19. sajandil võeti Venemaa iseloomustamiseks appi reeglina ainult üks sõna – varujut. Tänases Eestis on tööle hakanud sama asi. Varujut. Riigivaraste klubi on praegusel ajal kõige jõudsamini kasvav riikliku tähtsusega organisatsioon. Teiste sõnadega: riik on nagu “redis” kellele iga tuntud ja tundmatu “lilla” võib tahtmise korral “mustikasse” keerata.
Oleks sobiv meenutada Andrus Kivirähk´i “Rehepappi.” Kes oli tõeline vana aja eestlane? Pikkade näppudega seanahavedaja. Õnneks ei vannu järeltulijad esivanematele alla. Mõis on asendunud riigiga, ning viinavaate pätsavast talumehest on saanud puhaste käte ostapbenderliku jutuga riigiametnik.
KÕIGE EHEDAM EESTI ELU
Asi on omandanud juba ammu musta huumori mõõtmed. Oletame, et Eestile kuulutatakse sõda, näiteks siis kui hull ?irinovski Venemaal võimule saab. Kõik sõjaväeteenistuse läbinud mobiliseeritakse, mistõttu tekib vajadus sõjavarustuse järele. Kaitseminister teeb julgeolekuvarude laohoone uksed lahti ning – kuraditki. Relvadest on järel vaid üksikult maas vedelevad padrunikestad. Pole midagi teha. Relvi taga otsima hakata on mõttetu ning eestlased lähevad sõtta taprite, hangude, vikatite, kirveste ning Edelaraudtee soomusrongidega. Keegi ei tea aga seda, et relvad on juba mitu head aastat tagasi mustal turul ?irinovskile maha hangeldatud. Ning ilmselt samal ajal kui kaitseminister kadunud relvade pärast hüsteeritseb, õlitab mõni kilasilmne kaukaaslane Ivangorodis rahulolevalt oma illegaalset TT-d.
Teada on, et vargus sellisel kujul ei ole liial dus, vaid kõige puhtam Eesti elu. Viiol pani tuuri kaheksa milli kultuurikapitali raha ning mitte keegi ei teinud märkama “väikest” rahalist vajakajäämist. Alles revisjon juhtis tähelepanu Viioli libedatele varganäppudele ning kleptomaan saadeti vangi. Nüüdseks jalutab mees mööda vabariiki ringi, variserlik petuilme näol, räägib mängurlusest, kahetseb patte, annab intervjuusid ning on üldse üks vagur ja hea poiss. Pikaajalisest krediidilepingust riigiga on makstud tsirka 5000 krooni. Tubli poiss, pole midagi öelda.
VASTUTAVAD JA VARASTAVAD
Peale raha “laenamise” kogub viimasel ajal jõudu riigilt natuuras virutamine. Miljonite eest riigivilja on kadunud kuhugi karu tagumiku ääremaadele. Ning viljasalvejuht laiutab mokk töllakil nõutult käsi – ei tia, ikke hiire-raiped vististi. Tõepoolest, ega vili pole viljaaida jaoks tehtud. Alles hiljuti ilmnes, et julgeolekuvarudest on maha äritud paarisaja tuhande eest gaasimaskifiltreid, kusjuures avastusele tuldi alles siis, kui süüdlane oma tegeliku sissetuleku allika puhtsüdamlikult paljastas.
Puskariaparaadid?
Salaviin?
Nojah kui on mingisugunegi raharinglus, siis tähendab et vabariik toimib. Aga ma ei saa aru, mida teevad need, kelle vastutada on, et raharinglus ei toimuks riigilt tuuri pandud rahaga? Enamasti need, kes vastutavad, need ka varastavad. Õigemini, paigutavad vara ümber veelgi rangema järelvalvega paika – oma tasku. Teine variant on lihtsam, ehkki mitte nii kasulik – töötegemise asemel sülitatakse niisama lakke, sügatakse ennast, masturbeeritakse ning loetakse tatisel ilmel seinu.
KÄRBSEPÜÜK HAAMRIGA
Mida teeb riik, et vältida maksumaksja raha laekumist kellegi võõra ahnetesse pihkudesse? Tattnokkminister mõtles välja koputamistelefoni eelnõu, et tabada kõiki peldiku- ja kirjapaberivargaid. Ühesõnaga, kärbseid püütakse haamriga. Peale samalaadsete totruste pole riik midagi välja mõelnud.
Tuleb välja, et avalik vargus on kõige kindlam ja ohutum varguseliik üldse. Mida suurema kaliibriga näppamist teostatakse, seda väiksem on tõenäosus vahele jääda. Keegi ei teeks teist nägugi kui Juhan Parts (näiteks) telliks mööbliauto ning laseks oma kabinetisisustuse koju viia, misjärel küsiks riigieelarvelt raha uue dekoori tellimiseks.
Irooniliselt märkides – mis see raha seal ikka niisama seisab ning jumal teab, millise rumaluse peale riik oma vara kulutada võib. Ebakompetentse ning otsustusvõimetu elemendi kätte ei või iial millegi kulutamist ega hoidmist usaldada. Parem juba kõik väärtuslik riigilt kohe piistu panna.