Shakespeare on Inglismaal populaarsuselt teine persoon Agatha Christie järel. Tema stseen “Hiirelõks” “Hamletis”, kus Claudius, nähes teatraalset mõrva, peab ehmuma omaenda kuritööst, on tuntud täna ka sellepärast, et andis nime kõige tuntumale lavastusele maailmateatri ajaloos – Agatha Christie “Hiirelõksule” St. Martini teatris Londonis.
KUNINGANNAD, PEAMINISTRID JA MILJON VAATAJAT
“Hiirelõks” läheb laval 55. hooaega, näidend kirjutati kuninganna Mary tellimusel, näidendi 50. juubelit tuli teatrisse tähistama kuninganna Elizabeth. Talle anti üle kollektiivi traditsiooniline kingitus – elegantne hiir. See on ühe näidendi, ühe etenduse, ühe hiirelõksu teater. Ei muutu ei misanstseenid, ei dekoratsioonid, ei kostüümid, ei rollijoonised. Muidugi, aeg-ajalt toimuvad ebameeldivad sündmused: diivanikate kulub läbi, surevad või lähevad pensionile näitlejad, kostüümid kantakse läbi, kuid neid võib lõppude lõpuks alati vahetada, et vahetus poleks märgatav, et tabloo teatris arvuga 22 586 näitaks järgmisel päeval 22 587 – etenduste arvu alates aastast 1952.
Kui 25. novembril 1952 toimus “Hiirelõksu” esietendus, oli peaministriks Winston Churchill, USA presidendiks Harry Truman ja Venemaa juhiks Stalin. Liha, peekon, suhkur, juust, või ja margariin olid rangelt normeeritud….” alustas pidulikult oma jutustust “Hiirelõksu” triumfikäigust tema alaline produtsent Peter Solders, kes lahkus elust üheksandal kümnendil mõned aastad tagasi. Ta sõbrustas Agatha Christiega, ennustas tema näidendile pikka iga ja kui autor avaldas lootust, et etendus püsib mõned kuud, lubas Solders sellele tormakalt mitut aastat.
Nüüd uhkustab teater õigustatult arvudega: etendust on vaadanud üle miljoni inimese, ühtekokku on neis osalenud 366 näitlejat.
PUHVET: TEATRAALNE RITUAAL
…Teater on seest kaetud vaarikpunase sametiga. Väikesel trepil akna juures võtab meid vastu peen administraator, üks nende hulgast, kes armastavad oma teatrit nagu oma last ning – meil südamevärinal kätt surudes -, ütleb: “Kallid daamid, mul on rõõm tervitada teid meie teatris! Te tulite täpselt viisteist minutit enne etenduse algust ja ehkki aega on teil napilt, loodan ma, et minu abiga suudate toime tulla nende väheste minutitega, mis teil on jäänud etenduseks valmistumiseks.”
“Mille nõnda erakorralisega peame enne etendust hakkama saama?”
“Oo, aega jääb aina vähemaks,” närveeris teatri patrioot, “kähku puhvetisse! Mõistate, mu daamid, meie reeglite kohaselt peate kohe esitama tellimuse kogu etenduseks, et tegevuse ajal võiks baarmen tulla vaikselt teie tooli juurde, teenindada teid ja minna tagasi oma kohale. Vastasel juhul ei saa näitlejad mängida: vaatajad hakkavad häält tõstma, rikuvad kogu etenduse.”
“Tähendab jutt käib joogipoolisest?” täpsustas Marina.
Administraator hämmeldus.
“Millest siis veel? Muidugi joogipoolisest. Kuid kordan, te peate kohe otsustama, mida te joote esimese vaatuse ajal, vaheajal, teise vaatuse ajal, etenduse lõpul…”
Inglise teater ei alga riidehoiust. Kuna garderoob puudub, sisenevad vaatajad saali, asetades palitu käsivarrele ja veavad enda järel hulgaliselt pakke ja rulle – sisseoste, kesklinnast. Londonis algab teater puhvetist, kuna puhvet asub otse parteris, kohe viimase toolirea taga. Leti juures võtab hallipäine respektaabel baarimees vastu tellimusi, andes iga vaataja jaoks lehekülje spetsiaalsest bloknoodist.
