“Nii, vaata. Prille ma ära ei võta.”
Kollakate klaasidega suur rokenroll-prillipaar püsib isegi hämaras ruumis jonnakalt Gunnar Grapsi ninal.
Teisi sarnaste silmavarjude kandjaid: Steven Tyler, Liam Gallagher, Slash, Richard Ashcroft. Kõva attitude’iga kujud kõik. Nagu ka Graps. Rokkarite asi.
POLEGI JOBU
Gunnar Graps on Eesti levimuusika suurkujusid. 1964. aastast laval. Üles kasvatanud kolm põlvkonda rokirahvast. Nõukogude Liidu aegne megastaar. Praktiliselt folklooriks muutunud palad “Valgus” ja “Raudmees” on kõige selle juures vaid pisiasi.
Tänavu leidis Grapsi jonn viimaks ometi tunnustust – märtsis toimunud Eesti Muusikaauhindade jagamisel omistati talle elutöö auhind. “Uhke tunne on küll, jah. Kui seal ikka sellised korüfeed nagu Ojakäär või Loop ees on, siis näitab see, et ma olen siiski üht-teist ära teinud. Et ma pole mingi suvaline teisejärguline jobu!” Graps on rahul. Aasta algul ilmutas ta uue albumi. “Noh, võibolla ma oleksin tahtnud sinna panna mõned, ütleme, teised lood. Aga üldiselt on mul väga hea meel. See on ehe rokiplaat, mida pole Eestis tükk aega tehtud. Mitte hevi, vaid lihtsalt rokiplaat.”
(Immo Mihkelson arvas Postimehes siiski, et Grapsi üllitis on “puhtakujuline heavy-plaat 1980ndate Raudmees Grapsi vaimus”. Mine nüüd ja võta kinni.)
Suvel tahab Graps kokku panna kodumaise bluusikogumiku ja korraldada tõsise rokiürituse. Umbes aasta pärast peaks Mihkel Raua sulest ilmuma tema biograafia. Lisaks on plaanis teha taas korralik gastroll Venemaal.
Grapsi uue plaadi pealkiri on “Rajalt maas”. Tegelikult on ta pigem rajal tagasi.
KÕHUKE EES. JA PÕLVED LÄBI
“Eestis on muusikaprodutsendid ennekõike selle peal väljas, et panna ühe hooaja beibed saba liputama!” Või: “Tunnen ennast Ameerikas prügina ka paremini kui siin!” Ehk koguni: “Eesti inimeste muusikaline maitse on nii perses ja putsis, nagu see pole kunagi varem olnud!”
Vaat selliseid asju on Gunnar Graps Eesti ajalehtedele välja öelnud. Frustreerunud avaldused. Ent ega Grapsil elus kerge pole olnud. 80ndatel tuiskas ta Magnetic Bandiga mööda Nõukogude Liitu, turnee turnee otsa. Grapsi ümber keerles meeletult groupiesid, igasuguseid. Tal oli nii kuulsust kui raha. Palju. Kümnendi lõpul pages Graps Ameerikasse. Eestisse naastes algas keeruline periood: hevikunn oli täiesti üksi jäetud. Tühjade pihkudega, nagu ta ise laulda armastab.
Tema neljakümnendale sünnipäevale Linnahalli kogunes kõigest kolmsada inimest. Elatumiseks pidi Raudmees, hambad ristis, koguni diskoplaate keerutama. Kole aeg, tõepoolest, kole aeg. “Jah, oli. Aga ma saan aru küll. Vaata, kui sa õgid ennast lihtsalt teleka ees paksuks, siis sa tõesti ei taha midagi teha. Ja ega ma ei olekski saanud ennast, noh, jälle sisse süüa, sest ma olin niivõrd vormist väljas. Ma pidin hakkama ennast uuesti üles töötama. Loomulikult see muserdas.”
(Noorena olnud Grapsil suisa “meeletu koormus”. Nüüd on enese vormi ajamine tema jaoks taas aktuaalne teema. Kõhuke on ikka ees. Aga – võiks vähem süüa, käiks jooksmas. Kuigi põlved on täiesti läbi. Graps räägib nagu come-backi hauduv kunagine tippsportlane.)
LÄTLANE: EESTI ON TÄIELIK PULLISITT
Grapsi pideva hädaldamisega Eesti (muusika)elu teemadel ollakse harjunud. Vana asi. Las kraaksub, mõeldakse. Ja Graps kraaksubki. Ta on alati mässaja olnud ega kavatsegi järele jätta. Rokenroll on tal veres. “Muidugi! Mul on seda vaja, ma lihtsalt olen selline mees! Algusest peale! Kui ma joon ennast purju ja märatsen kuskil, siis? rokenroll! Kogu see kraaklemine annab mulle powerit!”
(Ja power peab Grapsil kogu aeg taga olema. Igal pool.) “Kanal 2 näitab Osbourne’ide seriaali. Ma ütlen, rock and roll! Ma ei taha ennast muidugi võrrelda Ozzy Osbourne’iga, aga – see on tõeline rokenroll!”
(Hiljem arutleb Graps siiski, et kannatab Ozzyga võrdlemise välja küll: “Ta joob ja laamendab, ta mässab, tal on pappi sitaks! Ja kuigi mul ei ole pappi – mina ka mässan! Selle vastu, et ma pole saanud, mida tahan!”)
(Mida Graps saada on tahtnud, ei taha ta aga sugugi öelda. Puikleb kõrvale.) Eestis Grapsile ei meeldi. “Absoluutselt! Siin ei ole mitte mingisugust õiglust! Ma olen elanud pikka aega USA-s, seal oli õiglus, demokraatia! See on täielik bullshit, mis meil siin toimub! Patriotism mind ei huvita, ma pole eestlane, ma olen lätlane!”
