BBC korrespondendil Ungaris, keda meeleldi tsiteerivad ka Briti ajalehed, on kahtlemata õigus kui ta sõnab, et tunneb õhus “revolutsiooni hõngu.” Ühena vähestest lääne ajakirjanikest on ta Budapestis, kuna enamus toob sündmusi lugejateni siit-sealt leitud killukeste kaudu. Nii on kogu maailma press täis vastuolulisi teateid. Mis siis ikkagi juhtus Ungari pealinna Budapesti tänavatel 23. oktoobril, Ungari 1956. aasta ülestõusu 50-aastapäeval?
UNINE HOMMIK, 23 OKTOOBER
23. oktoober on esmaspäev, Ungaris riigipüha. Budapest on hommikul nagu välja surnud. Miski ei ennusta sel hommikul järgnevaid sündmusi. Inimesed eelistavad vaikselt kodus istuda ja aastapäeva pidustusi telekast jälgida.
Ungari riigitelevisiooni kanal kannab üle 1956. aasta ülestõusu piduliku tähistamise ametlikku poolt. Väliskülalised saavad näppu valge roosiõie, vantsivad siis üksinduses pika vahemaa 56. aasta ületõusu mälestusmärgini, et lilleõis teiste samasuguste sekka asetada ja kummardada. Selle protseduuri teeb läbi ka Toomas Hendrik Ilves, samuti Ukraina president Viktor Ju?t?enko ning meie lähinaabrite riigipead Valdas Adamkus, Vaira Vike-Freiberga, Tarja Halonen. Hambuni relvis – kumminuiade, automaatide, kilpide ja kiivritega, politseiahelikud on parlamendihoone esisele Kossuthi väljakule viivad teed tõkestanud. Et midagi on teisiti, saab selgeks kui metroorong parlamendi juures asuvast peatusest lihtsalt peatumata mööda sõidab. Juba varem oli teada, et poliitiline opositsioon boikoteerib kõiki üritusi, mis toimuvad peaminister Ferenc Gyurcs?ni ja tema juhitud Sotsialistliku partei dirigeerimisel.
Sõber ja poliitikaanalüütik Monika Pal küsib irooniliselt: “Kas te oskate nimetada mõnd Euroopa riiki peale Ungari, kus valitsusvastased meeleavaldajad tulevad tänavatele riigilippudega?”
“Eesti”, vastame, sest kohe meenuvad meie presidendivalimised.
ROPP LÕHE RAHVAS: TÕSISELT KAKS RIIKI
Kui ähvardavate politseiahelike ees kõnnime, helistavad tuttavad ungarlased ja räägivad mis on toimunud.
Protestimiitingud on toimunud alates 17. septembrist, pärast seda kui avalikuks sai peaminister Ferenc Gyurcs?ni sõnavõtt oma poliitilistele kaasvõitlejatele, kus ta tunnistas, et valimiste võitmiseks valetas riigi tegeliku olukorra kohta. Gyurcs?ni oli küüniliselt avameelne, teatades et valetati ööl ja päeval ning nüüd on asi persses! Sellest fraasist on kujunenud ka meeleavaldajate meelisloosung: “Gyurcs?ni, meil ei ole persses, sinul on persses!”
Ööl vastu 23. oktoobrit ajas 2000 politseinikku kilpide ja kumminuiadega meeleavaldajad Kossuthi väljakult parlamendi eest minema. Politsei tegevus oli ülimalt brutaalne kümme korda väiksema kaitsetu rahvahulga vastu. Kumminuia said tunda ka naised ja vanurid. Kümned inimesed arrreteeriti.
Ent see on vaid algus.
Isegi hinnangus 1956. aasta sündmustele on lõhe Ungari ühiskonnas täiesti selge – endisest kommunistlikust parteist nimevahetuse järel välja kasvanud sotsialistid eesotsas oma valetajast peaministriga rõhuvad reformikommunistide peamisele osale selles, jutlustades inimnäolisest sotsialismist. Nende oponendid parempoolsest Fideszi erakonnast räägivad aga seda, et 1956. aasta ülestõus kasvas kiiresti kodanlikuks revolutsiooniks rahvuslikule iseseisvuse nõudmisega. Kas 1956. aasta ülestõus peategelaseks olid rahvas või reformikommunistid, pole Ungaris selgeks vaieldud. Tuleb aga nõus olla paljude meiega rääkinud ungarlaste arvamusega, et 1956. aasta sündmustele pole antud ühest hinnangut, kuna liiga palju on veel erinevatel pooltel asunud inimesi ja nende järeltulijaid elus ning praegugi aktiivselt tegevad.
KESKPÄEV. 2006| NAGU 1956
Meie tuttavad teatavad keskpäeval, et rahvas koguneb parlamendihoone juurest kaugemal Corvini kino juurde. See on päeva tähendust arvestades sümboolne paik, sest 1956. aastal asus seal vastupanuliikumise staap.
