Kuusalu vallast, Soorinna külast räägitakse õudseid lugusi. Ööd ja päevad kostab sealt mürinat. Buldooserid tõukavad kokku ränirahne ja isekallutajad voorivad mullakoormatega nagu kuhjataks kokku hiigelkääbast. Puuride undamisse lõikub refräänina Windowsi tunnusviisike. Paduvihmas tuigub võõraid mehi, rasked asjad käes. Öösiti künnavad helgiheitjad pilvi ja vanast kasest voolab verd, mitte mahla.
Täiskuu ajal olla nähtud üle põllu jooksvat kiilaspäist kõrvarõngaga meest, vasikas kaenlas. Seljale kirjutatud PURE.
Seal valmistatakse ette pinda, kus etendub augustis Tormise, Kaljuste, Jalaka suurprojekt “Eesti ballaadid”. Seal on front. Mina sinna ei julge minna. Istun tagalas, Von Krahli hubases kabinetis ja puhun poolvaljul häälel rahulikult juttu Ants ja Jaak Johansoniga. Räägime Tormisest, “Eesti ballaadidest” ja folgifenomenist. Frondile palun viisakalt minna Birgitil (account manager) ja küsida igalt tuleliinimehelt, mis on hetkel tema suurim mure. Johansonidele esitan ainult ühe lihtsa küsimuse – miks?
TAGALA
Ants Veljo on eesti regilaulust välja saanud sellise mahla, mida folklooriansamblid või regilaulu esitavad rockansamblid tihtipeale üles ei leia. “Eesti Ballaadide” üks olulisus on mu arust mastaapsus inimese elu ühe aspekti haaramisel. Naiivselt ütleks, et ta on ka piisavalt pikk, et laulja või kuulaja võiks end sinna unustada. Pannes sinna juurde koreograafia, näitlejad ja orkestri, ei ole see lihtsalt vägev regilaulude laulmine, vaid kunstiline tuletis nendest vanadest lauludest. “Ballaadid” on küll olnud üks etapiline teos minu jaoks. Püüd tuua akadeemilisse, nö “päris” muusikasse ja kunsti seda kõige ürgsemat, tegelikku päris muusikat. Ja samas ma arvan, et ei Lea Tormis libreto autorina ega Veljo ei adu ise kah lõpuni, mida nad kokku on kirjutanud ja kuhu ja kuidas see kõik mõjub.
Jaak: “Ma arvan, et sellest põlvkonnast pole ühtegi nii kummalist, või nagu Panso ütles, “ülespidi hullu” heliloojat ühelgi meie sugulasrahval. Kui ehk Tormise eeskujud Kodaly ja Bartok varasemast. Aga ta on mingis mõttes tunduvalt siiram, metsikum. Ta on seda ise tunnistanud, et ei tahtnud ise üldse heliloojaks saada. See tundmine koondub üksjagu “Eesti ballaadidesse””.
FRONT
John (tehnik): “Minu mure on vihm. See mis ma olen teinud kolm päeva, jookseb mööda külge alla.Tegin maa-aluseid käike. Kõik on vett täis. Tantsijatele paneme kalipsod selga ja snorkliga panevad siin nagu kalad.”
Jimmy Tiko (tekniko): “Mu mure on, kas publik ka tuleb. Kui nad teaksid palju meil mulda on, siis nad kindlasti tuleks.”
John: “Ostsin kummikud Kuusalu säästupoest. Jube mugavad on. Jumala head, 46 krooni, täiesti soovitan. Mingi number suurema ostad, õhk käib lahedalt läbi.”
Jimmy: “Sitt läheb sisse, aga siis raputad välja jälle.”
TAGALA
Jaak: “”Ballaadid” on üks väga rängalt eetiliselt, moraalselt ja poliitiliselt laetud ümberütlemine mingitest iidsetest lugudest. Kuigi põhimõtteliselt on lugu ju seebikas – perevägivald, meeletud armusegadused. 80ndate seisuga oli see peegelpilt rahvale temast endast, näkkupaiskamine. Äratamiseks.”
Taavi: “Mulle tundub ta pigem sissepoole suunatud, peaaegu enesehävitajaliku tungina. Ma ei taju seal väljapaiskamist.”
Jaak: “Ta näitabki peegelpildis seda ennasthävitavat eesti rahvast. Surnuksjoomist, iseenese salgamist, konjukturismi, stagnatsiooni kõrghetke. Kõike seda mis 80ndatel oli ikka viimase peal. See on nagu vormistatud meeleheide. Kui see lõpuni välja elada või vastastikku läbi elada, et äkki ärkab midagi uut. Selline grupiteraapia.”
FRONT
Taavet (elektrovisuaalid): “Kuidas saada kokku sellised gäd?etid, millega saaks “Eesti ballaadides” võimalikult edukalt tehnoloogiaimet teostada. Massikasutuses ei tsirkuleeri selliseid, millega saaks klippe maha mängida. Oleks vaja paari, aga asjalikku. Hetkel räägin videopildi ja heli sünkroniseerimisgäd?etitest. See on tehniliselt keeruline kui on 18×3 meetrine videoekraan.”
