Aastal 1963 allkirjastasid T?ehhoslovakkia ja Ungari ametnikud leppe, et rajada hiiglaslik elektrijaam kahe riigi piirile, Doonau jõele. Eeltööd venisid ja tollal koolipoisina fotograafiaga tutvust teinud Ernő Horv?th ilmselt ei teadnudki sellest suurest sotsialistlikust projektist, mis paarkümmend aastat hiljem ei muutnud mitte ainult tema elu, vaid viis terve riigi ja kaudselt ka terve Ida-Euroopa oluliste muudatusteni.
Fotolabor köögis
1986. aasta paiku, kui elektrijaama ehitamisega lõpuks alustati, alustas Budapesti kesklinnas oma tegevust ka fotoklubi, mille nimeks sai Loodust Kaitsvate Fotograafide Stuudio. Horv?th, kes oli jätnud pooleli ülikooliõpingud bioloogia-keemia erialal, hakkas bioloogist sõbra palvel tööle elektronmikroskoope tootvas laboris.
Pärast mitmeaastast töökogemust, olles oma tehnilised oskused peagu perfektseks lihvinud, ehitas ta oma köögi ümber Ungari tolle aja üheks paremaks fotolaboriks. Sellest köögist sai ühtlasi fotoklubi labor, kus ilmutati ja suurendati klassikaliste reeglite järgi jäädvustatud pilte rohulibledest, lilledest ning puudest.
Selsamal 1986. aastal toimus aga midagi ootamatut, mis põhjustas ettenägematute tagajärgedega sündmustejada. Keskkonnast huvitatud inimesena ei mõelnud Horv?th kaua, kui sõber pakkus talle võimalust riigivapiga dekoreeritud ametid?iibiga elektrijaama ehitusmaal ringreis korraldada. Kuna pildistamine oli – ajastu võimuesindajate paranoia tõttu iseenesestmõistetavalt – rangelt keelatud, sai ainult paar korda päästikule vajutatud, enne kui valvurid külaliste “ringsõidu” tegeliku eesmärgi avastasid.
Looduse kaitsmisest välja kasvanud liikumine
Pildid jõudsid õnneks mööda kõveraid teid pidi ikkagi avalikkuseni ja neilt fotodelt vastuvahtiv looduse hirmuäratav hävitamine käivitas rahvaliikumise, mis muutus käsikäes üha uute demonstratsioonidega järjest massilisemaks. Horv?th näitas koos mitmete teiste kaasmaalastega, et riigijuhtimises on midagi tõsiselt mäda ning kindlasti ka seda, et tihtipeale on kauni looduse jäädvustamisest tähtsam keskenduda ühiskonnas toimuvatele muudatustele.
Looduse kaitsmisest väljakasvanud liikumine muutus paratamatult poliitiliseks. Riigivõimud proovisid kasvavat opositsiooni eirata ning iga lühikese aja tagant kinnitati, et elektrijaam ehitatakse valmis ja nihutati tähtaeg järjest lähemale, kuid lõpuks oldi sunnitud sellega seotud tegevus siiski peatama ja hiljem loobuti plaanist täielikult.
1989, müüri langemise aeg
Aasta oli 1989. Paarkümmend aastat enne seda juhtus idablokis järjepanu sündmusi, mis viisid Euroopa sõjajärgse jaotuse betoneerimiseni ning raudse eesriide kindla kinnikolksatamiseni. Ent 1989. aastal muudeti Ungaris kogunemisvabaduse seadust, mis oli ehk esimene kindel märk olemasoleva süsteemi kokkuvarisemisest.
1956. aasta rahvaülestõusu ei pidanud enam ametlikult kontrrevolutsiooniks nimetama ja selle märtrid koos revolutsiooni juhtfiguuri Imre Nagyiga maeti suve algul suure rahvahulga osavõtul pidulikult ümber. Mõne kuu pärast kuulutati välja Ungari Vabariik, rahvavabariik muutus koos oma emotsionaalse koormaga minevikuks.
