Underground muusikaga vähem kursis olijatele teadmiseks, et artikli pealkiri pärineb minu lemmiku Frank Zappa kauamängivalt, aga näis sobivana. Sest – erakonnad on kui orkestrid, läbirääkimised on kui manöövrid, lisaks veel väga palju varjatut ehk pimedus. Eesmärgiks suurus nimega koalitsioon.
Kaks võimalust
Levinud on muidugi soov, et kõikides valitud kogudes vaieldaks vähem ja paljudele on arusaamatu, miks “nad seal” üksmeelselt mulle meelepäraseid otsuseid ei langeta.
No mis teha? See aeg, kus otsuseid härdas üksmeeles langetati, on loodetavasti jäädavalt läbi ja meelepärased olid need otsused ka ainult väga vähestele. Nüüd on demokraatia ja siin koalitsioonideta läbi ei saa, kui just valijad teisiti ei otsusta ja kellelegi valitud kogus absoluutset enamust ei anna. Valik on ju lihtne – sa kas jagad vastutust ja saad võimaluse oma mõtteid poliitiliste konkurentidega sobitada ning tänu sellele ka ellu viia, või on see võimalus opositsioonis olles äärmiselt väike.
Koalitsioonidel on eelis. Riigi (linna, valla) areng on järjepidevam, ei ole rapsimist ühest äärest teise koos järskude suunamuutustega.
Konsensus- ja nähtavuspõhimõte
On loomulik, et koalitsiooni loojaks saab valimiste võitja ja edasine sõltub tema oskustest omad ideed partneritega kokku viia. Sama loomulik on koalitsioonide puhul kaks tava – konsensuspõhimõte ja nähtavuspõhimõte, kui seda viimast nii nimetada võib.
Esimest neist on Eestis reeglina ka allkirjadega kinnitatud. Ehk siis – langetatakse ainult neid otsuseid, millega kõik osapooled nõus on. Seejuures on konsensuse saavutamisel kõigil üks hääl ja seda valitud kogus olevate inimeste arvust sõltumata. Eksimised võimuliidus on erandlikud ja karistatavad.
Nii näiteks sai kevadel laiali läinud koalitsiooni esimene mõra löödud reformistide poolt, kes hääletasid koos keskerakonnaga sisse eelised ühele õlitootjale SDE ja IRL-i vastuseisust hoolimata. Sellele vastati ühtse alkoholimüügi kellaajaga riigis, millega võrdsustati konkurents erinevate tootjate vahel turul, kuigi reformierakond oli sellele varem vastu.
A ja B poole kokkusaamine
Kahe erakonna koalitsiooni korral on valem lihtne – linnapea parteist A ja volikogu esimees parteist B. Abilinnapea linnapea seljatagant välja ei paista ja kui paistma hakkab, on koalitsiooniga lood läbi. Sest tekib ju arusaadav küsimus – kes siin nüüd tegelikult linnapea on?
Kõige keerulisem on võimuliitu astuda kõige väiksemal osapoolel. Ühtpidi saadakse koalitsiooni minekuga ebaproportsionaalselt suur võimalus oma ideid ellu viia. Ehk siis konsensuspõhimõttest lähtuvalt muutub kõige väiksema osapoole saadikute arv võrdseks kõige suurema osapoolega. Aga juba ette ristitakse see seltskond puudliks, sest konsensus kui suurus on täheteadus, ent numbreid 30 ja 10 oskab iga loll võrrelda. Kui nüüd kompromisside käigus väikseim osapool kuskil järele annab, on ta kohe tallalakkuja. Kui kõige suurem osapool seda teeb, siis nimetatakse seda järeleandmiseks võimuliidu säilimise huvides.
Kui üldse kompromisside leidmise juures puudlit kui suurust kasutada sobib, siis tegelikus poliitilises elus on nii Eestis kui ka mujal kõige suuremad puudlid ehk siis kompromissidele minejad olnud peaministri parteid. Sellel lihtsal põhjusel, et neil on kõige rohkem kaotada.
Algus on ja lõpp on ka
Ka kõige ettenägelikumad hiromandid ei suuda ühe poliitilise leppe sõlmimisel võimu jagamiseks ja selle eest vastutamiseks ette näha kõiki probleeme, mida elu üles kergitab. Mida üldsõnalisemalt midagi kokku lepitakse, seda kindlam on, et hiljem riidu minnakse. Erimeelsuste lahendamiseks võimuliidus tekivadki tavaõiguse alusel eestseisused, nõukogud või muud sarnased tagatoad.
Kõigel sellel, millel on algus, on kindlasti ka lõpp. Ühe koalitsiooni laialisaatmine on iseenesest imelihtne. Selleks ei ole vaja teha midagi muud, kui soovida ühelt osapoolelt seda, mida see mitte kunagi tegema ei hakka. Kõik Eesti erakonnad tunnevad ja teavad tegelikus poliitilises elus neid piire. Kui on näha, et sinult oodatakse võimatut, on selle koalitsiooni aeg läbi. Edasine on juba taktika küsimus – kas astud ise minema või ootad, kuni vabaks lastakse.
Seni, kuni Eestis on võimuliitude moodustamine paratamatus, on ka loota, et kodanike võim poliitikute üle on suurem kui raha võim. Kaheparteilise poliitika korral võib see vahekord oluliselt muutuda.