Tuleb mees maalt linna, sõidab trammiga, võtab mõneks päevaks linnamehelt naise üle, sõimab tal näo täis. Linnamees läheb maale, künnab mõne päeva maad, õpib sõnnikut laotama, lõbustab vahepeal maamehe naist.
– Ajakiri organiseerib juhukohtumisi, televisioon saadab inimesi kahekesi reisile. Pärast uuritakse, kas seksi ikka oli.
– Mees, naine ja armuke ilmuvad stuudiosse omi asju arutama. Selgub, et ka naine ja armuke on omavahel lesbilises suhtes. Tuleb välja ka armukese mees, ja tuleb välja, et mehed on omavahel homosuhtes. Kaamerate ees läheb löömaks, kaklejaid õnnestub suure vaevaga lahutada.
– Kaks mees pannakse pukkide otsa istuma ja kõik (kaasa arvatud riigi elanikkond) peavad arvama, kumb mees on huvitavam. Kaotaja läheb nuttes, ent rahuldatult koju.
– Endine linnapea uputab endist kinostaari solgivette, hoides ta pead vee all niikaua, kui too suudab öelda naaberriigi lipu värvid. – Stuudiosse tulevad inimesed, kes tahavad saada sõimata, ja seda nad saavadki. Ilmub S/M stiilis saatejuht. Mõnitatakse masohhistide jakki, paksu kõhtu, kidakeelsust, lollust. Rahuldunult, vahel ka nuttes lähevad nad koju.
Kui paljud on saanud näitlejateks, isegi staarideks! Tuleb meelde Ortega-y-Gasseti “Masside mäss”, kus räägitakse keskpärastest alamklassi noorukitest, keda enne polnud ühiskonnas kuskil näha, kuid nüüd on neid äkki absoluutselt igal pool. Ja lahti neist enam ei saa. Aristokraadid peavad end koomale tõmbama. Proled pääsevad igale poole, võib-olla mõni klubi on veel kinnine. Järv ja Kuuskemaa tahtsid vahepeal asotsiaalidele ja lõhnaõlijoojatele ehitada barokkaia, kus saaks aeleda vähetuntud taimede all, kohas, kus enne kõndis ainult tsaari perekond.
Kas olete tähele pannud, et viimastel aastatel on ka tänaval, mitte ainult stuudios liikuvate inimeste ilme ja hoiak muutunud? “Siin tulen mina,” ütleb inimese pilk,”vaata mind, et kuidas ma ka olen.” Asi pole demokraatias ja vabaduses, sellega kaasnevas enesekindluses, vaid selles, et inimesed teavad oma potentsiaalset staarlust. Igaüks võib “Lihtsa inimesena” saada dokfilmi peategelasteks. Õhus on pidev staariotsimine.
Ega sa enam üksi olla ei saa. Kõiki justkui jälgitakse. Asi pole üldse kaitsepolitseis või tööstusspionaa?is. Ka lojaalne kodanik satub pidevalt mingi kaamera ette, mis siis rääkida pommimehest (Timothy Veghi hukkamist jälgis televisiooni kaudu 300 inimest, riik aga tõrkus seda siiski veel avalikus TV-s näitamast – ent kauaks!)
Kõik on näha, linnatänaval kui olemuslikul laval, pikksilmades, ei tea, milles – eelkõige aga siiski monitoridel. Linnas on ülal turvakaamerad, kaubamajas on turvakaamerad, pärast remonti on kaamerad isegi “Vanemuise” lavatagustes koridorides. Taevasatelliidid on su pea kohal. Mobiili kaudu saab su asukohta kindlaks teha. Meenutame Dudajevi surma, aga ka Antslas armukese juures ei saa enam olla kindel. Ilmajaamad kannavad üle 24h webcami tänavapilte, ka sinna võib ju sattuda.
Pole siis ime, et reality-TV on nii populaarne. Ta hakkab välja sööma seebioopereid ja muid seriaale. Kui päris tõsises teoses “Õnne 13” mängivad veel Kiisk ja Sallo, ja räägitakse veel Teet Kallase tekste, siis ees seisab aega, kus Õnne tänavale saab valida isetegevuslasi, kes mängivad seal oma elu, ühtlasi improvisatoorselt arutades ka Savisaart ja Paltsi. Nad oskavad mängida küll, sest aastakümnetepikkune realismi vohamine on sisendanud ka tavainimesse orgaanika, loomulikkust ja lõtvust. “Nõrgima lüli” või “Baari” tegelased valdavad nii Stanislavski süsteemi kui ka Lee Strassbergi avalikku üksindust.
Omaaegne kuulus vene teoreetik Nikolai Jevreinov on rääkinud teatriinstinktist, mis on vanem kui religioon ja rituaal, mis on eel-esteetiline. Kass mängib hiirega, pangatöötaja mängib vannitoapeegli ees Habemeajajat. Kõik on muidugi mäng, ka nn deep play (Clifford Geertz), mäng elu ja surma peale, näiteks vene rulett või mägironimine.
Nüüd on kõik see tira?eeritud. Kui palju eri rolle saab tohutu auditooriumi ees mängida tundmatu internetikommentaator! Restorani tagatoa vene ruleti asemel mängitakse hoopis kaamerate ees presidendidebatte. Massimeedia läheb diletantide kätte. Milleks veel teatrikool, keha- ja kõnetehnika, Alexanderi meetod, Feldenkraisi harjutused? Milleks muusikakool, kui olemas karaoke? Et kas “iga inimene on saladus”? Noh, ega ei ole küll. Minu arust võiks nad kõik vait olla ja kodus püsida.