Mehed esitavad tellimusi üksikasjalikult ja kiirustamata: algul pudel õlut, siis pisut veini, veel viskit jääga, siis konjak, siis… Naised tellivad mahla, mineraalvett, siis purgi õlut, siis viskit ilma jääta, konjakit. Leti kõrval seisab tahvel: “Kategooriliselt palume teil mitte viia saali oma nõusid ja mitte visata tooli alla tühje pudeleid.”
Kummutanud mõned pitsid leti juures ja haarates esimeseks puhuks midagi kaasa, võtsid pealtvaatajad parteris kohad sisse. Sameteesriie nihkus kõrvale ning meie pilgule avanesid liigutavad lavalised leiud möödunud sajandi keskpaigast: võõrastemaja akna taga sadas paksu lund, tegelased tulid tänavalt, lumega kaetud, mis sulas kohe kamina ees, see heitis punakat valgust kohmetunud kätele.
PELDIK JA JÄÄTIS
Seega on võõrastemajas mitu inimest. Neil kõigil on midagi varjata ja üks neist on mõrvar. Hubaselt pragisevad lava pseudopuud pseudokaminas ning koduselt praksub jää klaasides, tühjenevad purgid ja pitsid saalis.Baarmen istub viimases reas ja jälgib hoolega sündmuste arengut – umbes tuhandendat korda. Kusagil neljakümne minuti pärast elavneb saal klaase klõbistades; seesugust intensiivset liikumist ei mäleta ma üheski teatris. Etendus kulgeb mööda sissesõidetud roopaid, mängiti väga hästi, psühholoogilise teatri hillitsetud traditsioonide kohaselt. Lõpuks kuulutati välja vaheaeg ning kõik hüppasid oma kohtadelt, et kähku puhvetis uus tellimus teha. Kavatseti juua vähe, kuid hiljem sai selgeks, et ka paljust ei piisa. Liikumine aga selgines lihtsalt: samuti otse saalis, selle nurgas, asus meeste tualett, pidades silmas õlle ja teiste madala ja kõrge alkoholisisaldusega jookide intensiivset tarbimist. Tualetti saab kasutada etenduse ajal, end seejuures mingil moel häbistamata. Daamide tualett asub pisut eemal: eeldatakse, et leedid joovad vähem ja häbenevad rohkem.
Vaheajal tõi pitstanuga armas neiu otse saali tohutu leti jäätise ja limonaadiga minu kaugest-kaugest lapsepõlvest. Kavalehel teatati, et “Hiirelõksul” on ühtekokku ära söödud enam kui 406 tonni jäätist. Seda serveeritakse pabertopsikutes kahekordse kaanega, nende vahel on spetsiaalne lusikas, mida hõrgutise söömisel kasutada.
Söönud ja joonud, läksid vaatajad lõpplahendusele. Paljud olid muidugi juba täiesti purjus, kuid suutsid ikkagi käituda. Aplodeeriti tormiliselt. Nick Waring, kes mängis seersant Trotterit (kes ei osutunud üldse seersandiks, vaid täiesti ehtsaks mõrvariks) pöördus saali poole: “Nüüd olete te kõik meie meeskonnas. Nüüd olete meiega üheskoos. Te teate, kes SELLE tegi. Kuid te ei räägi ju kellelegi! – Et me saaksime veel mitu aastat seda etendust mängida. Tänan!”
TEATER DEKORATSIOONIDETA
Shakespeare`i teater “Globus” erineb üsna vähe sellest, mis tegutses 17. sajandi algul. Väike lava nelja puust sambaga, mis on värvitud marmoritaoliseks. Ei Shakespeare`i ajal ega ka nüüd pole siin mingeid dekoratsioone. Tapetud peavad lamama laval etenduse lõpuni või repliigini: “Koristage laibad!” Kogu olukorra loovad publiku kujutlusvõime ja mängu meisterlikkus.
Sambad toestavad galeriid, kuhu on asetatud Julia rõdu ja kus asuvad kõige kallimad kohad, kohad otse lava kohal, kust etendus ei paista. Sinna ostsid kunagi piletid poeesia hindajad: neid jätsid ükskõikseks pajatsite veiderdused, kuid haarasid jumalikud värsid. Kuid veel, asetudes otse vaatesaali vastas, korraldasid nad oma isikliku etenduse – kõndisid rõdul, demonstreerides kalleid rõivaid, sülelesid ja lobisesid kaaslaste ja kaaslannadega, vahel loopisid vaatajaid toiduga, ühesõnaga, kogu oma literatuurse snobismi juures möllasid ja ähvardasid etendust rikkuda. Täna peavad snoobid end ülal tagasihoidlikumalt, täpsemalt, nende väljaastumised on muutunud hoopis estetiseeritumaks: nad saadavad teksti isikliku ?estikulatsiooniga, jäljendades näitlejaid, keda nad ei näe.
