Mis on Psychoterror ise? Kindlasti Eesti punki raudvara ja üks vanemaid siiani mängivaid selle ?anri bände. Mida siis vanad mehed punkist arvavad? Kuidas on elu prügikastis ja aknoolipudeliga? Või kas üldse?
*
Kriitika pidas “Parmakarmat” Psychoterrori parimaks plaadiks üldse, mida te ise sellest arvate?
Uims: Kui jätta arvestamata mõned töö lõppjärgus kiirustamisest tekkinud ainult meile endale teada olevad vead, võiks selle väitega nõustudagi.
Freddy: See on hea plaat.
*
Kui “Parmakarma” ongi teie parim plaat, mis selle albumi avaldamisega siis bändi jaoks on muutunud? Sõidate limusiinidega ja sööte kalamarja?
Uims: Kalamarjast ära ei ütleks. Aga see tähendab, et peaksime loobuma punkkontsertidel poolmuidu esinemisest ja ootama võimalust end meelelahutusärisse maha müüa, nagu on tehtud enne meid. Võib küll olla, et meie jaoks sellist dilemmat reaalselt ei eksisteeri ja kalamari jääb mekkimata.
Freddy: Mine perroonile!
*
Kas väljendit punk on võimalik defineerida, mis on Psychoterrori definitsioon punkile?
Uims: Punk on üks retronähtus paljude teiste hulgas ja Psychoterror on seega retrobänd, kuigi mitte stiilipuhas. Punkis on olnud põnevaid suundi, aga liiga ühemõtteline sirgjoonelisus tüütab kiiresti ära.
Freddy: Punk on muidugi lahe! Aga mulle meeldib võtta omaks ka original hoiak, ? la jobu, ühiskonna heidik, a freakin misfit ja samas nautida ka sellise tõlgenduse pahelisust. Ja samas tunda rõõmu punkist kui eluviisist, võtta seda tervenemise teena isikliku vabamõtlemise lainetele! Muidugi on punk mulle vägagi isiklik romantika, mis kaasab sama teema seppasid ja atribuutikanalju (tagide ja ketside lõhnad lapsepõlvest), rääkimata solidaarsusest ja kaosmaailmast, milles teadlikult ringiratast sõtkuda (poliitiline kirjaoskamatus, hahahaa!). Mulle meeldivad näiteks Pelle Miljoona definitsioonid punkist kui eluolust, mis võimendavad minule ka abstraktsemaid (hahah!) lähenemisi, kas või mu enda poolt! Et punk on ka tavapärane noorsoo niinimetatud mäss ja kultuur, see mõte pole mulle kahtlemata võõras, kuid isiklikult leian, et tegemist on igivana filosoofiaga. Vastates üheselt-kaheselt, siis punk on jobu, paaria ja punk võib olla ka eluteadlik unistaja, seega elulooja, iseenda peremees! Ma ise usun just teadlikku poolde, pähemääritud ühiskondlikest normidest ja orjamentaliteedist välja astumisse!
*
“Parmakarma” on vist teie kõige sotsiaalkriitilisem album, kas teravate laulutekstidega annab üldse midagi muuta tänapäeva maailmas?
Uims: Freddy sisekaemust on ka selle plaadi tekstides vast siiski rohkem kui maailmakorra needmist. Teravad laulutekstid enamasti adressaadini ilmselt ei jõua. Eestis ehk isegi jõuaks, eriti juhul, kui hakkaks kedagi nimeliselt kuhugi saatma. Aga vaevalt maailm sellest paremaks muutuks.
Freddy: Elav armastuse vägi tõstab paigast kas olgu või mägi!
*
Minu mulje on, et noored eesti punkid on suhteliselt juhmid, nad käivad igavalt riides ja ei tunne absoluutselt punk-muusikat. Mis mulje teile kui selles seltskonnas seespool olijail on?
Uims: Siinsel punkaril puudub väärikas punkplaatide kollektsioon, mille heaoluühiskonna punkar endale sotsiaalabirahade eest soetada on võinud, aga Eesti punk ongi olnud rohkem enesekeskne. Mingid väikesed kambad siiski üritavad järgida üleilmseid aastakümneid tagasi alguse saanud punktrende, mis viimaks siia on jõudnud.
Freddy: Ma räägin punkidest, kes ei viitsi piltpostkaardile jääda. Nad ei pea plaadikogujad olema. Mis aga välimusse puutub, siis ei hakka me ju mõistagi siinkohal üles lugema kõiki neid punkrock’i eri stiilide võrseid. Ma ise hindan juba ammugi pigem ehedust ja suhtumist, mitte kahe meetri pikkuste harjadega üksteisele eputamist. Punkrock elab ka igapäevase paraadita!
*
Kas on olemas seletus, miks on Eesti punkelu nii soikus: kontserte on vähe, pole ühtegi fanzine’i ega plaadileibelit?
Uims: Punkplaadileibeli vedamine nõuaks ennastsalgavat entusiasmi ja fanzine on isegi punk-kontekstis aegunud formaat. See-eest toimus meil punklaulupidu ja võib-olla tekitab Avandi-Sepa esitatud Madis Aesma geniaalne punkparoodia “Allakäinud ühiskond” uue punkilaine nagu kunagi “Tere perestroika”! Nali naljaks, aga meil on vähemalt kaks punkfestivali – “Punk’n’Roll” ja “Püssi punk”. Lõuna-Eestis pidi ka keegi midagi korraldama.
Freddy: Kuule, ma pole sind ennast ammu ühelgi kohalikul punkpeol näinud vob?ee. Ma ise päris nii ei leia! Kahtlemata pole Eesti ju Berliin, kuid meie mastaabis on lausa küllaga ka sel suvel punkpidusid toimumas. Nii Kohtla-Nõmmel kui ka Haapsalus ja kus kõik veel. Muidugi Tallinnas Patarei Kultuuritolm 2010|, mis ehk päris punkpeo nime alla ei mahugi, tegemist oli päris laia kavaga kogupere üritusega! Ja on ka kohalik vene noorte hardcore scene juba pikemat aega reibastavat aktiivsust üles näidanud. Et kel huvi, see leiab!
*
Kuin palju te ise jälgite seda, mis punki valdkonnas väljaspool Eestit toimub?
Uims: Ausalt öeldes kuigi innukalt ei jälgi. Vaatasin hiljuti üht paari aasta tagust Saksamaal toimunud punkfestivali videot ja ei tekkinud õieti mingit samastumismomenti bändide ja nende muusikaga ega neoonvärvides soengutega publikuga. Aeg-ajalt on siiski huvitav teada saada, et kusagil Al?eerias või Iraanis on ilmunud sealse esimese punkbändi esimene plaat.
Freddy: Berlin is boring!