Suvisel ajakirjanduslikul hapukurgihooajal oli meedia köögiviljaaiast leida ometi ka kolm erutavamat vilja neljandale võimule järada. Neist ühe üle tundis meedia erilist uhkust – see oli nende endi aretatud, nende endi sital parajaks kõrvitsasuuruseks kasvatatud lugu Antropovinimelisest politseipealikust. Robert või oli ta Richard, näe, enam ei mäletagi, võttis kätte ning sõidutas oma vaesed (mitte materiaalses mõttes, aga muidu, vanad ja haiged nimelt) vanemad Kuressaare-nimelisse paika tervist parandama. Ilus ja igati heapojalik tegu! Ent kasutas selleks teatava seltskonna seas teatavail põhjustel eriti vingeks peetavat politsei ametiautot. Ja politseimeest sohvrina (kutsarina, tentsikuna) pealekauba. Küllap soovis vaene Robert või Rupert oma vägevale ja miks siis mitte ka võimukale isale näidata, et temastki on lõppude lõpuks mees saanud.
Terve igavik ehk ligemale kuu aega hiljem sai press sellest “juhuslikult” mingite huvide haruldase kokkulangemise tõttu haisu ninna. Ning haaras sellest sama kõvasti kui uppuja õlekõrrest või bullterjer persest. Vahvast Robertist küpsetati tasapisi taas paras jobu. Ei taha teada, mida karm isa pojale sel puhul ütles, ent vaevalt need sõnad eriti võsukese südant soojendasid.
Igatahes olid lehed päevade, kui mitte kuude kaupa kirjatsurade higi järgi haisvat Antropovijura täis, küll küsitleti, küll vesteldi ja intervjueeriti, viimasena hüppas äraaetud kronu selga kiviaegne superpärija Enno Tammer ise? ning tegi ka oma ära.
Ise oleks tahtnud teada, et kui hea politseiülem too Raimond ka olla võis, et mida ta võmmiparvi juhtides ausa kodaniku heaks ka ära tegi. Aga see ei paistnud õieti kedagi huvitavat, ei siis, kui Antropov kohale pandi ega ka siis, kui talle sulg pidulikult lärmates sappa pisteti. Tähtis on, et keegi saab ülemuseks (vaheldus!), veel tähtsam, kui ta oma kohalt lendab (veelgi lahedam vaheldus!), kurat sellega, mismoodi ta oma tööd teeb või ülesandeid täidab.
Nii võis juhtuda, et Rainer oli haruldane mees politseid juhtima, tegi oma tööd enneolematu pühendumisega, osutas eesti rahvale korvamatuid teeneid? Uus mees seevastu on politseiülemana täielik udu, aga seevastu korralik, ametiautot ei kasuta, kuna tal polegi vanemaid või pole need siis piisavalt haiged, et neid kusagile sõidutada. Või ei taha siis poeg isale midagi näidata, kui keskmine sõrm välja arvata.
Ajakirjandusel pole kusagilt haarata nagu kooliõpetajal kiilaspeaga poisist, korrektne mees istub oma aastad ilusasti ära tasapisi sitta kokku keerates ning kriminaalset situatsiooni väetades.
Tundub, et kui kopter poleks põhja läinud, jahvataks hoogu sattunud ajakirjandus ilmselt tänini Ronnie Antropovist, käinud läbi ta kooliaeg seid päevikuid, küsitlenud koolitädisid ja kojamehi ning muudkui avastanud – väike Ruudi valetas! Kuid nii hulluks ei lase meediajumal oma jüngrite olukorral kunagi muutuda, andes neile pudistamiseks ette järjekordse inimliku tragöödia.
Kas keegi mäletab veel, milleks oli meil mõneteist aasta eest nii hädasti sõnavabadust tarvis?