Ameerikas Missisippi osariigis kehtib seadus, mis keelab meeskodanikel avalikes kohtades seksuaalselt erutuda. Karistus on kas soolaputka või paarisajadollarine rahatrahv. Res Publica järgib viimaste aegade valguses samasuunalist tendentsi, ehk siis annab välja ridamisi kurje, rumalaid ja inimvaenulikke seadusi.
PIITSAGA KÄSI
Kurjad seadused pole eales miskit paremaks muutnud. Võtame näiteks lastekasvatusküsimuse. Vanem tahab oma võsukesest korralikku inimeselooma kasvatada, mistõttu õpetab tatikale reegleid vitsa, nuudi, piitsa, riidepuu või presslauaga. Kümne aasta möödudes on endisest lapsest saanud psühhopaat või närvihaige tossike. Mõnes mõttes on ka riik üks suur perekond. Praegune perekonnapea Res Publica tahab aga just nimelt kasutada piitsa s.t. kurjade seaduste meetodit, kusjuures präänikust pole jahulõhnagi.
Lord Jesus Christ, thank you, et avaliku teenistuse seaduse muutmise eelnõu lükati tagasi. Kui mitte, oleks rotistunud riigiametnikel veel üks lisapõhjus riiki riisuda (mitte, et neid võimalusi praegu veel vähe oleks). Iga trenditeadlik ja piisava elujanuga riigiametnik röövib praegu riiki – see on elustiil.
VEEL NORME JA STANDARDEID
Üht lauslollust ei võetud vastu, küll aga ähvardab kuhi teisi. Prostitutsiooniäris hakatakse karistama prostituudi tarbijat. No kurat. Äkki karistaks näiteks röövi ohvriks langenud inimest? Samalaadseid ühiskonna pidalitõbise paiseid võiks siis juba rohkem vastu võtta. Normaalne oleks, kui Res Publica mõtleks välja projekti kuidas ära kaotada joomine ja tõkestada HIV levikut. Lihtne, joodikuid tuleb pohmelli eest vangi panna ning HIV kandjad maha lasta. 1.maist jõustuski muuseas juba seadus, mis keelab avalikes kohtades tubakapruukimise ning öise alkoholimüügi. Res Publica, nagu näha, on võtnud endale südameasjaks võõra inimese siseasjades tuhnimise. Mõnda ikka tõmbab vastupandamatult mentaalse sita poole.
Tervishoidu ja füüsilist olukorda puudutavaid seadusi võiks juurde kirjutada. Näiteks kehtestada standartmõõdud naistele: 90 – 65 – 90. Normi mittetäitnud lastakse maha.
Viimane aasta on selgelt näidanud, et Res Publica ei saa hakkama mitte ühegi esmatähtsa probleemiga, mistõttu üritab oma nina toppida seitsmenda järgu asjadesse. Näiteks kassiliivakasti kujundus, eestlase moraalne pale, armee mundrinööbid ja partei hümn.
JUHANI JA EDGARI SARNASUS
Kesikuparteid ja respublikaane ühendab sügav religioossne elutunnetus ning tagapõhi. Parstpublikaanid vandusid Kaarli kirikus piibli peal mingit salajast asja. Just nagu teevad Ameerika rumalad presidendid – bla-bla-bla, god help America. Kesikupartei religioossus on pisut profaansem – isa, poeg ja püha vaim on pesa ehitanud Savisaare sisse. Mul pole au salt öeldes täpset aimu, kuidas Edgarite perekonnaäris ametissepühitsemine käib, ent see võiks toimuda järgmiselt (ilmselt toimubki): Savisaar paneb oma helendava käe, millel võib veel näha veritsevat naelahaava, vastse liikme pea kohale, pomiseb mõned ümberkaudsetele arusaamatud sõnad, väristab ekstaatiliselt lõualotti nagu õigeusklik vaimulik habet ning lausub seejärel hardust tekitava bassihäälega: “Edgari, Vilja ja Maria nimel”.
Savisaar on suutnud muuta Keskerakonna ja Tallinna linna riigiks riigis, hullariks hullaris. Parts üritab Eesti vabariigiga teha läbi karmide keelan-käsen seaduste samuti midagi savisaarlikku. Praegu toimuv näitab selgesti, et meil on pisikene kommunistlik riik natsionaalsotsialistlikul maavaldusel. Nii Tallinn kui ka Eesti Vabariik kehtestavad täiesti mõttetuid jõuseadusi ning soovivad endast maha jätta kustumatult rumalat mälestusmärki – Savisaar vabaduskella ning Parts trellitatud kodumaad. Ühesõnaga: kodanikku suhtutakse nagu idiooti, kellele tuleb tegevuskava ette kirjutada ja liikumispiir kriidiga maha joonistada. Kes ise ei tea, kas suitsetada või mitte ning peab seda riigi käest küsima.
REGEBOREN HITLER
Partsu sarnasus Hitleriga on ilmne; tasub vaid jälgida kahe suurmehe kehahoiakuid. Mõlema motoorika meenutab inimese oma, kes on korduvalt läbi käinud kondiväänaja käe alt või siis radiaatori alla neelanud. Mõlemal on ees sisemistes salakompleksides vaevleva inimese nägu. Hitleril oli selleks homoseksualism, Partsul heteroseksualism. Mõlemal on haiglaselt kõrge enesehinnang ning peas keerlevad autoritaarsed paragrahvid ning kõikvõimalikud karistus meetodid.
Partsu ja Hitlerit eristab kaks asja. Erinevalt Hitlerist piirdub Partsu kõneoskus kunagi koolipõlves suure surma läbi päheõpitud Juhan Liivi kahesalmilise luuletusega. Teine asi, mis lähendab Partsu aga veelgi Savisaarele, kuigi eristab Hitlerist, on tõik, et Adolfil oli globaalne mõtlemine, vastupidiselt Juhanile ja Edgarile, kelle maailm piirneb Peipsi järve ja Tallinna sadamaga.
Usutavasti kaotab Res Publica järgmistel valimistel kõik eelmistest protestivalimistest saadud Keskerakonna-vastased hääled. Ühiskonna defineerimine meetodil: “seda te tohite ja seda ei tohi”, põhjustab lihtsalt uue protestihääletuse. Sedapuhku juba Res Publica vastu.