Lava kõrgeneb põranda suhtes nõnda, et iga täiskasvanud inimene võib selleni küündida lõuaga, asetada servale käed ja vaadata kõike lähedalt, kui aga väga tahab, haarata mõnd näitlejat jalast ning tõmmata enda poole.
Parteris, nagu ka Shakespeare’ i ajal, on ainult seisukohad. 17. sajandil maksid need ühe penni, praegu viis naela (hindade absoluutne demokraatia on säilinud, võrdluseks: piletid Christie “Hiirelõksule” maksavad 33 naela).
NÄITLEJAD HÜPPAVAD SAALI
Lugemisel võtab iga Shakespeare’i tragöödia neli tundi, kuid etendus, nagu ka nüüd, ei kestnud üle kahe tunni, näitlejad on maha kriipsutanud kohad, mis neile näisid liigsete ja venitatutena. Katust teatril polnud ega ole praegugi, vihmavarje kasutada on keelatud (need segavad naabreid), kuid seevastu võib iga ilmaga süüa, juua, segada näitlejaid ning nendega vaidlusse astuda. Shakespeare’i aegadel aeti siinsamas parteris pärast joomist ka väiksemad hädad, kombeks oli ka samal eesmärgil minna teatri seina äärde, kus paiknesid ja paiknevad istekohad.
Varem oli teatril ainult üks grimeerija, kuna laval mängisid ainult mehed, nüüd on neid kaks – praegustes etendustes osalevad ka naised. Ehitatud on ka tualettruumid, avalikult keegi enam oma vajadusi ei rahulda, kuigi endiselt on kombeks süüa, juua ja näitlejatega tüli norida.
Peab ütlema, et ka näitlejad on küllalt kinni möödunud aegades: hüppavad lavalt saali, mängivad mõnikord parteris, müksivad vaatajaid. Näiteks korraldatakse sageli võitlusstseene – Romeo ja Tibaldi või Hamleti ja Laertese – ning siis tõmbuvad vaatajad üksteist tõugates kokku. Ning veel räägitakse neile, et relvad on ehtsad…
TEATRIMUINASJUTUD VALITSEJATEST
Mõnikord võtab näitleja kelleltki publiku hulgast söögi: kui näiteks etenduste ajal näritakse pähkleid, on mängida võimatu, krõbistamine hävitab rütmi, ning siis, võttes ära pähklikotid, närivad näitlejad ise mõne minuti pähkleid – pealtvaatajaile hoiatuseks.
Hooaja vältel mängitakse viit Shakespeare’i näidendit ja kaht näidendit kelleltki noorelt dramaturgilt (uue geeniuse ootuses).
On mitu legendi sellest, kuidas Shakespeare’i etendusele «Globusesse» tuli algul Elizabeth, siis aga suur teatrisõber James Esimene. On isegi lugu sellest, kuidas Elizabeth, tulles lavale, kus Shakespeare ise mängis Hamleti isa vaimu, ütles: “Kuidas julged sa jätta kummardamata oma kuninganna ees?!” Mille peale Shakespeare olla vastanud: “Teie ees on kuningas – te peate talle kummarduma!”
Kõik need on muinasjutud. Tegelikult ei külastanud kuningad ja kuningannad kunagi teatrit – kui nad tahtsid etendust näha, kutsusid nad trupi enda juurde lossi.
Ainus erand on praegune kuninganna Elizabeth. Ta viibis taastatud “Globuse” avamisel. Kaua mõeldi, kuhu ta paigutada: selge, et mitte parterisse, mitte istekohtadele alumistel galeriidel… Lõppude lõpuks otsustati, et talle sobib Julia rõdu, kust kuninganna ka näitlejaid tervitas.
“Küllap käib etendustel palju turiste?” küsisime meie, “loodetavasti saavad nad kõigest toimuvast ja selle iseäralikkusest aru?”
“Ei tea. Kuid ka Inglismaal on väga vähe inimesi, kes Shakespeare’ist aru saavad, nii et kõik on korras,” vastasid “Globuse” näitlejad.