LOE ISE: Andres Herkel luges end üle mitme aja risti läbi Ristikivi ja soovitab sulle ka. Võta kätte näiteks selline asi: Karl Ristikivi „Imede saar“; Lund, Eesti Kirjanike Kooperatiiv, 1964, 295 lk. Taastrükid: Loomingu Raamatukogu, 1966, nr 27–30 ja Tallinn, Varrak, 2003.
Kui katku eest põgenev laevkond kursi Imede saarele võtab, siis on see vürst Lorenzo ja ta lähema kaaskonna jaoks teadliku sihiga retk. Otsitakse Platoni jüngrite rajatud ideaalset riiki. Hulk aega seilatakse tundmatul merel, pardal tekib rahulolematustki, aga viimaks jõutakse sihtkohta, mille nimi on Allotria. Reisiseltsiliste meeli valdab ülev ootus. Neile avaneb maa, kus liiguvad isesõitvad vankrid ja kunsteeslid. Mis aga peatähtis – Imede saarel valitseb mõistlik kord ja üksikisiku maksimaalne vabadus.
Allotria elu ja olu
Üks ime avaneb teise järel, ent see, mis algul saare elukorralduses mõistlik paistab, ei ole seda olukordade paremal tundmaõppimisel enam sugugi. Ratsionaalses ühiskonnas puuduvad isiklikud sidemed, sest sõprus on esimene aste ohtlike vandeseltside tekkimisel. Vanemad ja lapsed lahutatakse niipea, kui laps ise hakkama saab. Ei mingit sentimentaalsust! Surmgi on eemaldatud, sest vanad, väetid ja vigased viiakse silma alt ära. Nende jaoks on eraldi Õndsate saar.
Põlu all on kunst. Eriti kahjulik ja rangelt karistatav on uute teoste loomine, sest kunagiste meistrite täiuslikkust pole niikuinii võimalik saavutada. Lihtsalt ajaraisk! Üldse on korralik veisekasvatuse õpik rohkem väärt kui kogu ilukirjandus kokku. Inimese väärtuse mõõdupuu peab olema normaalsus, mitte andekus ja loovus, sest see teeb tüli.
Nii hakkavad Platoni kõrgeks kiidetud tarkuse viljad ajarändureid järjest enam häirima. Vürst Lorenzo, rüütel ja humanist, mõtleb põgenemisest. Noor Niccolo kohtub aga mägedes eremiidiga, kes avaldab saare võikaima saladuse. All vulkaanikraatris elutsevad varjudena kunagise türanni Heliodorose poolehoidjad, kuid isegi nende kohta käivate kuulduste levitamine on karmilt karistatav.
Pärast erinevate vandenõude pingpongi avaldab esimene arhont Lorenzole tõe viisist, kuidas külalised surma saadetakse. Kuna surmanuhtlus on saarel keelatud, siis suunatakse laev väljapoole merepiiri, kus on võimalik see sõjaseaduse alusel hävitada. Lorenzo, Niccolo ja teised alustavad surmasõitu, kui saarel purskub kõike hävitav vulkaan. Või oli see hoopis rõhutud Heliodorose rahva kättemaks? Laev on merevabaduses, aga Imede saar põleb.
Ristikivi – ajarändur või metafüüsik?
Targad psühholoogid Endel Tulving ja Jüri Allik ütlevad, et ainuinimlik joon, mis meid loomast eristab, on võime ajas rännata. See on mõtteline ajamasin. Nad arvavad ka, et oskus tajuda aega on peamine tegur, mis viis tänapäevase inimkultuuri tekkeni („Ajas rändamine ja kronesteesia“ – Akadeemia, nr 5, 2003).
Seega on ajaloo- ja ulmekirjanikud need kõige ehedamad kultuurikandjad ja „Imede saar“ väärib lausa mitmekordset esiletõstmist. Esimene rännak on ju see, et Platoni Riigi avastajad ei ole mitte XX sajandi, vaid XIV sajandi inimesed. Veel enam kui ajalooromaan on see aga ulmeromaan. Siinjuures püüab Ristikivi kogenud ajarändurina oma autorsust peita. Ta ütleb, et loo kirjapanija Niccolo Casarmana oli Itaalia eelrenessansi kirjanik ja filosoof, „kes aegade jooksul on teenimatult varju jäänud“. Järgmine müstifikatsioon on see, et Casarmana Allotria-lugu mõjutas Thomas More’i, Campanellat jt.
Kui keegi on teenimatult varjule jäänud, siis mõistagi „Imede saar“ ja Ristikivi ise. Kes teatmeteoseist mõnd Casarmana-nimelist otsima hakkab, jääb pika ninaga. Minategelase Niccolo ainus side varem olnud reaalsusega on see, et tema väidetav isa Pedro Casarmana oli Ristikivi eelmise romaani „Surma ratsanikud“ (1963) minategelane. Pedro ja Niccolo, Casarmana ja teine Casarmana – Ristikivi lihtsalt mängib lugejaga peitust.
Minu meelest on just „Imede saare“ puhul tegemist maailmakirjanduse mõõtu teosega, millele võinuks mõnes suurema levikuga keeles osaks saada palju suurem tähelepanu. Ehk pole praegugi hilja? Ausalt öeldes – kui ei teaks, siis ei oskaks kuidagi arvata, et autor on eestlane. Ajarändur minus ütleb, et pigem mõni pentsik prantsuse professor, kellel Saint-Germain-des-Prés’ juures kohvikus näiteks Sartre’i peale hing täis sai, võis kuuekümnendail midagi sellist kirja panna.
