Esmakutsutud Kristuse apostlit Andreast peavad kristluse maaletoojaks erinevad rahvad ümber Musta mere. Lisaks esimesele võrdsete seas, Konstantinoopoli oikumeenilisele patriarhaadile nii merest läänes elavad rumeenlased kui ka ida pool merd gruusia rahvas. Gruusia jutustuste järgi on ka apostlid Siimon Kaanast ja Mattias leidnud märtritena õndsa otsa sealmail, esimene maetuna Suhhumi ja teine Batumi lähistele.
Siiski on taevase eestkostjana mõlemale rahvale Andreasest olulisem Jumalaema, neitsi Maarja. Nii et Maarjamaid on päris palju. Gruusiale või Georgiale on aga nime andnud hoopis vägev kristlik sõjamees, püha Georgios elik Jüri.
Mere mõlemal kaldal
Rumeenia ja Gruusia õigeusklike patriarhaatide ajaloos on nii sarnast kui ka erinevat.
Mõlemad on etniliselt mitteslaavi kirikurahvad. Rumeenlased sealjuures ainus ladina või romaani ortodoksi rahvas. Ometi on slaavi kirikukeel olnud mõlemale pikalt omane – rumeenlastel (või nende esivanematel) kuni 17. sajandini ja Gruusias Vene võimu all hiljemgi.
Mõlemal alal on püsiv kristlike koguduste võrk olemas väga varakult. Suurelt osalt Rooma impeeriumisse kuulunud rumeenlastel (Daakias ja Väike-Sküütias) arheoloogiale tuginedes vähemalt 3. sajandi alul. Gruusia idaosast, Ibeeria kuningriigist, saab 4. sajandi esimesel poolel üks esimesi kristlikke riike.
Mõlemad on elanud surve all Ottomanide islami impeeriumi või siis hiljem laieneva Vene impeeriumi vahel. Ka kommunistlik hirmuvalitsus raputas mõlemat rahvast ja kirikut.
Tänane Rumeenia kirik
Tänane Rumeenia kirik on läbi tulnud keerulistest aegadest ka lähiajaloos. Kommunistide võimu ajal kannatati väga intensiivset tagakiusu, nagu mujalgi kommunismimaades. Samas oli Rumeenia kommunism n-ö rahvuslikku nägu ja Moskvast distantseerumine lõi mõneti teistsuguse olukorra ka kiriku jaoks. Nõnda võis Rumeenia vastuoluline diktaator Nicolae Ceausescu ühelt poolt anda käsklusi kirikuhoonete õhkimiseks ja teisalt anda voli uute vaimulike õppeasutuste avamiseks.
Vaidlused kiriku rolli ja vastuoksuslike suhete üle riigiga kommunismiajal käivad aga kõigis maades, kus kommunistid võimul olid.
Tänasel Rumeenia patriarhaadil, mida juhib patriarh Daniel, on üle 14 000 koguduse ja kuni 20 miljonit liiget. Nõnda on Rumeenia kirik Moskva oma järel suuruselt teine ortodoksi kirik maailmas. Seda peetakse oikumeenias teiste kristlastega üheks kõige avatumaks ja rumeenlased on andnud eriti 20. aastasaja teisel poolel rea rahvusvaheliselt silmapaistvaid teolooge.
Üheks piirkonnaks, kus vaidlus kanoonilise territooriumi legitiimsuse üle Eestile sarnaselt üleval, on tänane Moldova vabariik. Siin on oma kogudused nii Moskva kui ka Rumeenia patriarhaadil. Ajalooliselt paraku mõistetavatel põhjustel.
Püha Jüri patriarhaat
Muistne Gruusia, nii tema ida- kui läänepoolne osa kuulus kiriklikult Antiookia patriarhaadi alla. 5. sajandi teisel poolel (466. a) annab viimane Mtsheta piiskopile katoolikose tiitli ja tunnustab Ibeeria kiriku autokefaaliat. Nii et põhimõtteliselt on Gruusia kirikupea kandnud patriarhitiitlit sellest ajast, kuigi formaalselt lisandub see eraldi 11. sajandi alul.
