I
Inerts, see on eelarvamused, kinniskujutelmad ja neisse kapseldumine. Inerts on igasugune väljakujunenud seisund nii elus kui ka kirjanduses. Inerts on raskesti ületatav ja seetõttu võtab see tavaliselt ka võimust.
Kui hakkasin mullu kevadel lugema kirjastuse Petrone Print reisikirjade sarja, võitlesin ka ise säärase inertsiga, mis mulle kõrgi ja tüdinud sisehääle kujul kippus ette kirjutama, et “ära raiska selle peale kallist aega, keskendu millelegi targemale-sügavamale-intellektuaalsemale”. Samuti jälitas mind kahtlus, et reisimine tänases maailmas võib inimesest kergesti teha praktiku-pragmaatiku, kes väärtustab mitte vaimset otsingut, vaid tunneb lihtsalt hasarti hakkama saamisest võõras keskkonnas.
Ometi lugesin kõik tolleks hetkeks ilmunud “Minu?” sarja raamatud läbi, mille tulemusena sündis pikem artikkel “Avanevad uksed: eestlasest maailmakodanikuks” (vt Sirp, 21.08.2009|), milles ütlesin, et “reisikirjade puhul on tegemist ajakirjanduse ja kirjanduse piirialaga, /…/ “Minu?” sari ja Petrone Prindi kirjastuse tegevus tervikuna on ilmekas näide jõuliste liikumiste kohta, mis eesti kirjandusmaastikul viimastel aastatel aset on leidnud: seni tavatute elulooliste-publitsistlike-kirjanduslike koosluste jultunud sissetung. /…/ Ning enne, kui keegi oleks jõudnud silma pilgutada, seisame fakti ees, et see osa ilmuvast, mida seni oleme harjunud pidama n-ö alternatiivkirjanduseks, tungleb ootamatult otse keset eesti kirjanduse “tuntud headuses” ja parimatest parimatele autoritele reserveeritud kujutluslikku pühamut /…/ – ja mis kõige hullem, võidab endale iga uue raamatuga üha rohkem lugejaid!”
II
Sarja iseloomustab hulk paradokse nagu: loetav, aga mitte ajaviiteline; kerge, aga mitte pealiskaudne; lihtne, aga mitte lihtsameelne; tark, aga mitte tundetu; salliv, aga mitte selgrootu; kosmopoliitiline, aga mitte juurtetu; rahvuslik, aga mitte ksenofoobiline; uuriv, aga mitte upsakas. Ja lisaks veel üks tunnus, mis pole otseselt paradoks, aga lähemal vaatlemisel ehk siiski. Nimelt: ajaloolist alaväärsuskompleksi sarja teosed ei põe.
Just teisenenud autorihoiakust lähtuvalt võiks Petrone Prindi reisisarja asendit eesti kirjandusmaastikul erilaadseks pidada. Vahest markeerib see omalaadset interreegnumit või vaheala teel uutesse kujutamislaadidesse ja kujundisüsteemidesse?
Vaheala või -peatuse mõiste näib olevat mitte ainult kirjanduslik-kultuuriline, vaid hoopis hõlmavam. Eesti ühiskonna vaimsuses on veel liiga palju jäänukeid teistsugustest mõtlemistest ja ideoloogiatest – liiga palju hästi maskeeritud isiklikke saladusi, varjatud alaväärsuskomplekse ja erinevaid kohanemise tüpoloogiaid. Kõige selle kunstiliseks töötlemiseks vajalikku distantsi aga napib.
Ega muidu ekspluateeriks Eesti keerulist ajalookogemust edukalt põhjanaabritest autorid – nii kirjandusteadlased, ajaloolased kui ka prosaistid. Nii atraktiivseid narratiive nagu Sofi Oksaneni “Puhastus” pole eesti kirjanikud veel ise luua suutnud.
Vahest pole me veel ise küpsed oma kannatustest seikluspõnevikke vormima? Vahest pole Eestis kapitalismi toodetud uus inimtüüp veel nii “puhas”, et rahvusvaheliselt läbilöövat “päriskirjandust” viljelda? Vahest elavad rõhuja ja ohvri, tagaajaja ja tagaaetava kujud eestlase rahvuslikus meelelaadis veel liiga tugevalt sees?
Ja kuigi “Piiririik” on eesti kirjanduses juba olemas, kajastuvad idaeurooplase alaväärsustunne ja selle korduvad mustrid meie kirjanduspildis ilmselt veel aastakümneid.
III
Reisisari näitlikustab, et intellektuaalselt arvestatavat teksti on võimalik kirjutada kergelt, ladusalt ja sidusalt, erialakeelte terminoloogiaid kasutamata, võõrsõnadeta, leksikalise raskekahurväe kanonaadita – ja mis kõige tähtsam, ilma selle ängistava, võitleva pingeta, mis on eesti kirjanduse lugejale liigagi tuttav.
