2. aprillil kell 22.37 olin ma juba vajunud sügavasse unne – mis oli ka loomulik pärast rasket proovi. Eks ma siis uinusin esmaselt kuskil 22.20 – nii et unenägude aeg (teatud une staadium) tuli ehk 22.35. (Tänan siinkohal tausta eest dr Veldit Tartu uneuurimise keskusest, kelle juures Kuperjanovi tänaval veetsin ühe toreda ja unustamatu öö.)
Ja kella 22.37 paiku hakkasin siis nägema und, mis oma veidruses ületas kõik, mis Freud ja Jung ja Kerenyi olid kunagi unes näinud.
ILMUVAD KAKS ÄMMA
Situatsioon oli selline, et olin kuskil toas, oli vist kevad või sügis, oli vist õhtupoolik, igatahes madal päike langes beezhile tapeedile, oli keegi, olin mina ka, oli midagi perekondlikkus laadis, kavatseti kuskile välja minna, ehk kontserdile. Oli tõesti mingi perekond, kuhu minagi mingi õigusega kuulusin. Ja oli mingi ämm (ütleme ämm A), kelle nägu ma ei mäleta, aga oli nagu ämm ikka, arhetüüpiline, arvatavasti üldse mitte minu ämm, vaid “üldämm”, isegi “Ürgämm” – pärit Vaino Vahingu ja August Strindbergi loomingust, ja see üldämm ütles mulle, et kiirustagu me naisega, riietugu, ärgu venitagu, kontsert hakkab kohe. Paradoksaalsel viisil aga haaras mind ja mu naist täpselt sel hetkel ühiselt äkiline erootiline kirg. Noh, nagu ikka ta haarab siis, kui just vaja minna trammile või lennukile. Seletamatult.
See meie tahtmine oli ootamatult sünkroonis ja me ei tahtnud enam kohe üldse kontserdile minna. Me ei riietunud, pigem vastupidi. Me klappisime hästi (ei hakka detailides avameelitsema, selleks on teised kirjanikud), ja samas, just siis, tuli tuppa mu naise ema. Kuid kes oli see naise ema? Hoopis uus! Naine ise oli mul tolles unes vist 32-33, naise ema (ämm B) aga ehk 38-39. (Või naine 17-18 ja tema ema 24-25?) Väliselt, näost, olid nad absoluutselt ühte nägu ja vanusevahet polnud tegelikult üldse. (Too eelmine vanem ämm A, kes oli korra vilksatanud – kui teda üldse oli – oli jäljetult ja jäägitult kadunud.) Nad – mu naine ja ämm B olidki tegelikult sama inimene!
DUALISMI KOHUTAVUS
Aga siis seal toas – mu armastatud naise sama ihaldusväärne ema andis meie igati läbinähtavat ja lausa metsikut kirge nähes liberaalselt mõista – no olgu peale? kui te ikka nii väga teineteist tahate? kümme minutit, ehk jõuame kontserdile, kus ju Schubertit vaja kuulata. Lõi käega, hakkas delikaatselt ja leppinult, igaks juhuks käekellale tähendades koridori minema ja vihjas siiski ust sulgedes mulle salajase pilguga – aga mina, kullake?
See puudutas mind, aga dualism oli hetkel hirmus. Kullake, oh issand, ei jõua kahega, kiire ka, kontsert algab, pihtisin siiralt ja vaata isegi et vulgaarselt, mulle sobimatult ebafeministlikult. Binaarsus teeb elus korrektiive.
MINA, EMA JA PÜHA VAIM
Mis edasi sai, ei tea. Ärkasin. Kell näitas 2. aprilli, kell oli 22.39.
Blasfeemiline multiplikatsioon unenäos oli täpselt kokku langenud Paavsti surmaga. Tsölibaati ja rangeid reegleid ja ei tea mida veel ehk armastanud kirikuisa oli ilmutanud mulle Visioonis tõelist pattu. Näidanud Naise kui niisuguse salajast duplikaatsust!
Ime, et ma ei näinud armastatud naise kõrval mitte ainult tema ema, vaid ka vanaema, siis veel esiema ja ürgema lisaks! Sellist duplikaatsust, mille kõrval oidipused, jokasted, antigoned ja polyneikesed kahvatavad. No ehk Maria Magdalena – tema ise ehk ei kahvata!
Eks ju, ainult patune saab pühaks, seda me ju teame, niisama ei saa naljalt püha olla. Ja paavsti surma hetkel läbis maailma ilmselt mingi telepaatiline kiir. Toimus mingi lühis.
Kas see oli äkki Paavsti ja Kiriku kui niisuguse kollektiivne paheline alateadvus? Mis sai tervendava väljapääsu? Et meis kõigis peidetud orgiastilisus pääses hetkeks Unbehagenist vabaks?
Dogma näitas oma seespoolset salajast müstikat. Või ambivalentsi?
Olime ju nagu mina, Ema ja Püha Vaim. Kuid tegelikult ei julge edasi mõelda.
LAHKUNUD PAAVSTI SUURUS
Lõpuks, ja nüüd asjalikuks minnes: mis oli lahkunud paavsti suurus? Nimelt tema kehaline nõtrus. Ta ei olnud füüsiline kangelane. Ta oli vaim. Me nägime tema isikus Puhast Vaimu. Kuidas Vaim elab peaaegu kehatult. Kui paavst oleks olnud mingi mägironija või suusamaratonisõitja, poleks ta kedagi üllatanud. Aga me nägime hingelise substantsi puhast prevaleerimist kehalise üle.
Paavst oli muidugi konservatiiv ja reaktsionäär.
Aga tühja ka! Ärme viriseme. Sina ka, vend Ervin. Paavsti roll Ida-Euroopa vabanemises oli vapustav. Ei tea, kas me oleks ilma temata suveräänsed?
Ja peale selle kirjutas ta ju nooruses ka näidendeid.
Domine ihesu christe fili dei vivi pone passionem, crucem et mortem tuam inter iudicium tuum et animam meam nunc et in hora mortis mee.