Rahvast on kogunenud mitukümmend tuhat, 1956. aasta sündmustest osavõtjate kõned, rahvuslippude meri, sekka plakateid krõbedate väljenditega peaminister Gyurcs?ni aadressil. Kogu liiklus pealinnas on seiskunud ning aastapäeva tähistajad vallutanud tänavad.
Ühel hetkel hakkame koos paljude inimestega liikuma tagasi tuldud teed, kell 16.00 peaks algama opositsioonilise Fideszi korraldatud miiting R?kóczi prospekti ristmikul hotell Astoria juures. Liigume mööda tänavat, mis 1956. aastal oli üks ägedamate lahingute tallermaa. Meie kaaslased juhivad ühtepuhku tähelepanu 50-aasta vanustele mürsu-, killu- ja kuulijälgedele majade fassaadidel.
Fideszi miitingul on näha organiseeritust, lava esinejatele, kraanade otsas rippuvad ekraanid. Rahvast koguneb ja koguneb. Kõik, eranditult kõik inimesed ütlevad meiele peaaegu üht ja sama: “Meie miiting on rahumeelne, meie tahame ka tähistada 1956. aasta ülestõusu aastapäeva.”
Rahvale kõneleb Fideszi juht, ka meie Mart Laari sõber Viktor Orban. Seejärel saab sõna Euroopa Rahvapartei (Euroopa konservatiive ühendav kogu) president Wilfried Martens. Rahvas reageerib elavalt kord aplodeerides, kord vilistades. Vähemalt võib olla kindel, et konservatiivid Euroopa Parlamendis võtavad asja ülesse.
Liigume parlamendi poole. Erzsebeti pargi juures, kust algab vaid jalakäijatele mõeldud kohvikute ja restoranide tänav Vaci, tõkestavad Karoly tänava juba nähtud hambuni relvil politseiahelikud. Uudiseks on tumesinised monstrumid – veekahurid.
PÄRASTLÕUNA. SINISED JA ROHELISED VEEJOAD
Kuidas kõik algas, on tagantjärele pea võimatu öelda. Tõesti lendasid politseinike aheliku suunas ka mõned kivid. Oleme peaaegu veekahurite kõrval kui politsei asub pikki tänavat ohjeldamatult tulistama pisargaasigranaate, tänav mattub suitsupilve, inimesed põgenevad. Korraga jääb suu imestusest lahti, veekahuritest purkuvad sinised ja rohelised veejoad. Mingi keemiline löga, mis ei tule riietelt ega nahalt maha, mistõttu on lihtne hiljem tuvastada meeleavaldajaid (öösel tehaksegi baarides reide ja arrreteeritakse jõhkra vägivallaga “määritud” inimesi).
Mingi sisetunne ütleb, st sellega asi ei lõpe. Nii ongi. Korraga tulistatakse ka kõrvalasuv park täis pisargaasigranaate, seejärel suunatakse sinna ka rohelised ja sinised joad. Muuseas, politsei veekahurid ise annavad iroonilise pildi olukorrast Ungaris. Iidamast-aadamast monstrumid on pärit veel kommunistliku re?iimi aegadest. (Kui septembri keskel hakkasid peaministri tagasiastumist nõudvad protestimiitingud, otsiti need kolikambrist välja. Kokkupõrgetes meeleavaldajatega ei hakanud aga veekahurid tööle, sest neisse ei suudetud saada survet; protestijad vallutasid ühe veekahuri ning kimasid sellega mitu tundi mööda linna ringi.
Tormame läbi suitsupilvede, silmad jooksevad vett ja kipitavad, kurk on kare. Pargi keskel saame purskkaevus vett näole visata. Meile tuleb vastu ahastav isa väikese tütrega süles. “Ma tulin perega siia selleks, et aastapäeva tähistada. Seisime rahulikult tänava ääres. Miks nad nii tegid? Ei ole vaja meid filmida, mul võib tööl pahandusi tulla,” vuristab hirmunud ungarlane meile ühe hingetõmbega. Tütar nutab. Mehe silmad jooksevad gaasist vett.
HILISEM PÄRASTLÕUNA. ÄRANDATAKSE TANK.
Gaasitatud silmad enam-vähem korda saanud, kurgud puhtaks rögastatud, istume korraks maha ühes välkohvikus. Imestame ajakirjanike ja võttegruppide puudumise üle. Gaasigranaate laskvate relvade kaja ei vaibu vaid muutub aina tihedamaks. Meist jooksevad mööda hirmunud inimesed. Näeme esimesi veriseid ungarlasi, mööda vuravad kiirabiautod. Vastutulevad erutatud inimesed karjuvad: neid on tulistatud kummikuulidega. Peatänavale enam ei pääse, politsei tulistab seal rahvast brutaalselt kummikuulidega, keemiliste veejugadega üle uhub ja pisargaasitab. Granaate tulistatakse rahulike inimsummade keskele, mis tekitab paanika. Põgenevad inimesed talluvad üksteist jalge alla.
