---

<1>

*
Mis sundis teid üldse ametiühingutega tegelema?

Õppides Tartu Ülikoolis õigusteadust, tegelesin teisest kursusest alates tööõigusega. See probleemistik huvitas mind. Olin ametiühingutes praktikal ja leidsin, et ametiühingud on koht, kus tööõiguse ja tööprobleemidega kõige rohkem reaalselt tegeletakse ja koht, kus oma oskusi saab rakendada. Mulle ei meeldi, et töösuhted on tasakaalust väljas, kaldu kõvasti tööandja suunas, et töötajad end küllaldaselt ei respekteeri ja oma õigusi ei tea ning ei realiseeri. Tasakaalu saavutamiseks saab kaasa aidata ametiühingus olles ja tegutsedes.

*
Kas Siim Kallast saab ametiühingute vallas eeskujuks pidada?

Jumala pärast, ei. Kallas ei olnud ametiühingutest kasvanud ja ei peatunud ühingutes ka pikalt. Ta ei saavutanud ühingutes midagi märkimisväärset, kui positiivseid asju silmas pidada.

*
Eestis on ametiühingute värk kuidagi suhteliselt hämar. Kes sinna õigupoolest kuuluvad?

Kuuluvad palgasaajad kas elukutsete või tegevusalade kaupa. Eesti Ametiühingute Keskliidus on ligi 50 000 liiget, kes kuuluvad elukutsest lähtuvalt kas siis raudtee-, trans-pordi-, kergetööstuse-, energeetika-, harit-laste-, tervishoiu-, riigi-, side-, metsa-, metalli-, jne töötajate liikmesorganisatsioonidesse.

*
Meil on levinud arvamus, et kui ametiühing, siis kindlasti vastikud kommunistid. Kuis seda kommenteerida?

Need on küll kaks täiesti iseasja – kommunism on poliitiline re-iim aga ametiühing on töötajate vabatahtlik ühendus oma õiguste ja vabaduste realiseerimiseks. See aeg, mil ametiühing oli osa riigist, sai 10 aastat tagasi läbi. Tänased ametiühingud tekivad töötjatest, kes erinevates ettevõtetes või asutustes otsustavad ühingu teha või sellega liituda, et kollektiivselt töötingimusi läbirääkida, olla kaasatatud paremini tööelu organiseerimisse ja oma probleemidele ühingu kaudu lahendust saada. Tänaste ametiühingute liikmete seas on nii parteituid kui ka väga erinevate poliitiliste liikumiste esindajaid.

<2>

*
Öelge, miks eestlased korralikult streikida ei oska?

50 aastat ilma õigusteta ja turumajanduseta ei kao nii kiirelt meie elust ja mälust. Eneseväärikust, teadmisi ja julgust napib. Ja kui üksi pusitakse, siis neid omadusi vajalikul määral meie töökohtadel ei tekigi. Korralik streik nõuab arusaamist oma olukorrast, tahtmist selle üle läbi rääkida ja tulemust saavutada, järjekindlust, väärikaid streikijaid ja streigijuhte. Me siin õpime seda kõike veel ja õpime veel päris kaua.

*
Kas meist saab üldse rahvas, kes enda eest seisab?

Ikka saab, aga nagu ma juba ütlesin, et see võtab aega, kuni õpitakse aru saama oma vajadustest võimalustest enda eest seista.

*
Mis tingis Mõõdukatesse astumise? Poliitiline karjerism?

Tingis arusaam, et kes vähegi soovivad sotsiaaldemokraatiat Eestis üles ehitada, peavad panema Mõõdukate liikumisele õla alla. Muidu võib nii sotsdemidel, töötegijatel kui ametiühingutel minna täbarasti.

*
Kuidas üldse politiseeruvat Eestimaad hinnata?

Igal inimestel meie riigis on õigus ja vabadus kuuluda poliitilisse erakonda. Kui tahetakse erakonna edule ja riigi arengule kaasa aidata, siis on hästi. Kui inimesed peavad kas erakonnast välja astuma või sinna sisse astuma, et mingit tööd saada või seda edasi tegema jääda, siis on see diskrimineerimine kõige ehedamal kujul ja minu arust väga jube asi.

*
Ametiühingud Eestis kümne aasta pärast?

Enamus elukutsete esindajaid on ametiühingutes. Liikmeskond saab olema 20% või pisut enam töötegijatest. Ametiühingutesse liitunud “valgekraesid” on siiski veel endiselt vähe. Ametiühingud maadlevad füüsilisest isikust ettevõtjate, kodutöötajate, mitte töölepinguga tööd tegevate töötajate staatuse pärast. Ametiühingutel on korralik võrgustik üle Eesti välja arendatud. Seega on nad rohkem nähtavamad ja atraktiivsemad töötegijaile. Streigid ja kohtuasjad diskrimineerimiste osas on sagenenud. Põhivaidlused käivad tööaja, töökoormuse ja endiselt palga üle, kuid palavamal moel kui täna. Meie ametiühingute esindajad on Euroopa ettevõtete nõukogudes. Tööseadused määravad üha vähem, rohkem määravad kohalikud lepped.

*
Kas Eestis on kaks Eestit?

Eesti on üks. Eesti on arengumaa, kus tulud on ebavõrdselt jaotatud ja enamus peab leppima väga väikeste tuludega.

*
Kadi, palju teil vaba aega jääb ja mis siis saab?

Vaba aega palju pole. Kui seda leidub, siis nädalavahetustel magan, loen, teeme koos midagi pojaga ja abikaasaga – sõidame rattaga, ujume, mängime lauatennist või käime kinos.

*
Kõik teavad, et te armastate tööinimesi. Aga mida te vihkate?

Rumalust, negatiivseid hoiakuid – a´la mis me ikka teha saame. Vihkan olukordi, kus ei tegeleta oma põhitööga või tegeletakse väga halvasti, mitte südamest. Olukordi, kus ei aeta ühte asja, kuigi seda on väga vaja. Olukordi, kus pidurdatakse kõigi tegevust, näägeldakse ja aetakse kiusu.