1.
Eelmine kuu tõi meile uue suure kunstiuudise. Kunstiülikooli rektor ja Res Puublika äraostetute fraktsiooni liige Ando Keskküla loominguline tegevus ulatus ootamatult üle uudisekünnise – nimelt jäi mehike vahele sellega, et tegi kooli krediitkaardiga 14 tonnise hooramaja arve.
2.
Mida ja kui palju Ando neljateistkümne tonni eest sai, näitab juurdlus. Kui näitab, kunstihuvilistele pakuvad siiski enam huvi laialt levinud kubemekunsti teoreetilised alused. Tuleb välja, et eesti kunst on pole lihtsalt nõme punnitamine, vaid on hoopis läbimõeldud ja sihipärane tegevus.
3.
Kõik need alakeha-teemalised udused fotod, maalilaadsed soperdise ja palja persega ringi lippamised pole lihtsalt kahjulik lääne mõju, Sorose isiklik maitse ega juhuslik mandumine, vaid vabariigi kultuuripoliitika elluviimine. Ando kui poliitiku ja õppejõu rõve juhtum tõestab, et kunstipoliitika on siiski olemas.
4.
Mida Keskküla juhitud kunstikool noortele õpetas, on ammu teada. Nüüd saime targemaks ainult selle võrra, et kiimalus pole ainult noorte ja lollide ning vanade ning tohletanud kunstnike siseilma peegeldus, vaid ka kunstiametnike igapäevane rutiin, mille me kõik koos ja rõõmuga kinni maksame.
5.
Mina näen siin küll ainult ühte finantsprobleemi – miks ei võeta kõiki litsimaju kohe ja ilma pikema jututa kultuuriministeeriumi palgale? Kui liputamine ja pornograafia on kriitikute poolt heaks kiidetud ning riigi poolt priiskavalt rahastatud, miks siis litsimajad ei ole, nad kuuluvad samasse süsteemi.
6.
Eesti kunst on suurelt osalt ebaprofessionaalne pornograafia, halvemal juhul lihtsalt alasti ringitöllerdamine, aga mõte jääb samaks. Porno on kiimaluse propaganda ja hooramise abivahend, kui see on kunst, peab ka pulgavihtumine ise kunst olema. Keegi ei vaidle sellele ometigi vastu.
7.
Hetkel võib Keskküla tegevus olla küll formaalses vastuolus bürokraatlike ettekirjutustega, kuid kunst peabki edasi püüdma ja endale rohkem vabadusi välja võitlema. Selles mõttes on Keskküla aktsioon vajalik, lihtsalt konseptsioon ununes juurde kirjutada. Kirjutagu nüüd kiirelt ära ja asi korras.
8.
Hetkel ääretult ebapopulaarne, naeruväärne ja masturbatiivne eesti kunst omab siiski ka terveid heteroseksuaalseid tendentse. Neid suundumusi tuleb igati toetada. Kui kõik kunstnikud järgiksid Keskküla eeskuju, saaks kunstist asja küll, paljud hakkaksid galeriides käima ning kunsti mõistma ja armastama.