Pea igaühel on ettekujutus kestmise alustest. Kelle meelest on vaja kaevata rohkem põlevkivi, kelle meelest edendada rohkem läbiveokaubandust, kelle meelest müüa rohkem autosid, kes aga arvab, et peaks rohkem jalgrattaga sõitma. Leierdatud “jätkusuutlikkus” avaldubki erinevates lootustes.
Looduskapitali hinnad
Tegelikult vajame me jätkusuutlikkust, mis võimaldab meil toime tulla järgmise põlvkonna eluolu tagavate tehnoloogiate tulekuni. Need kindlasti tulevad, kuid keegi ei tea täpselt, millal ja millised need on. Seni tuleb elada kasinamalt, arukamalt, aga kindlasti mitte tervise ja heaolu arvelt.
Eesti ja Euroopa maksumaksjad panustavad juba täna innovatsiooni ja ettevõtluse arendamisse. Arendatakse aga kõike: nii seda, mis on loomult säästlik kui ka seda, mis on ahvatlev, kuid kaugel säästlikkusest.
Mõõtes kõike vaid rahas, oleme juba täna hädas. Miks? Sest nüüdisaegne raha on teatud mõttes nagu kummist mõõdulint. Raha pole seotud millegi püsivaga. Vaid kokkulepped (ja sageli ka väljamõeldised või unistused) on need, millest kasvab raha. Looduse ja meie võimaluste mõõtmisel ei piisa sedavõrd nõrgast valuutast. Vaid rahas mõõdetud kapital osutub inimese loomupärase ahnuse surve all ebamääraseks ja hapraks. Millest muust siis meie viimane majanduslanguski.
Õnneks on meil ka muud kapitali peale selle, mida rahas hindame. See on looduskapital, mis on selge ja eristuv majanduse osa ja alus. Loodusressursid, maa, liigirikkus ? Nendeta ei ole võimalik kasvatada vilja või ehitada arvuteid. Looduskapitali ei pea arvestama rahaks, sest looduskapital on juba võrreldavates ja püsivates ühikutes mõõdetav – tonnides ja kuupmeetrites ning selle kapitali kosumise ja kahanemise kiirustes. Meetri pikkust ja kilo raskust ei otsusta õnneks parlamendid ega keskpangad. Seetõttu on looduskapitali hinnang täpne ja selge.
Kasutatakse rohkem loodust kui asemele tekib
Kas looduskapitali saab arvestada ettevõtte ja riigimajanduse hindamisel? Ega ressursiarvestus erine rahas mõõdetava kapitali ja vara arvestusest. Ka ettevõtted ja omanikud peavad tagama, et ettevõtte rahas mõõdetav kapital säiliks ja kosuks. Selles on majandusliku jätkusuutlikkuse mõte. Tegemist on XV sajandist pärit majanduse üle arvestuse pidamise süsteemiga, nn topeltraamatupidamisega, kus peetakse arvestust nii varade kui ka kohustuste üle. Laiem jätkusuutlikkus algab aga sellest, et püüame koos majandusliku tõhususega pidada kinni ka looduse piiridest ja võimalustest, neid ületamata.
On välja arvutatud, et alates 1987. aastast kasutab inimkond rohkem loodusvarasid kui loodusel pakkuda ning täna ületame oma varade kasutuskiiruses nende tekkekiiruse 1,4 korda. Keskmiselt. Aga on ka ahnemaid ja agaramaid rahvaid ja riike. Eesti nende hulgas. Meiesugustele oleks vaja tervelt kolme Maad, kui me toimetaksime üle kogu planeedi.
Lõpmatut kasvu pole olemas
Lõpmatut kasvu pole olemas. Pole millegi arvelt lõpmatult kasvada. On olemas ehk inimkonna jaoks näivalt lõpmatu ringkäik looduses, mida meie tehnikad siiani küllalt mõõdukalt (kui üldse) kopeerida suudavad. Nii ongi vajalik sisse viia ressursikasutuse arvestus ja seda nii riigi kui ka ettevõtete tasandil.
Olen seda meelt, et tuleviku valikud on kümne aasta perspektiivis ennekõike tehnoloogiate ja lahenduste valikud. Vahetu innovatsioon. Just uute tehnikate kasutuselevõtt saab olla kiireks eelduseks, kuidas muutuda säästlikumaks.
Valik saabki olla selline, et riik ja maksumaksja aitavad vaid neid, kes täpselt teavad, milline on nende surve keskkonnale ja kuidas toetuse saamine aitab sellest survest vabaneda või seda märkimisväärselt vähendada. Toetada tuleb sellele tegevusele kaasa aitavaid tehnoloogiamuutusi. Ja ei ühtegi muud tehnoloogiavalikut. Need on vastused küsimusele, kuidas kiirelt muutuda.
Loomulikult tuleb silmas pidada vajadust luua ja vahetada viljakaid ideid ning kohendada oma haridus ja teadus just sellele vajadusele vastavaks. See on aga pikem plaan.
Suurim küsimus on aga: kes ja kuidas neid otsuseid riigi tasemel tegema hakkaksid? Kas olemasolevad parteid oma huvides ja tülides? Või hoopis loomult vabad kodanikud parlamendis ja valitsuses, kelle igapäevahuvid on mõistlikumad ning tulevikuvisioon seetõttu selgem ja ka meel sellel suunal liikumiseks kindlam?