Gruusia keerukas ajaloos on teised võimud kohaliku kiriku patriarhaalsust tihti küsimärgi alla pannud. Pärast maa vallutamist 19. sajandi algul allutab Venemaa kohaliku kiriku endale ja kiriklik iseseisvus taastatakse niivõrd-kuivõrd alles üle saja aasta hiljem, Vene revolutsioonide järel. Nõukogude võim tunnustab seda, ilmselt sõjaolukorra tõttu, alles 1943. aastal.
* * *
Gruusia kirik kui tõeline autoriteet
Gruusia kirik on kõigi nende väliste võimude kiuste, kes kristlaste, moslemite või hoopis kommunistidena seda maad valitsenud on, siiski alal hoidnud silmapaistva ja variatsiooniderohke kristliku kultuuri. Nõnda on Gruusia eri piirkondades võimalik kuulda täiesti erinevate meloodiatega versioone õigeusu kirikulaulust. Gruusia ongi ala, kus bütsantsi ning slaavi mõjud jäid väheseks ja ortodoksne kultuur kasvas omanäolisena, mõjudes siiski ka väljapoole. Gruusia Ivironi klooster on tänini olemas Bütsantsi südames, Athose mäel.
Kogu Gruusia katoolikos ja patriarh (ühtlasi Mtsheta ja Thbilisi peapiiskop) on 1977. aastast alates Ilia II. Ta on olnud Kirikute Maailmanõukogu kaaspresident ja kuigi Gruusia kirik sisesurvete tõttu rahvusvahelises oikumeenias vahepausi on võtnud, peetakse nende kirikupeast mujal lugu. Ka riigisiseselt on ta vaimse juhina ilmselt autoriteetsem kui ükski võimulolnud presidentidest. Seda võib rasketel aegadel vägagi tarvis olla.
* * *
Rumeenia õigeusklikud
Alad, mis moodustavad tänase Rumeenia ehk vürstiriigid Valahhias, Moldaavias ja Transilvaanias, olid eri aegadel erinevate võimude käes. Lisaks kristlikele valitsejatele Transilvaanias ja suurest osast Moldaaviast, haaras Ottomanide Türgi riik enda kätte suuri alasid. Siiski püsisid rumeenlased suhetes selle impeeriumiga autonoomsemas seisus kui nende lõuna- ja läänepoolsed naabrid. Seetõttu kujunes pärast Bütsantsi langemist Valahhiast ja Moldaaviast ka kreeka- ja slaavikeelse vaimuliku kirjanduse ning preestrite koolitamise paik.
Pärast 17.-18. sajandit hakkab kreeka ja slaavi mõju oluliselt kahanema ning rumeenlased püüavad luua ja kinnistada oma kiriku autokefaaliat. Seda protsessi tiivustab tagant Valahhia ja Moldaavia ühinemine ning Rumeenia kuningriigi loomine 1881. aastal. Aastal 1925 tunnustab Konstantinoopol Rumeenia kirikut ka patriarhaadina. Patriarhaatide hulgas ollakse aujärjelt seitsmendal kohal.
* * *
Järgmistes KesKus’i numbrites käsitleb Tauno Teder järgmisi ida patriarhaate ja autokefaalseid kirikuid:
Süüria
Koptid ja etiooplased
Armeenia
India
Ilmunud:
Vene teoloogia eripära XX sajandil (KesKus 2/2009|)
Konstantinoopol kui uus Rooma (KesKus 3/2009|)
Aleksandria kirik: Kreekat on Aafrikas ja pühal maal (KesKus 4/2009|)
Antiookia kirik käib Damaskusest Austraaliani (KesKus 5/2009|)
Moskva Patriarhaadi hiilgus ja viletsus (KesKus 6/2009|)
Bulgaaria ning Serbia kirikud taevase tsaari valitsuse all (7-8/2009|)