(Tõepoolest, isa kaudu voolab Grapsis läti veri.) Popmuusikast ei arva Graps ammugi midagi. Hiljuti toimus muusikaauhindade tseremoonia Kuldne Plaat 2004|. Teate, kui kaua Graps seda vaatas? Pool tundi. Seejärel hakkas viina jooma.
“Ma ei saa! See on lihtsalt selline pullisitt! Absoluutselt! No ei ole olemas sellist asja!Võimatu, võimatu! Mingid kuradi paljad seljad, mis?”
(Oi neid väljendeid, mida Graps popmuusikat edasi analüüsides lendu laseb!) “Mulle lihtsalt ei meeldi, kui inimesed ennast odavalt müüvad. Mina pole seda kunagi teinud! Kui mind ei taheta – fuck off! Ongi kõik!”
MUUSIKAS SITTA EI MÜÜ
Paar aastat tagasi sai Grapsist Hansapanga reklaaminägu. Pensionifond, kõige äkilisem sammas. Ja tühjad pihud said täis. Ta ei kahetse tehtut. “Mul oli lihtsalt raha vaja. Oma muusikaga ei teeni ma ju mitte midagi. Ei noh – kehv on küll, kui lähed kodust välja ja su lollakas lõust vahib igal pool vastu, aga ma ei kahetse, absoluutselt. See oli puhtalt raha pärast.”
(Praeguseks on Graps saanud uue pakkumise, Venemaalt. Võttis vastu. “Mul ei jää muud üle. Ma pean ennast kuidagi üleval pidama.”) “Jah, aga vaata. Muusikas ma haltuurat ei tee. Sülti ma ei mängi. Suud maigutama ei hakka. Mitte kunagi. Kuigi on pakutud. Kui teised teevad – las teevad. Mängigu. Aga mina – mitte iial. Ja kui mulle ei meeldi kellegi muusika, siis ma võin tõesti käratseda. Olengi lihtsalt selline mees.”
Ometi – noorem põlvkond teeb Grapsi kulul eeskätt nalja. Temast on saanud kloun. Iseenese paroodia. “Valgus” on muutunud looks, mida täis peaga lõbus jaurata.”Raudmehe” teksti peetakse satiiriklassikaks. Ja nii edasi.
VÕIMATULT JONNAKAS SELL
Graps on kogu elu isepäiselt oma rada ajanud. Kuid ta ei kahetse midagi. “Ei, absoluutselt. Ma olen piisavalt maailma näinud, elanud Ameerikas. Osbourne’ide seriaalis käisid Ozzy lapsed Hollywoodi kõige kuumemas klubis – ma olen ka seal olnud, sitaks! Ja kui ma New Yorgis elasin, siis ma käisin tänu oma sõpradele-tuttavatele Bob Dylani kitarristiga jämmimas, näiteks. See oli kaif. Olen kogu aeg laval olnud, ja see ongi minu elu.”
(Muide, pensionisambaga, mida ta ise propageeris, Graps ei liitunud. Liiga keeruline värk, ei viitsinud süveneda. Niipea, kui “õige aeg” käes, kavatseb ta niikuinii Eestist jalga lasta – Ameerikasse. Lihtsalt elama.)
60ndatel oli Grapsi iidoliks Mick Jagger ja kogu Rolling Stones. On senimaani. Igati väärikalt vananenud rokkarid. Eks head mehed lähe ikka aastatega üha paremaks. “Vot-vot. Üks Viljandi Kuma raadio vend ütles mulle: Gunnar, ma tulin sind siia – see oli Viljandi laivi ajal – kuulama, ja kuidas on see võimalik, et sa oled nende aastatega võimsamaks ja paremaks läinud! See on võimatu! Või-ma-tu!”
Nähtavasti siiski mitte. Graps on jonnakas sell. Ja see on väga hea.
***
LINNALEGENDID GUNNAR GRAPSIST
Ahto Mulla erakogu
Künnimehed
Saand Gunn kord varajases nooruses tutikad d?iinsid. Uhiuued. Kulumata. Liigagi korralikud. Aga rokenroll tahab tegemist, kuidas see korralike pükstega võimalik on?Nonsens. Õige rokkari d?iinsid vajavad kulutamist. Nii lasknudki Gunn d?iinside õige välimuse saavutamiseks ennast maja ees asfaldil sõbral perseli edasi-tagasi lohistada. Sõber läind ees, Gunni jalad kaenla all, Gunn lohisend, perse maas, järel. Kaugelt olla see paistnud nagu oleks vana eestlane hobusega põldu kündnud.
Vittu, raha ei ole!
Eks Gunn võtnud kord Tartus Statoili tanklas bensiini. Lasknud teine tilgatumaks sõidetud paagi mulguni täis, ise käind seeaeg ümber auto. Pärast tahtnud minna arvet tasuma. Leti juurde jõudes avanud rahakoti ja kiljatanud (nagu kõik eesti inimesed ikka Grapsi kiljatamas on kuulnud, he-heh): “Vittu! Raha ei ole!”
Raudmees!
Läinud Gunn kord peldikusse asja õiendama. Kui asi olnud juba ära õiendatud, tõusnud Gunn püsti, ent korraga (jumal teab, miks) libisend ta pilk allapoole. Alukate peal näind Gunn pikka pruuni triipu. “Raudmees!” kisendand Gunn täiest kõrist ja visand näppu.