Sestap paigutusid need raamatud eelkõige sisima häälestuse poolest radikaalselt eemale moodsa nihilistliku painega kirja pandud, erinevaid isiksuse patoloogiaid võimendavast, otseselt kapitalismikriitilisest kirjandusest, mis võtab fookusesse nüüdisaja inimese mutrikese-tunde, äärmusliku individualismi ja kohanemisvõimetuse – ning viljeleb laade, mis lugejale võivad mõjuda ?okeerivana.
Ilmuva kirjanduse retseptsiooni põhjal on jäänud mulje, et eesti nüüdiskirjanduse kontekstis pole postmodernistlik “äärmusrealism”, st inimest pisendav-pilkav-tögav laad veel kaugeltki end ammendanud. Küllap teeb eesti kirjandus niimoodi alateadlikult ja kiirkorras tagasi oma kirjandusajaloolist mahajäämust – mis sest, et rong ise on läinud ja näitab lääne kirjanduses juba tagatulesid.
Õnneks – või kahjuks? – ei täitunud mu kavatsus eeldatud suuna näiteid viimase aja eesti kirjandusest leida. Ei õnnestunud avastada ka midagi, mis eelarvamusi kummutaks. Miks? Sest eesti lugeja loeb ja armastab oma kirjandust. See sai selgeks, kui nimekiri kümmekonna eesti nüüdiskirjanduse teosega näpus, ühte Tallinna laenuraamatukokku läksin, eesmärgiks teha tasa puudujääke eesti kirjanduse lugemisel.
Mitte ühtki mu nimekirjas olnud eesti kirjanduse teost raamatukogus polnud, kõik olid välja laenutatud! Muide, selles nimekirjas olid näiteks Mihkel Raua “Musta pori näkku”, Olavi Ruitlase “Naine”, Jan Kausi “Tema” ja Peeter Helme “September”.
See-eest õnnestus laenutada Michel Houellebecqi kultusteos “Elementaarosakesed”, sest vürtsi pärast olin nimekirja lisanud ka paar tõlkekirjanduse teost.
Romaani lugedes hakkas üsna pea tunduma, et olen midagi sellist juba eesti kirjandusest lugenud – muidugi, see oli Emil Tode “Raadio”. Kuigi Tode peategelase seksuaalne orientatsioon oli teine kui Houellebecqi kiimalistel protagonistidel, tuli viimaste arrogantne hoiak, ülim nartsissism ja entsüklopeediliste teadmiste edev eksponeerimine tuttav ette – samuti see kõiketeadev, mitte millelegi tähtsust omistav maailmasuhe, see absoluutse mõttetuse apoloogia, see otsatu igavlemine, see karikatuurne viibe tühjusse, see mahasurutud viha, lämmatavad enesehävitusmeeleolud, enesesse kapseldumine, raevukas võõrandumine ühiskonnast, kus elatakse – ja kõige all laiutav halli kurbuse ookean.
Miks on maailm kirjanduse jaoks nii kurb koht? Küsimuse võib asetada ka teisiti: miks ei väärtusta kirjandus elu ja inimest? Miks muudab ta inimese tundetuks zombiks ja võrdsustab maailma üha masinlikumalt toimiva ühiskonnaga? Kas kirjandus on lootusetult maha mänginud oma ?ansid lugejale turvalisust ja tuge pakkuda? On’s kirjandus lõplikult hüljanud klassikalise tundekasvatusliku pooluse?
Vastus on: ei ole. Viga on selles, et arusaam sellisest kirjanduse otstarbekusest on väärdunud. Veelgi hullem – seda ei mõisteta ega tunta ära.
IV
Kui mullu ilmus Lii Undi “Parim näitleja linnas”, kirjutasin selle kohta Eesti Päevalehes vaimustunud retsensiooni, milles vihjasin, et Undi raamat kehtestab end nähtamatu vaimse jõuga, mille aluseks võib olla autori pühendumine religioossetele praktikatele – ning et see teos nõuab lugejalt ennekõike peent energeetilist kuulmist. Märkisin, et kriitika peakski tegelema ennekõike raamatu energeetilise potentsiaaliga, hoolimata sellest, et ülikooli kirjandusseminarides seda ei õpetata.
Energeetilise potentsiaali mõiste laenasin Saale Kareda artiklist “Fantaasia kvantfüüsika teemale” (TMK nr 4, 2005|), mille autor kõneleb radikaalsetest avastustest reaalteadustes ja eelkõige kvantfüüsikas, mis tema sõnul “juhtisid ratsionalistliku lääne inimese uuesti maailma paradoksaalsuse tunnetamiseni ning ürgvanade tõdede lätetele, millest oldi teadlikud juba aastatuhandeid tagasi.”
