Et kõik (ausalt) ära rääkida, tuleb alustada algusest. Näitus käivitus mõtteliselt 2010|. aastal, mil Taani suursaadik Eestis, Uffe Balslev pakkus Kumule välja idee võimalikust koostööst taani kunstnike-kuraatoritega, tähistamaks 2012|. aastal Taani asumist Euroopa Liidu eesistujamaaks. Pärast mõningast otsinguperioodi ning kaalutlemist, missugune näitus Kumu pinnal võiks Taani kaasaega kajastada, otsustas Eha Komissarov võtta koostööpartneriks vabakutselise Taani kuraatori Maria Kj¿r Themseni ja lasta tal välja töötada näituse kontseptsioon ning plaan.
Heeliumkaamera Kadrioru pargis
Käesolev näituseprojekt on seega Themseni käsitlus Taani nooremast, kuid juba tunnustust pälvinud kunstist. Tundes hästi kohalikku kunstiskeenet, tegi Themsen kunstnikest oma valiku 11 autori ulatuses ning pakkus kontseptsiooniks ruumiproblemaatika – füüsilise ja mõttelise ruumi ning selle erinevad arendused.
Oma käsitluses ruumist ja tajust toetub ta prantsuse filosoofile (fenomenoloogile) Maurice Merleau-Pontyle. Lisaks füüsilise ja mõttelise ruumi analüüsimisele sekkub näitusesse ka väga konkreetne arhitektuuriline keskkond – Kumu hoone ja selle ümbrus pargi ja linna näol. Mitmed tööd on Kumusse installeeritud just nimelt hoonet ennast selle eripäradega arvesse võttes, nõudes pidevat kohalolu ja dialoogi. Näiteks avati “Spatium” Jacob Jesseni “kuuvalguses” – Kadrioru parki oli installeeritud suur heeliumkera, mis paistis kaugele ja oli eriti hästi jälgitav näituse enda ruumide akendest (“Nimeta (Üles riputatud)”, 2012|). Praeguseks on “kuu” paigutatud samasse ruumi, kust teda enne jälgida sai. Seesugune liikumine ühest (välis)ruumist teise (sise)ruumi, on markeeritav kommunikatsiooniaktina – installatsioon, mis töötab füüsiliselt ühes kohas, ei pruugi seda teha teises ning nõuab enese ümbermõtestamist ja -paigutamist vastavalt muutunud keskkonna eripärale.
T?ernobõli kollektiivne mälu
Tugevalt on näitusel kajastatud ruumiproblemaatika ka Jacob Kirkegaardi ning Kasper Akh¸j töödes. Ideoloogilist ruumi argiobjekti kaudu vaatleb Akh¸j oma töös “Abstracta”. See on installatsioon klaasist, torudest ja kinnitustest, mida kasutati laialdaselt endistes idabloki riikides kaubavitriinide konstrueerimiseks. Esmalt puutus Akh¸j taolise vitriinsüsteemiga kokku 2007|. aastal Jugoslaavias uurimisreisil olles. Hiljem leidis ta samu objekte ka naaberriikidest. Asja uurides selgus, et tegemist on Hiinas toodetud moodulsüsteemi koopiaga, mille autoriks taani arhitekt Poul Cadovius. Akh¸j research kinnitab, et modernistlikule lahendusele omane lihtsus, praktilisus ja odavus sobis kommunistlike re?iimide argipäeva.
Hoopis erinevalt, aga samuti ruumi ja koha teemaga tegeleb Jacob Kirkegaard. “Spatiumil” on väljas kaks Kirkegaardi teost – T?ernobõli-teemaline “Aion” ning Kumu galeriivälisesse keskkonda (s.o fuajee ehk sisuliselt terve I korrus) paigutatud heliinstallatsioon “Koirohi”. T?ernobõli tuumakatastroof on üks neist kollektiivsesse mällu ja teadvusesse ladestunud traumadest, millesse on siinses regioonis raske leigelt või ükskõikselt suhtuda. Kirkegaardi taust on aga teine ning vaade T?ernobõlile traumavaba. “Aion” on poeetiline video- ja helisalvestus kohast, kus aeg on seisma jäänud, keskkond, mis kunagi elas ning järsult lakkas tavamõttes eksisteerimast. Aja seismajäämises ja surma tunnetatavas kohalolus on oma võlu – ja seda “Aion” väljendabki.
Asjade seis
Omamoodi ruumitunnetuse pakub ka näituse ainus interaktiivne teos – Marie K¸lb¿k Iverseni installatsioon “Retroaction VIII (Stalker)”. See on taas teos, kus poeetiline moment peitub teatavas puuduolekus – Iversen kasutab tehnoloogiat, mis tavaliselt esitab midagi, mitte millegi näitamiseks. Kasutades vahenditena kaameraid ja projektoreid, tekib omapärane ruum, millesse on külastajal võimalik astuda. Tehnoloogilisse tühjusesse sisenedes laskub seinale mitu film noir’likku still’i – justkui katkenud kaadrid filmist, mida pole kunagi loodud – ei monteeritud ega produtseeritud.
Nagu riiklike (ei saa päriselt öelda rahvuslike) ülevaatenäituste puhul tavaks, võib ka “Spatiumi” puhul teha kokkuvõtteid või anda hinnanguid asjade seisu kohta. Kunstnikest lähtuv the best of on alati intrigeeriv juba üksnes seetõttu, et tegemist on väga teadliku valikuga. Alati saab küsida, kes või mis jäi välja ja miks. Hetkel ma seda siiski ei teeks – näituse terviklikkus on ehk olulisem kui võimalike alternatiivide tuvastamine. Kui kunsti üheks mõtteks on olla dialoogis, siis seda näitus võimaldab. Seega – asjade seis sõltub igast eraldiseisvast kommunikatsiooniaktist ja tõlgenduslikku ruumi on palju.
*
Näitus on avatud 13. maini.
Kuraator: Maria Kj¿r Themsen
Osalevad kunstnikud: Tove Storch (1981), Jacob Jessen (1976), Lea Porsager (1981), Kasper Akh¸j (1976), Rolf Nowotny (1978), Marie K¸lb¿k Iversen (1981), Tamar Guimar?es (1967), Ferdinand Ahm Krag (1977), Torben Ribe (1978), Jacob Kirkegaard (s 1976) ja Olof Olsson (1965).
