Röövel Ööbik on vaieldamatu Eesti indierocki kuningas ja suunaandja. Ning nüüd on nad jälle letargiast väljas ja tegid uue plaadi. Mis, nagu alati, pole üldse selline nagu neist oleks oodanud. Ööbik on: Tõnu Pedaru (laul), Allan Hmelnitski (bass), Sten ?eripov (kitarr), Raul Saaremets (trummid). Uus plaat on “Supersymmetry” (Umblu Records) ja väga konkreetsete kärisevate kitarride ja minimalistliku trummibeatiga rokkplaat, millega varasem efekte ja sünteetilist soundi viljeleva Ööbikuga seob kõige enam Pedaru hääl ja lauluviis.
*
Rööbik on legendaarne bänd. Selles mõttes, et nende ümber on rohkem legende kui nii mõnegi muu kollektiivi ümber. Mina mäletan neid veel ammusest aastast 1988, kui nägin selle ürituse Tartu Punk raames Ateena kinos. Juba siis käisid ringi jutud uuest ja energilisest bändist. Ning tekkisidki nad lavale ja, oh boy, mul tulevad siiani külmavärinad ihule, kui ma sellele mõtlen! Seal läks selliseks rokkimiseks, et ma seisin suu lahti! Pedaru viskas kukerpalli ja Allan hüppas mööda lava ringi. Tol ajal oli see midagi ennenägematut!
Üks legend Röövel Ööbiku kohta ongi see, et nad olid kogu aeg midagi erilist. Tegelikult jagunes muusika tol ajal kaheks: metal ja punk. Ning kõik mis polnud heavy metal – Rööbik kaasa arvatud – oligi punk. Neil aastatel tuli ja läks erilisi ja omanäolisi punte pidevalt. Mõni oli vaid ühe kontserdi projekt, mõni kestis kauem. Paralleelselt Röövliga tekkisid ja musitseerisid tol ammusel ajal sellised ansamblid nagu Ave Luna, Kulo, Reval, Den Za Dnjom (ka ühte nende esimestest kontsertidest olen ma väisanud), pluss palju muud. Mängiti kõik koos ja ühtedel kontsertitel ning rahvaski, kes kuulamas käis, oli sama. Kõik kokku paras pundar, millest Ööbik eristus vaid mõni aasta hiljem. Kuulsaks said nad üldsuse silmis siis, kui nõukasaja lõpus sellist muusikat juba meedias kajastama hakati. Nad olid ka esimene Eesti underground bänd, kes mängis ookeani taga – Ameerikas oli kord üritus New Music Seminar. Siis tekkis nende ümber grupp satelliite, keda nimetati Ööbiku-seltskonnaks. Ja vat see seltskond oli mõnevõrra elitaarne ja pirakalt ennast täis, ehkki bändimehed minu mäletamist mööda ei staaritsenud.
*
Teine legend räägib, et Ööbiku mehed ei osanud mängida ja hakkasidki sellist muusikat tegema, et oma kolistamist varjata. Tõsiasi on aga, et juba 80ndail paistis Rööbik silma kesk misest alternatiivbändist parema mänguoskuse poolest.
Vähe sellest, tegemist on multiinstrumentalistidega! Ma mäletan hästi, kuidas nad kunagi Noortemuusal koosseisu ümber reastasid – nii, et Raul laulis ja mängis kitra, Pedaru läks trummide taha ja midagi oli seal veel. Ning niipea kui võimalik, tõid nad oma muusikasse uusi käike ja kõlasid.
Tegelikult on Ööbik alati olnud Eesti lonkavast indie-scenest sammuke ees. Kui nemad rokkisid, hakkasid ka aasta pärast teised rokkima. Samal ajal oli Röövel juba mahedaks ja elektrooniliseks läinud. Kui kõik muud kukkusid kajaefekte kammima, tegid ööbikud juba ballaade jne. See ongi selle bändi lumm, et kontserdile minnes ei tea kunagi päris hästi, mida sealt tulemas on.
*
Nüüd alustatav jutt on kokkuvõte sellest, mida me Rauli (RS) ja Tõnuga (TS) Parki hotelli laund?is rääkisime. Pigem mõnus seltskondlik keskustelu, kui et mina-küsin-sina-vastad ettevõtmine.
Kõigepealt selgus, et Raul ei mäleta üldse seda Ateena kino esinemist ja et ta üldse kipub mitmeid vanu asju mitte mäletama. “Kui ma mõnda vana pilti näen, siis tuleb meelde!” Ehk paistab, nagu oleks Ööbik ajaloota bänd. Aegade hämaruses on ka see, millal ja kus Rööbik algas. Sellepärast peavad mõlemad bändi alguseks pigem legendaarset 1987. aasta Kinomaja kontsertit koos Billy Bragggi, Kadottetute, Velikije Luki, JMKE, ühe tundmatu Odessa bändi ja veel paljude koosseisudega, kust ma neid aga omakorda eriti ei mäleta. Peale selle, et TP laenas Trubetskylt päikeseprille, sest pro?ektorid käisid näkku.