“Muusika uurimisel ja tõlgendamisel puutume kokku probleemiga, et noteeritud muusika ei suuda kunagi edasi anda ühe teose kogu energeetilist potentsiaali. Tähtsamad energeetilised maatriksid asuvad “nootide vahel”. Nende kaudu äratatakse muusikateos ellu ja neid ei saa täielikult väljendada ühegi olemasoleva märgisüsteemiga,” ütleb autor, lõpetades artikli retooriliste küsimustega: “Kas valib teadus kunagi uurimiseks ka kunstiteose aura? Mis oleks, kui ka kunstiteadus sooritaks kvanthüppe?”
Need on väga otsustavad küsimused. Kui asendada väljend “nootide vahel” väljendiga “sõnade vahel” ja “kunstiteadus” “kirjandusteadusega”, saaks küsida ka nii: kuidas kirjandusteadusliku kvanthüppe saabumist kiirendada? Milline on selle võimalik iseloom ja sisu?
Kirjandusliku teksti puhul tähendab energeetilise maatriksi otsing sõnadevahelistesse pausidesse ja lausetevahelistesse tühikutesse lükitud salakirja uurimist. Kuigi seda salakirja ei saa ühegi senise teooriaga hõlmata, ei tähenda see, et seda pole olemas – hea kirjandus on alati teooriate vaenlane.
Miks mõned sõna- ja lausekombinatsioonid tekitavad vaimustust, ekstaasi ja joovastust ning laevad lugejat energiaga – teised tekstid aga, vastupidi, kurnavad ära kogu jõu? Nähtus võib olla taandatav universaalsetele füüsikalistele konstantidele, mille olemasolu on saanud teaduslikku kinnitust. Ühed tekstid paistavad olevat nende konstantidega alati rohkem sünkroonis kui teised.
V
Loomulikult tuleb kultuuris, sh kirjanduses ette protsesse, mis jäävad esiti uurijate valgusvihust välja – ning ilmuvad sinna alles tagantjärele ja pika ringiga.
Ilmselt pole aeg uutmoodi lähenemiseks veel küps, kuigi nüüdisproosas leidub mitmeid vaatenurga teisendamiseks sobivaid teoseid. Mõtlen, et Petrone Prindi reisisarja menukite, samuti Lii Undi India-päevikute ning näiteks ka paar aastat tagasi ilmunud Epp Annuse romaani “Sina, Matilda” energeetilised maatriksid võiksid kirjandusteose aura uurijaile arvestatavat väljakutset pakkuda. Vahest aitavad need kaasa tuleviku kirjandusteadust viljastava uue mõttetraditsiooni sünnile.
* * *
Loe lisaks
Uued kirjandus?anrid ja -nähtused on tekitanud kultuurilist elavnemist ja muutnud kultuuriprotsesse suundades, mida markeerivad järgmised märksõnad.
Mitte vastandused, vaid üleminekud. Mitte konflikt, vaid kooskõla. Mitte eraldumine, vaid ühtsus. Mitte isolatsioon, vaid osadus. Mitte tasakaalu otsimine, vaid tasakaalu jagamine. Mitte seisak ega äng, vaid liikumine ja sära. Mitte lärmakas ateism, vaid tundlikud religioossed otsingud. Mitte kurbus, vaid rõõm. Mitte nõrkus, vaid jõud, energia. Seda juba fundamentaalsest aspektist. Kvantfüüsika andmeil pole “tahket mateeriat” ju olemas, on vaid pidevas muutumises olev energia, mis võib kristalliseeruda erinevateks struktuurideks ja moodustada erinevaid dünaamilisi mustreid.
Kõrgema astme kvantkord, millest füüsikud räägivad, tähendab aga ei midagi muud kui kosmilist, inimesest sõltumatut harmooniat. Küsimus on sellega kooskõla saavutamises.
* * *
Loe lisaks
Avalik hoiak selle suhtes, mida enne üksnes lihtsameelseid õnge võtvaks esoteerikaks põlastati, on muutunud endisest palju soodsamaks. Ratsionaalne inimene taandub irratsionaalse ees. Need, kellest seda eales oodatagi ei osanud, joobuvad nüüd seletamatutest nähtustest, mediteerivad, räägivad eckharttollelikust “kohalolemise poeetikast”, käivad loovusteraapias ning täiendavad uusmüstikute üha tihenevaid ridu. Kui see pole paradigmanihe, siis mis see on? Muutus iseenesest ületab kirjanduse piirid, aga väljendub ometi ka kirjanduses ja selle ümber toimuvates protsessides.