TAGALA
Jaak: “Miks ta praegu endiselt huvitav on? et kas ja kuidas on üldse võimalik vanema kihistusega kontakti saada. Kas see on vajalik ja mis vormides see on võimalik. Mingis mõttes on väga ebaloomulik ajada siukest jura, et nagu meil on mingid juured nagu kuskil ja me saame nendega nagu kokku ja ehitame sellele nagu mingit kaasaegset kultuuri. Meil on väga suur katkestus sees. Kujuteldav ugri-mugri kõrgkultuur sarnanenuks oma ilmingutes tõenäoliselt pigem no-teatrile kui bel-cantole ja viini klassikutele. Ja see dilemma, et kas peaks laulma õppinud lauljad või “rahva lauljad”. Osalt on ta niimoodi kirjutatud, et ükski seto või kihnu laulik neid asju ära ei laula. Nad on kirjutatud sellisesse kõrgusesse. Teisest küljest, kui laulab koolitatud laulja, siis tal tekivad teised pinged? no näiteks tekst ei jää meelde, mõtet on raske jälgida ?”
FRONT
Enar (Master of the Universe): “Põhiline mure on see, et volt tuleks õhtuks majja. Et Eesti Energia toredad poisid tooks meile voldi. Ja amprid. Meie oleme oma poolt kõik teinud. Nüüd on vaja ainult, et shefid tuleks ja ühendaks ära meie juhtme ja ütleks – kasutage poisid! Põhimõtteliselt on nad lubadusi andnud ja on ka siilile selge, et muidu on PA install täna mõttetu. Kui me voolu ei saa, siis võivad Tartu mehed ennast täis juua ja minna mere äärde ujuma.”
TAGALA
Taavi: “Kas folgihuvi saab nimetada subkultuuriks?” Jaak: “Saab, aga tundub, et õnneks on see subkultuuri-fenomenina nagu üle ka läinud. Mumeelest on vahva, kui asi ei lepi ühe ni?iga ja kipub sinnatänna laiutama. Miks võõrastatakse regilaulu ja folki ja miks ma seda isegi võõrastan, on teatud sussi ja pastla-, sellise manipuleeriva, taltsa, suveniiristava ja tegelikult asja idu kõrvale jätva, nõukogudeliku või siis nagu lääneliku kommertsialiseerumise tõttu. Et paneme indiaaniriided selga ja mängime rahvaste sõprust.
Selline folgihuvi, millest on sündinud “Eesti ballaadid”, on sarnane pärimuslikule rafineeritusele, millest on üles ehitatud pekingi ooper. Näiteks ka jaapanlastele Tormis väga meeldib ja üldse sellekandi rahvale. Ostetakse Tormise plaate ja võetakse ette lauldagi.
Ants: “Ma ei pea selleks, et rahvamuusikast lugu pidada, tingimata takust riiet selga panema ja patsi kasvatama. Valetaks samas, kui ütleks, et tegeldes pärimustega ei taha ma olla eriline. Aga tegelikult annab selle pikaajalise mõõtme tajumine, või selle illusioon, mulle mingi enesekindluse.”
FRONT
Hääl: “Kui sa tõmbad ta sirgu, siis on ta keskel kah. Mõlemalt poolt, ühekaupa.”
Enar: “Kui sa selle töö lõpetad, kontrolli kõikide ehitustööliste kaablid üle. Igaks juhuks, et ei? Oleks meeldiv vaheldus tulla teiega linna ja tulla tagasi karupruuni, tossumasinate ja PA-ga.”
TAGALA
Taavi: “Mis on teie roll “Eesti ballaadide” juures peale laulmise?”
Ants: “ARM Music on koos Von Krahliga produtsendid. Peame leidma vahendid selle hiigelülesande teostamiseks. On palju soliste, näitlejaid, palju mulda, palju pinke – et see kõik kokku saaks. Mart (Johanson) on siin põhilise vaeva nägija. Ja õnneks on selle mõttega kaasatulijaid. See on usaldus, mida ei tohi kuritarvitada. Eelkõige usaldus Tormise, Jalaka ja Kaljuste suhtes.”
Taavi: “Miks just selline kooslus? Mida te ootate?”
Ants: “Ütleme, et ühelt poolt Von Krahl kui sellise ebakonventsionaalse teatri märk. Teisest regilaulud ja lauljad kui sellise loomuliku laulmise märk. Ideaalne oleks, kui laval tekiks vastuolu, et üks ei illustreeriks teist. Et ta ei oleks impressionistlik ja ühes rütmis – et lauljad laulavad ja näitlejad kujutavad seda, mida lauljad laulavad.”
Taavi: “Mulle meenutab “Eesti ballaadid” kõige enam metalit.”
Ants: “Selles sümfoonilises teoses tajub seda rohkemgi kui mõnes me regirokiloos.”
Jaak: “See on sellest, et metalist on juba tehtud toode, ta on ära pakitud. Kui ta oleks pakkimata, tegelik, siis see oleks väga hea kooslus. Regilaulus on kõik väe aspektid, seal on metsikus, meeletu tundlikkus, meeletu tume jõud ja helgus. Nüüd on see jaotunud subkultuuride vahel ära – ühes otsas metal ja teises new age.”
Ants: “Mäletamistmööda on Veljo isegi öelnud, et regi ja hevi on idees kokkusobivad asjad.”
FRONT
Enar: “?mulda tuleb käsitsi siluda. Mul on täna seda karupruuni vaja. Mis tast saanud on, kas kuulub hävitamisele? Kui ta ei kuulu siis?ei ei suured on juba paigas ja väga head, suured läksid külili täpselt, aga aksid on sul mingid 14 meetrit pikad. Oleks täpselt pooleks vaja teha, siis saaksin panna ilma et peaksin 6,7 meetrit kokku lappama. Mis kell ma pidin sulle närvidele käima tulema? Praegu sõidan küünist ära.”
TAGALA
Johansonid lahkuvad. Nii. Ka mina pean lahkuma, koos kolleegidega, homme frondile. Olgu Jumal meiega.