Filmiga olin algul probleemi ees, ikka see lapsepõlvest pärit takistus dialoogi astuda, harjumus enne valmis mõelda, mida ütlen? või siis pikk monoloog, millele alles lõpuks vastust ootan – ja selle vastusega ei oska ma siis pahatihti ju ka midagi peale hakata, vastan omakorda ehk järgmisel päeval.
Kas ma dialoogist kõrvale viilida ei saaks? Seegi kord? näiteks nii, et panen peategelasteks sõnatud, nimetud kujud? Maapäeva ja kohalikud olud ja? Balti hertsogiriigi.
KUULDU JA RÄÄGITU
Tegevuse aeg? Aeg oleks mulle ju huvitav, see on just nii kaugel, et olen selle kohta veel midagi kuulnud, peamiselt oma tädilt, kes oli küll sündinud 1915. aastal Piiteris, aga jõudis mulle paarikümne aasta jooksul kõik oma isalt (minu vanaisalt) ja tema vendadelt (minu vanaonudelt) kuuldu ära rääkida – mitu korda ja mitmes seoses.
Mu vanaisa Johannes Hirsch oli 1917. aastal veel Piiteris, aitas märtsis-aprillis korraldada suurt eestlaste rongkäiku ja maksis märkimisväärse osa selle ürituse loamaksust linnavalitsusele. Fotol, mida sellest sündmusest tavaliselt avaldatakse, on nad mu vanaemaga kahekesi esimese kolonni keskel, vanaisal karakullkrae ja vanaemal naarits ümber, vanaema on parajasti pead pööranud ja nõnda oma näo fotol laiaks ajanud, seda fotot oli ta elu lõpuni häbenenud. Vanaisa on samas mantlis ja samas poosis ühel 1920. aastal Eestis tehtud fotol, nii et eksida pole võimalik, kui ka vanaema näo laius ja udusus selget tõendit ei anna.
Teine vanaisa – isaisa – mattis 1919. aasta kevadtalvel oma kaksikud nooremad vennad, nad olid Paju mõisa all pihta saanud. Maetud on nad Laatre surnuaiale, haud, mis vahepealsed viiskümmend aastat oli nimetuna seisnud, on nüüd vallavalitsuse poolt jälle korda tehtud.
Nendest ei tea ma tuhkagi, isa vist teadis, aga ei rääkinud. Ometi on ta neid maalinud, leidsin isa vanade fotode hulgast ühe, millel on just see hetk, mil üks vendadest on surmava kuuli rindu saanud, teine hoiab ta pead, on ehmunud. Pilt oli maalitud Saksa okupatsiooni ajal ning 1944. aastal Tartus koos isa ateljeega maha põlenud.
ÄRATATUD MÄLESTUSED
Mida ma tean Maapäevast? Tegelikult väga vähe. Mida ma tean Jüri Vilmsist? Noh, tema artiklikogu olen ma muidugi lugenud, asi seegi. Mida ma tean näiteks Jaan Tõnissonist? Tegelikult päris palju, ta oli meil (s.o. mu vanaemal ja vanaisal) Tartus Tiigi tänaval vahel külas käinud: vanaisa oli “Tõnissoni mees”, vanaema kuidagi seotud Noorsoo Kasvatusseltsi Tütarlaste Gümnaasiumiga. Ja teistest tegelastest? Ikka ainult vanade eestiaegsete õpikute ja esinduslike ülevaadete (näiteks Laabani oma) või memuaaride (näiteks William Tominga kirjapandu) juttu, vaevalt midagi sügavat.
Aga peale selle vanaema-vanaisa seose on mul siiski veel üks imelik seos ära rääkida, seos, mis oma umbmäärasuses justkui tühine peaks olema, ent läbi lapse – mu viieaastase poisikese – tulnuna äkki otsustavalt tähtsaks on muutunud.
See oli 2004|. aasta Saksa-Eesti Seltsi jõulupeol Karlsruhes. Muidugi pidi igaüks, kes pakki tahtis saada, mingil kombel kas esinema või peole muul viisil kaasa aitama. Kalle Randalu andis lühikese kontserdi, Pille Lill laulis, mina lugesin oma luuletuste tõlkeid? ja siis tuli laste kord. Pärtel, pisike poiss, kes veel kedagi karta ei osanud, seisis üksi keset ruumi taburetil ja luges Ernst Enno luuletust. Ja seltskond jäi vait? nii vait nagu Randalu mängitud Mozarti ajal. Peened ja haritud balti juurtega saksa daamid ja härrad vahtisid poisikesele suhu, eesti keel kõlas nende kõrvale äkki tuttavamalt kui iial enne, lapsehääl tõi sellest esile midagi, mis kuuekümne viie aasta vanused mälestused unustusest lahti murdis, või siis nooremate juures mingi muu, emadesse või vanaemadesse puutuva mälestuse äratas.