1956. aasta sündmuste meenutamiseks on kesklinna välja pandud tollase tehnika näidiste seast muuseumist toodud nõukogude tanki T-34. Tuleb 65-aastane endine tankist, paneb tanki käima ning “ründab” politseid – sõidab 200 meetrit eriüksuste suunas, siis lõpeb kütus. Tankist tiritakse tankist välja ning teda pekstakse jõhkralt ja viiakse ära. Tänavale on aetud ka vanad kahurid – tõkestamaks politseiüksuste liikumist. Inimesed kasutavad barrikaadide ehitamiseks hiiglasuuri tähti, mis moodustavad tänava äärde sõna “Szabadsag” – vabadus. Olukord on hirmus ja
irooniline.
VIDEVIK. POLITSEIAHELIKU SELJA TAGA.
Alles nüüd jõuab meile kohale politsei taktika. Jupp-jupi haaval edasi liikudes ja kõike enese ees ikka ja jälle gaasiga, veega ja kummikuulidega üle külvates surutakse meeleavaldajad üha rohkem kokku – kolmest küljest inimesi sisse piirates tekib hiiglasuur tropp, mida armutult tulistatakse. Lahkumiseks alati üks väljapääs.
Vahepeal kohtume taas meie uute madjaritest tuttavatega, kes meid mingeid sisehoove pidi otse politseiaheliku seljataha viivad. Kohal on ka ratsapolitsei. Jälle tormavad meile vastu hirmul ja vihased inimesed. Sooliidne daam, muusikaprofessor: “Rääkige igal pool, mida mida meie peaminister teeb. Pregu on täpselt sama olukord, mis 50 aastat tagasi, ainult venelaste asemel ründavad meid omad!” Kesk-Euroopa, my ass!
Kaamera ärritab politseinikke silmnähtavalt, meid aetakse minema, siinkohal päästab rahvusvaheline pressikaart.
Taandudes näitavad mitmed inimesed suuri verevalumeid kätel, kehal – kummikuulidega pihtasaamise tagajärg. Meiega liitub vene keeles suhtlev vanem naisterahvas. Ta palub mitte teda filmida. Tagasihoidliku naeratusega lisab ta: “Ma töötan pangas ökonomistina, saate isegi aru!”
PIMENEB. RÜNNAK BAARIDELE.
Taganejad kogunevad tänavakohvikutesse. Välja on läinud pimedaks. Järsku läheb kohvikus ärevaks, politsei on taas rahvale järele jõudnud. Tekib paanika, üle tänava asuvasse ülemaailmsesse Burger King kiirtoiduketi söögikohta on visatud pisargaasigranaat, otsitakse sinise ja rohelise veega määritud inimesi. Kogu seltskond pekstakse Burger Kingist lihtsalt jõhkralt välja. Jääme pisargaasiga täituvasse kohvikus lõksu. Kohvikupidaja tirib meid teisele korrusele, kus tualetis asuva kraanikausi kohale on silmi pesema kummardunud juba mitu inimest. Moskva interfaksis töötav nutune tüdruk Nata?a haarab meil käest, nuuksub, et kardab metsikult ning ei lase enam lahti.
ÕHTU. INIMESTE HIRM.
Ühel hetkel pääseme minema. Pargi serval aia ääres on kägaras verise peaga noormees, teda on kummikuul tabanud otse suhu. Vastik vaatepilt. Kõrval olevad ungarlased seletavad meile: “Ärge filmige!” Paljud haavatud ei julge haiglasse pöörduda, kardavad, et politsei teeb nende isikud kindlaks. Kardavad ka töökoha pärast.
Masside seisundit saab iseloomustada vaid kahe sõnaga: meeletu hirm.
Levivad kuulujutud, et kaheksa inimest on juba surma saanud. Kuulujutte sigineb järjest hullemaid. Inimesed on paanikas ning nutavad. Järgmisel päeval saame teada, et kolm inimest on üliohtlikus seisundis haiglas. Nende seas on ka üks parlamendisaadik, Fideszi liige. Veel kümneid inimest on saanud üliraskeid vigastusi. Üle paarisaja inimese on arreteeritud.
ÖÖ. VIIMANE VASTUPANU.
Selleks korraks on asi otsustatud. Viimane vastupanu politseijõududele kestab üle Doonau silla viival Erzsebeti sillal. Meeleavaldajad on ehitanud käepärastest vahenditest barrikaadid, ent seegi vastupanu murtakse julmalt kusagil kella nelja ajal hommikul.
Demonstratsiooni on laiali pekstud rohkem kui 12 pikka tundi.
Öösel koristatakse linn ja hommikul näeb Budapest välja nagu polekski eelmisel päeval mitte midagi juhtunud. Budpesti politseiülem loeb järgmisel päeval riigitelevisioonis üles pika nimekirja “terroristide” tegudest, õigustamaks vägivalda. Tõestuseks suudab telepilt tuua vaid Sotsialistliku Partei peakorteri purustatud akna.
Ungari peaminister Ferenc Gyurcs?ni teatab aga rahvale, et agressiivne vähemus terroriseeris miljoneid Ungari elanikke ja ei lasknud neil tähistada 1956. aasta ülestõusu aastapäeva.
Nii juhtub, kui hälvik satub pumba juurde.
Muuseas, mäss Ungaris kestab tänaseni.