud tema abikaasa. Mehe silmades nägi ta sellist põlastust, mida polnud võimalik taluda. Nii mõistis ta ise mehe surma, kuna too oli näinud tema häbistust ning olnuks igavesti selle meenutuseks; mees sosistas „Tapa!“ naist jälestades. Naine tappis ta pistodaga, otsustas siis tappa ennast, kuid ei leidnud jõudu eluga hüvasti jätta.
Jälle kord äratab Akutagawa meis kaastunnet mõrtsuka vastu: uhke naine tahtis tappa vägistaja, ei tulnud toime, tappis siis abitu abikaasa, kes oli olematu aarde himus, mis olla tihnikus peidetud, jätnud ta äranarrimiseks. Ta ise ei läinud ju kohe järele, vaid alles siis, kui vägistaja tuli ja ütles, et ta mehel on paha, abi vaja; ta tormas päästma meest, täiesti ükskõikne raha, vääriskivide ja kõige suhtes, mil pole tegu tema au ja väärikusega.
Ja lõpuks kuuleme surnud abikaasa tunnistust, kelle rahu leidmata hing (nagu Hamleti isa vari) räägib naise alatusest. Häbistatuna allus ta röövli keelitustele tollega kaasa minna, saada ta naiseks, kuid enne seda nõudis, et ta abikaasa tapetaks. „„Tapke ta ära! Ma ei saa olla teiega, kuni ta on elus!“ karjus ta mitu korda nagu segane. „Tapke ta ära!“ – need sõnad viivad mind praegugi nagu torm pimeduse põhjatusse. On kunagi nii jõledaid sõnu tulnud inimese suust?“ – „ Röövel oli naise julmusest nii rabatud, et küsis abikaasa käest: mis temaga teha? Tappa või ellu jätta? Mees kõhkles. Röövel vabastas ta köidikutest. Naine põgenes. Häbistatud mees võttis naise pillatud pistoda ja lõi endale rindu. Agoonia viimasel hetkel tundis ta, kuis keegi ligi hiilis ja tõmbas hinnalise pistoda haavast välja. Surija tahtis varast näha, kuid tema suust purskas veri ja pimedus neelas ta igaveseks.
See osa on kirjutatud nii, et me ei tunne hukkunu hingele kaasa: me kuuleme kaebust, igatsust, meeleheidet, mis jäävad alla teiste tegelaste otsustavusele ja kartmatusele. Ja näeme, kuidas inimene isegi viimasel hetkel mõtleb oma varale, püüab haarata kätt, mis pistoda varastab… Tapetu on noor samurai, kelle kohtusse kutsutud ämm kinnitab, kuidas mehel oli liiga pehme iseloom, see-eest aga tütar oli iga mehega võrdne julguses ja otsustavuses.
Samas: „Tõeline vaprus seisneb selles, et elada, kui on vaja elada ja surra, kui on vaja surra,“ ütleb samurai koodeks. Kui samurailt on võetud au, on tema kohus surra. Ja me oleme sunnitud tunnistama, et enesetapuga täitis samurai oma kohuse…
Siin tuleb veel üks jutu tähtis asjaolu: keegi peategelastest ei saa valetada – ei saa valetada surnu hing, ei saa valetada naine, kes võtab enda peale abikaasa mõrva, ei saa valetada röövel, kes teab, et teda ähvardab igal juhul hukkamine.
Aga kui kõik kolm tõde kõrvuti panna, pole sest kasu, saladus jääb saladuseks ja lahenduse laegas ei avane iialgi. Kõigil kolmel on mingi süü, mis tuleb nende iseloomust: mehe ahnus, röövli himurus, tugeva naise tegelik argus. Igaühel on mingi õilsuse joon: mees kõhkleb võimaluse ees nuhelda naist, kes on tema surma soovinud, röövel pakkus ausat võitlust naise pärast, naine pani viimseni vägistamisele vastu ja soovis surra, et au kaotamist maha pesta. Igaüks on sooritanud kuriteo: mees ei suutnud ahnuse pärast oma naist hoida, röövel vägistas talle meeldinud naise, naine tappis abikaasa. Kas ei tule siit välja, et me oleme kõik alati korraga süüdi ja süütud?
Peatatud aja seadused
Kui teil on kunagi õnnestunud olla Tokyos ja näha no-teatri etendust, siis teate, kuidas selle suure vaatemängu näitlejad oskavad peatada aega ning muuta selle igavikuks.
Üks traditsioonilisi süžeesid: lavale ilmub samurai oma naisega, keda on olematusest tagasi kutsutud läbilõikavate flöödihelide ja koori manamisega, kes kord ulub, kord kriiskab, kord laulab, tarretades ja naelutades meid paigale.
Surnud samurai ja tema surnud naine tõmbuvad teineteise suunas surma lõputus ruumis. Kuid nad ei saa teineteist puudutada, kohtuda võivad vaid nende lehvikud. Mehe sõjalehvik, milles peituvad surmavad terad ja naise vaikne, armastust ihkav lehvik.
Mehe lehvik läheneb naise omale ning naine avab lehviku ja läheneb sellele; juba on kaks lehvikut kätest ja ihudest eemaldudes, kogu oma siidisuses võbeledes, teineteist servaga puutumas. Ja kui poleks õelalt kriiskavat flööti, millele alati on verd vähe, oleksid lehvikud õnnelikud.
Aga lehvikute omanikud? Nemad teavad, et juba minevikus oli neile ette määratud hukkuda. Nad muudavad mineviku tulevikuks: samurai näitab naisele, kuidas tema südamesse tungib vaenlase mõõk ja samurai embab mõõka, keerleb temaga tantsu, nagu oleks see mõõk õbluke kaunitar, kellest on võimatu end lahti rebida.
Ning tagasivaates tõestab see kõik, et ei ole mingit vahet ammuse samurai surma ja meie veel eesseisva surma vahel. Asjatu on tapetut taga nutta, sest varem või hiljem osutume me kõik olevat igavikus, mis ei arvuta sajandeid, aastaid ega oska eristada tulevikku minevikust.
Akutagawa, kuivõrd euroopalik polnuks tema kirjanikuteadvus, ei unustanud iialgi muistse no-kunsti peatatud aega ega tankade ja haikude seadusi, mis suudavad mitme hüppega kuristikku ületada, jättes lugeja vaimustunuks ja võlutuks.
Luua teos, millest pole võimalik aru saada, kuid mis seejuures on üles ehitatud detektiivijutu reeglite järgi – kes tappis samurai tihnikus? – on eesmärk, mille poole on püüelnud paljud ja paljud loojad pärast Akutagawat. Sürrealistidel, absurdistidel, abstraktsionistidel on hea – nemad loovad mõistatusi, millele ise tihti vastata ei oska.
Hea on heliloojatel, sest muusika ei vaja seletamist ega ümberjutustamist. Aga mida teha proosaautoritel, kes tahavad järgida Akutagawat ja seletada, et vastused on olemas, aga elu neid ära ei seleta?