Aga võta näpust, see on meie Ristikivi, kes tegelikult kordab ka siin oma muudes teostes tuntud metafüüsilist joont. Väikseks ninanipsuks ajarändepsühholoogiale võib tsiteerida hoopis „Hingede ööd“ (1953), kus sürrealistlikku keskkonda sattunud peategelasele selgitatakse: „Te ei saa põgeneda, sest te pole kunagi siin olnud, te olete ikka veel seal…“ Meenutagem siis, et ka „Imede saarelt“ ei lasta põgeneda, sest see paneb saare saladused suurde ohtu.
Ristikivi jõuab ikka ja jälle kahtluseni, kas ajas rändamine oli tegelik. Või oli see pelk mõttemäng? Vulkaanipurset nähes jääb Niccolo Casarmana kahtlema: „Olin ju kuulnud, et mida rohkem inimesi oma mõttejõudu samas suunas koondas, seda suurem ja tõelisem oli pettepilt. Kui nüüd kogu Allotria kõige paremad ja tugevamad eesmõtlejad oma jõu kokku võtsid, et meile pakkuda pilti saare hukkumisest, polnud võimatu, et see neil nii võimsa tõepärasusega õnnestus. Nii olid nad meist vabanenud, ilma et neil tarvis oleks olnud oma hirmsat ähvardust täita, ja võisid siiski julged olla, et neid edaspidi ei tülitatud, sest et nende saart nüüd lõplikult kadunuks peeti.“
Kuidas Ristikivi kirjutas?
„Päevaraamat 1957–1968“ annab imearmsa pildi, kuidas Ristikivi 1963. aasta suvel „Imede saart“ kirjutas. Ta alustas 4. juunil ja pani 19. septembril punkti. Sinna vahele mahtus esimene ja teine läbikirjutamine, paarinädalane haiguseaeg ning mure lagunevate hammaste pärast. Selle kõrvalt saame teada, kes kirja saatis või helistas, kuidas olid lood Arvo Mägi sünnipäevakingi ja sapikividega.
Paraja torinana mõjub Ristikivi kaebamine, kui ta ei saanud ühel päeval kirjutada, sest külla tuli Vello Salo. Jutt käis mitu tundi niisama ringi ja enne seda oli vaja veel koristada.
Niisiis, geniaalne teos sünnib kesk õndsat argipäeva. Ja seda tunnistust on kosutavam lugeda kui mõnd õpetatud semiootiku uurimust, mis paigutab Ristikivi ajaloolised romaanid religioosse sümbolismi alusel gooti katedraali erinevatesse löövidesse. Ristikivi ise on palju lihtsam, räägib argitoimetuste vahele täiesti konkreetselt, kui mitu lehekülge täna tuli ja mis Imede saarel parasjagu toimub.
„Kirjandus kasvab sageli kirjandusest – sagedamini vahest kui üldiselt arvatakse,“ on Ristikivi ühes essees ütelnud. Siiski ei kinnita „Päevaraamat“, et ta oleks kirjutamise ajal Platonit ennast või, veel enam, Karl Popperi „Platoni lummust“ uurinud. Küll osutab ta ühele abiallikale, mis aitas kujutada elu keskaegsel laeval. Ilmselt tundis kirjanik Platonit arvestataval määral niigi, aga mängis tema ideedega üsna vabalt.
Orwell, Popper – ja jälle Platon
„Imede saares“ on peenelt iroonilisi kohti, kuid üldpanoraam avaneb suure rahuliku jõena, kus äratundmine tuleb aegamisi. See pole selline kommunistlikku tegelikkust lõikavalt narriks tegev kalambuurisadu, nagu George Orwell pakub. See-eest on Ristikivi üldistusjõulisem. Näiteks Rahva Lemmikuna ikooni staatusesse tõstetud Lehma-Laurat võib kõrvutada nii lameda eesrindlasest kolhoositariga kui ka mõne lääneliku seksi- või seebiseriaali kangelannaga.
Kui Ristikivi üldse kedagi või midagi sihikindlalt parodeerib, siis on see mis tahes ühiskonnainsenerlus. Just sellist mõistet kasutab Karl Popper raamatus „Avatud ühiskond ja selle vaenlased I. Platoni lummus“ (eesti keeles: Tallinn, 2010). Aga kui Popper on Platoni peale ta möödalaskmiste pärast õige kuri, nähes temast alanud ühiskonnainsenerluses ühte peamist totalitarismi toiteallikat, siis Ristikivi jääb väljapeetud vaatlejaks. Pealegi ei olnud ju Platon süüdi, et ühed püüdsid ta Riiki üles ehitada ühtede ja teised teiste, tihti ebamõistlikult julmade meetoditega.
Näiteks „Imede saare“ ühiskonna jagamine tootjateks, valvuriteks ja filosoofideks pärineb „Politeiast“, samuti arusaam, et juhtohjad olgu filosoofide käes. Samal ajal on olukordi, kus reisiseltskonda kuuluv tark kreeklane taipab, et allotrialased on rakendanud midagi, mida Platon pole maininud. Armastuskunsti varajase õpetamise puhul öeldakse, et kui Platon sellest ei kirjutanud, „siis pidas ta seda endastmõistetavaks“.
Kindlasti vääriks Platoni ideede autentsus „Imede saares“ mõnd korralikku seminaritööd, mis eriti „Politeias“ öeldu kohta näpuga järge ajaks. Selle töö puudumine ei ole aga suurim auk „Imede saare“ vastuvõtul.
Terve plejaad kirjandusteadlasi keskendub „Hingede ööle“ ning ajalooromaanidele, mis ilmusid triloogiatena „Imede saare“ ees ja järel. Aga „Imede saar“ ei olegi säärast uurimuste tulva pälvinud. Muide, Jaan Krossi ammune tutvustus on siiani sisult-stiililt ületamatu, lausa Ristikivi enda vääriline (vt „Vahelugemised“, Tallinn, 1968, lk 198–204).