*
TP: Vanade lugude esitamisega on alati probleem!
RS: Hea, et õnneks pole me pole me mingi bänd, kellelt rahvas ootab vanu lugusid. Ehkki me kindlasti peaks paari vana lugu küll tegema, paar lugu mulle meeldib. Aga mitte meie esimeselt kassettilt (Ilu, Kuldnokk), sest see oli nii sitt see vana Ööbik. “Popsubterranea” on pea otsast lõpuni hea.
*
(Nojah, minu lemmik sellelt bändilt on just “Ilu” kuni sinnamaani kui kassett vilistama hakkas ja pärast Raul ikka möönis et ka “Ilul” oli häid lugusid.)
Küsimus on ikka, miks RÖ on nüüd tagasi vana algusaegade indie-punkrock soundi juures, kui vahepeal kippus muusika hoopis muudele tuuridele. Ja mõlemad seletavad, et elektrooniliseks muututi väga lihtsal põhjusel – omal ajal oli kontsertsaund vilets, ükski helimees ei osanud õieti heli keerata ja ainukene viis heli kontrolli all hoida oli minna elektrooniliseks. Ja nüüd?
*
RS: Põhjus on selles, et ?eripov teeb lugusid ja talle ei meeldi udutamine. See on laiskuse küsimus. On olemas mees, kes teeb lood ära?
TP: ?eripovi kidrakäigud on traditsioonilised, Stooges jne. Nende peale on hea teha. Meie areng on olnud selline progressiivse ja lainetava asja suunas ja kui sinna peale teha progressiivne ja lainetav asi, siis tulebki üks? asi.
RS: Mulle see konkreetsus õudselt meeldib. Kõik on lihtne ja, mis on huvitav, teinekord on lihtsaid asju raskem mängida.
TP: Kitarrikäigud on küll stereotüüpsed, aga kitarrikäik pole veel lugu.
RS: Ja sellepärast ma ei kardagi, et me muutume popiks.
*
Muutumisest räägime kaua. Ka sellest, mis keeles peaks Eestis muusikat tegema. Ning arvamused RS ja TP suunalt kõlavad sama vastuolulised kui mitmed muud seiskohad selles diskussioonis.
*
TP: Nüüd kui maailm on lahti, on õudne tellimus eestikeelse muusika järele.
RS: Miks sa peaks tegema muusikat ühe maalapi tarvis? See on ni?ivärk. Nüüd ma ei näe selleks vajadust.
*
Mõlemad kinnitavad, et vanal heal nõukogude ajal oli eestikeelne muusika nagu mission, nüüd pole sellel aga sellist mõtet enam. Mis siis on üldse Ööbiku mõte? Alguses on vaikus ja siis äkki prahvatab Raul?
*
RS: Täiesti nõme, me oleme nagu mingi vanameeste bänd!
TP: Oleme või? Minu meelest on see lahe! Sest see on üks asi, mis on küll paratamatu.
RS (seletab edasi): Kui ma olin noor, ma mäletan, mulle vanameeste bändid ei meeldinud.
TP (vahele): Kamoon, see pole ju probleem!
RS: Aga mulle meeldib noortele mängida! Neile on seda täiesti vaja. Vanal inimesel on muusikamaitse juba välja kujunenud. Laps saab kontserdist midagi, mis tema maailma kujundab! (Ja lõpetab lootusrikkalt): Mul on tunne, et oleme ikkagi olulised. CD vastu tuntakse ikka huvi, peab 500 tükki veel juurde tegema.”
TP: Vanasti polnud Eestis üldse head muusikat. Alternatiivses, undegroundi võtmes musa, mõtlen, tuli endal teha.
RS (tuleb lahinal peale): Nüüd aga tehakse Eestis head muusikat! Kurat, kui head metalit tehakse! Pedigree – Eesti tüübid võivad selliseid kidrarihve teha?!
*
Tõnu väidab, et bändi edule mõjub ka see, kuidas talle plaadifirma reklaami teeb ja kas ta teeb massidele meelepärast muusikat või ei. Ja Raul raiub jälle vastu: “Minu jaoks on muusika liiga hea asi, et seda selleks teha, et paljudele meeldida!”
*
Antud loo raames on vast veel oluline, kuidas näevad mõlemad Ööbikud tulevikku. Ja mõlemad on ühel meelel, et võiks varsti uue plaadi teha. Ainult Tõnu väidab, et peaks oma lood olema, neid jäi nii ehk teisiti eelmisest üle, Rauli meelest võiks aga olla järgmine plaat hoopis coveritest.
Ja nii nad siis arutavad, milliseid bände peaks Ööbik kaverdama. Kõlavad uskumatud nimed nagu Iron Maiden ja Motörhead. (Ramonesi vastu on Tõnu ja AC/DC vastu Raul).
Aga – Ööbiku puhul ei tea kunagi ette, mis sealt tulla võib.