Niipea kui kalender keerab ette novembrikuu, aasta kõige vastikuma aja alguse, lähevad vähemalt meie mõtted iseenesest pilafile. Üks hea ja korralik toit. Harjumuse asi ka. Kui seda teha veel suur potitäis, jätkub kogu perele või sõpruskonnale mitmeks päevaks. Ja uskuge, pilaff on nagu hernesupp, mis soojendamisel läheb aina paremaks. Pilaffi on võimalik vaaritada küll ilmselt sajal erineval moel, iga eri tükike idamaadest niimoodi teebki.
PILAFF NAGU KATEKISMUS
Eelnev ei tähenda muidugi seda, et pilaffi ei võiks muul ajal teha. Aga november on justkui see kõige õigem aeg – suvine uute ja huvitavate maitsete avastamise ja proovimise hooaeg läbi, jõulueelne “kohustuslik” seaprae, kartuli ja hapukapsa söömise aeg pole veel saabunud.
Hiljuti rääkis NATO miinieskaadri kiirreageerimise laevastiku hollandlasest komandör toitumistavadest meilt osalenud staabilaev “Admiral Pitka” pardal. “Kui hollandlased on minu veendumusel maailma suurimad kartulisööjad, siis tuleb välja, et eestlased on veel suuremad,” oli hollandlase üllatus.
Pilaff on aga riisisööjate katekismus nagu sealiha ja kartul meil.
MIS MEENUB PILAFFIGA
Kuidas ja mis oludes pilaffi teha annab? Uskuge, igas kohas ja asendis. Näiteks kunagi sai ühel matkal tehtud pilaffi viieteistkümnele inimesele, lõkkel, hiigelsuures malmpotis ja segamiseks kasutatud kummipaadi aeru. Välja kukkus üks paremaid pilaffe, mis iialgi tulnud valmistada.
Teisalt seonduvad pilaffiga alati mälestused sumedast suveõhtust Kesk-Aasia auulides. Perenaised olid päev otsa vaaritanud pilaffi. Õhtul kogunesid mehed, istusid vaipadele ümber pilaffipaja ja asusuid kätega otse auravast pajast sööma. Mõnus!
Aga üks paha asi ka. Olgu nüüd õiendatud ka meie kodumaise köögi sovjetinõmeduse jääknähtus. Plov ei ole midagi muud kui venekeelne nimetus pilaffile. Tihti on see plovi pakkumine seotud ebameeldiva tomatipastalögase riisipudruga, kus sees ka mõni lihatükk nõukogude sööklatraditsiooni halvematest peatükkidest.
SADA PILAFFI
Pilaffi variatsioone on erinevatel araabia rahvastel lõpmetuseni ja nendest peensustest võiks kirjutada paksu raamatu. Kasvõi Kesk-Aasias populaarne pilaff Buhhara moodi, küüslauguga või ilma ning seegi on lausa kaks erinevat koolkonda. Araabias populaarne mak-ljube on pigem loomalihast valmistatud pilaff, kus kasutatakse kas valget peakapsast või lillkapsast. Süüria pilaffis aga kasutatakse suure erandina ka tomatipüreed ning tingimata kaneeli ja punast pipart. Kaukaasias tehakse pilaffi tomati asemel ploomikastme tkemaliga.
No Aga kui kõht on tühi ja eestlase maitset mitte väga järsult proovile panna, pakub KesKus alustuseks välja sellise retsepti.
Ained:
500g sealiha
3 suurt sibulat
2 porgandit
2dl riisi
8dl vett, 1 puljongikuubik või parem
naturaalset puljogit
3 spl. Sojakastet
3 küüslauguküünt
Ettevaatlik peab olema soolamise ja soja vahekorraga. Tavaliselt annab soja piisavalt soolasust ning veel soola lisades võib toidu tuksi keerata. Magusamate sojade puhul pole see oht nii suur. Muidugi, lihtsalt oma maitse järgi talitades tuleb kõige parem tulemus.
Lõika liha parajateks kuubikuteks. Sulata poti põhjas seapekist rasv välja. Pruunista liha rasvas, lisa hakitud sibul. Kui liha pruunistunud ja sibul muutunud läbipaistvaks, lisa sinna ka kõik muu – ratasteks lõigatud porgand, riis. Vala see üle puljongiga ning maitsesta küüslaugu ja sojaga. Kuumuta potis see kõik keema ja aseta praeahju. Jälgi kindlasti, et segu pealt kuivaks ei jääks! Hauta ahjus kaane all 175? C juures u 45 minutit kuni tund.
Head isu ning mõelge hetkeks, et araablased oskavad peale sõdimise ka oivaliselt süüa teha.