Üks neist “sakstest” tuli siis hiljem, peo lõppedes, kui me kõik juba laulmisest ja punaveinist soojad olime, minu juurde ja palus, et ma talle poja loetud luuletuse aeglaselt uuesti ette ütleksin, et tema tahab seda üles märkida? Saate aru, kohmakat, vanaaegset, ent siiski väga head eesti keelt rääkiv härra ei olnud kuulnudki Enno nime, ei teadnudki midagi rohutirtsust, kes kõndida ei saanud, olles eesti keele lapsehäälsest kõlast ometi silmnähtavalt härdunud. Hiljem kuulsin sama “saksa” seltskonnast üle laua hüütud sõnapaari “Baltisches Herzogsreich”? Mis see oli? Minevikuunistus?
Mina ei tea? aga minule need tüübid meeldisid! Mida veel öelda? Üks armas tüdruk, Liisa Hirsch (Hirsch, nagu minu esivanemadki, ent siiski vist mitte sugulane) tegi, kui teda palusin, muusikalise kujunduse, sain ka oma lapsepõlvesõbra, kes tavatseb joomalauas ilusas vanas vene keeles räusata, korrakski talle sobivasse keskkonda asetada, ja lõpuks – mida mul targemat teha olekski?
Demokraatlikult valitud Maanõukogu – Maapäev – kuulutas ennast 15. novembril (uue kalendri järgi 28.november) 1917 eestlaste asualal kõrgemaks võimukandjaks. Sellega oli pandud seaduslik alus iseseisva riigi tekkele. Tegeliku iseseisvuse ja Vabadussõjani kulus veel aasta, ent 24.veebruaril 1918, päev enne Saksa okupatsiooni algust kuulutati Eesti Vabariik siiski juba välja. Jüri Vilms hukkus selle riigi esimese märtrina 13. aprillil 1918.
***
JÜRI VILMS JA MAAPÄEV
Jüri Vilms sündis 13. märtsil 1889 Viljandimaal, õppis Pilistvere kihelkonnakoolis ja Pärnu Poeglaste Gümnaasiumis. 1911. aastal lõpetas ta Tartu Ülikooli Õigusteaduskonna ning asus tööle advokaadina Tallinnas. Jüri Vilmsi poliitiline tegevus algas juba gümnaasiumipäevil, mil ta asutas koos mõttekaaslastega rahvusliku suunitlusega ühingu Taim ja andis välja samanimelist õpilasajakirja. Ühiskondlikult aktiivne oli Vilms ka ülikooliõpingute ajal, lüües kaasa nii karskusliikumistes kui tudengiühendustes. 1905. aasta revolutsiooniliste sündmuste ajal oli ta üks kohalikke protestijate eestkõnelejaid Pärnus, mis tõi kaasa ka Vilmsi arreteerimise ning ajutise maapao Soomes. 1911. aastast töötas Vilms Tallinnas, kus temast sai kiiresti edukas advokaat. Ajakirjanduse vahendusel tegeles Vilms aktiivselt oma poliitiliste vaadete levitamisega. 1916. aastal pärisorjuse 100. aastapäevale pühendatud üritusel ütles Vilms esimesena Eesti poliitikutest välja Eesti autonoomia idee.1917. aastal asutas Vilms Eesti Radikaal-Sotsialistliku Partei, mis nimetati peatselt ümber Eesti Tööerakonnaks. Tööerakond mängis olulist rolli Eesti poliitikas kuni 1940. aastani, kandes alates 1932. aastast Rahvusliku Keskerakonna nime.1918. aasta veebruaris valiti Vilms Eestimaa Päästmise Komiteesse, mis kuulutas välja Eesti iseseisvusmanifesti. Iseseisvuse väljakuulutamise järel moodustatud Eesti Ajutises valitsuses oli Vilmsi kanda asepeaministri ja kohtuministri roll. 27.märtsil alustas Jüri Vilms teekonda üle Soome lahe, et otsida rahvusvahelist toetust vastsündinud ja koheselt ka okupeeritud Eesti riigile. See jäi ka viimaseks korraks, mil Vilmsi kodumaal elusana nähti. Vilmsi hukkumise täpsed asjaolud pole tänaseni täielikult välja selgitatud. 1920. aastal toodi Vilmsi põrm Eestisse ning sängitati siin mulda. Paraku on hilisemad uurimused seadnud kahtluse alla, kas tegu oli ikkagi Jüri Vilmsi säilmetega. Täna on teinud ettepaneku avada Vilmsile mälestusmärk Tallinna Linnavolikogu aseesimees Tarmo Lausing.
***
Telefilmi Maapäev tegijad on:
Stsena – Indrek Hirv ja Hardi Volmer
Produtsent – Gerda Kordemets
Operaator- Kristjan Jaak Nuudi
Rezhissöör – Hardi Volmer
II Rezhsissör – Salme-Riine Uibo
Musakujundus – Liisa Hirsch
Montaa? – Marek Toompere
Osades: Ott Sandrak, Tiit Sukk, Tõnu Kark, Maria Peterson, Laura Peterson, Peeter Jakobi, Märt Avandi, Tõnu Oja, Jüri Kot?inev, Sergei T?erkassov, Indrek Taalmaa, Rein Laos, Paul Laasik, Tarvo Sõmer, Eerik Ruus, Tormi Kevvai jt