Ungari suurima järve Balatoni äärde suvitama ehk oma Lääne-Saksamaal elavate sugulaste ning tuttavatega kohtuma tulnud idasakslased jäid riiki sügiseni, kuni avati Austria poole piirid. Tehti esimene lõige raudsesse eesriidesse. ?ampanjapudelitelt lendavate korkide saatel piiri ületavad SDV sümboliteks muutunud Trabantid ja Wartburgid toimetasid ühed (tollal veel) eufoorias sakslased teiste (tollal veel) eufoorias sakslaste juurde. Aasta lõpuks kaotas oma funktsiooni ka külma sõja üks võimsamaid märke, Berliini müür.
Negatiivid sõelapõhjaks tulistatud autos
Horv?th pildistas sama aasta teisel poolel Rumeenias ühe sealse ajakirja tellimustööna rahvarõivaid. Jõulude ajal laboris oma materjali töödeldes sai talle selgeks, et need pildid ei pruugi kunagi ilmuda. Jättes päevapealt oma töö õpetajana, läks ta tagasi Rumeeniasse juba täiesti teist laadi piltide jäädvustamiseks.
Paar päeva kestnud kaootiline olukord, rahvahulkade stiihiline tulistamine lõppes, kui sõjaväelased said aru oma tegevuse mõttetusest. Neil piltidel Rumeeniast kajastub verine nukrus, surm, lootusetus ja ühel ootamatul hetkel saabunud kergendus, esimeste tankide ees koguneda julgenud inimeste ootusärevad pilgud. Rahvarõivapiltide asemel ilmusid mitmes ajakirjas just need pildid, rääkides peatamatust protsessist kunagise raudse eesriide taga.
Budapesti tagasi jõudes kadusid Rumeenias sõelapõhjaks tulistatud ja valesti pargitud autosse jäänud negatiivid, kui auto teisaldati. Kadusid igavesti, koos autoga. Õnneks on mõned kaadrid alles jäänud, meenutamaks toimunut ka tulevastele põlvkondadele.
Need, kes “ei sobi uude süsteemi”
Lõppes aasta 1989, kuid verisemad sündmused Kesk- ja Ida- Euroopas olid veel ees. Horv?th leidis ennast tõsises sõjaolukorras naaberriigis, mis oli peagi tükkideks lagunemas. Jugoslaavias toimusid toona sündmused, mis pole tegelikult tänase päevani läbi seeditud. Valati palju verd, tapeti sihilikult ja massiliselt inimesi – neid, kes ei “sobinud uude süsteemi”.
Mitu korda surmasuust pääsenud Horv?th jäädvustas uute riikide sündi. Tänaseni tunneb ta süümepiinu selle pärast, mida ta militaristidele püssitoru ähvardusel – tollal tähtsusetute sõnadena tundunud informatsioonina – kätte mängida võis. Teadmata, mitme inimese eluga ta tookord riskis. Ernő Horv?thi piltidel meenutavad Sarajevo olümpiamängude jaoks ehitatud, aga siis juba segipommitatud ehitiste taustal kõikvõimalikust materjalist valminud mälestusmärgid sealset seletamatut veretööd.
Tagasi looduse juures
20 aastat tagasi uskus Horv?th – nagu paljud teisedki tema ümber – uue ja endisest parema maailma sündi, jäädvustades sündmusi oma kodumaale lisaks Saksamaal, Rumeenias, Jugoslaavias, Moskvas ja Baltikumis. Tänaseks on ta – nagu paljud teisedki tema ümber – pettunud.
Barrikaadidelt alla ronides ja pintsaku sisse pugedes on paljud tollased revolutsionäärid unustanud oma kunagised õilsad eesmärgid, räägib fotograaf. Horv?th on jõudnud 20 aastat hiljem tagasi sinna, kust kunagi kõik alguse sai ja proovib ära teha nii palju kui võimalik meid ümbritseva looduse päästmiseks.
Pärast aastatepikkust fotoreporteri tööd Ungari ühe tuntuma ajakirja juures 90ndatel ning pärast pikaajalist tööd praeguse opositsiooni juhtiva poliitiku õuefotograafina ütleb Horv?th, et enam ei ole tal mõtet jäädvustada tänavatel toimuvat, sest see pole enam tema revolutsioon.