Eesti poliitika on nagu tõeline imedemaa, Buratino tehismuinasjutu ning Smuuli jutustuste segu. Neli ja pool aastat selle ilmutise telgitagustes konnates õnnestus näha seda ja teist ning tibakene isegi kolmandat.
KÕIK PARTEID ON PÕHIKATEGOORIA JÄRGI JAGATAVAD
Soojenduseks kasvatatakse meie poliitikas rahapuud või ollakse nukuteatri kuri peremees, siis aga saetakse voodijalgu, et kallis kaasa sulle külje alla veereks. Katsu sa siis lõpuks öelda, kas see näitab Eesti poliitikute koostöövõimet või padupaindlikke seisukohti, kuid nende aastate jooksul õnnestus Rahvaliidu teabejuhina koostööd teha pea kõigi parteide ja parteikeste ametivendade ja -õdedega, vaid Isamaaliidu palgalistega ei sattunud teed kokku.
Järeldus sellest ajast on ühene – parteid võivad silte võõbata ja plakateid trükkida ning poliitikud juuksuri või rätsepa juures käia, palju tahavad, propagandisti vaatevinklist ei ole parteidel ega parteilastel vahet. Tõsijutt, mõni tänapäevasem ja teine nõukameelsem, üks sihvakam ja teine kopsakam, kuid olemuselt on kõik jagatavad mõne põhikategooria järgi ning iga alajaotuse esindajaid jagub kõigisse erakondadesse just täpselt nagu endiseid kommunistegi.
KUIDAS PÄLVITAKSE MASSIDE HUVI
Esimene jagunemine tuleneb otseselt sellest, et kui poliitikut pole ajalehe sisse keeratud või televiisorisse pressitud, pole teda valija jaoks olemas. Järelikult pingutab poliitikasohu kukkunu nagu suudab, et saaks sugulastele helistada ja käskida õhtul uudiseid vaadata või järgmisel päeval ajaleht osta.
Meedia huvi võib pälvida vaid kahel viisil – sa pead olema kas kloun või spetsialist, kuid mõlemal juhul teed sa ajakirjaniku eest tema töö ära. Klounid kas viskavad lolli nalja või lasevad enda arvel lolli nalja visata, igal juhul on kõva sõna rubriiki sobiv tsitaat kindlustatud ja ajakirjaniku püha kohus omanikule kasumit teenida täidetud. Spetsialisti puhul on veel mõnusam: tee intervjuu ära, pärast jutusta algklassides õpitud nõksu kasutades oma sõnadega ümber, viska paar tsitaati jutumärkides vahele ja ongi valmis. Ajakirjaniku elu nagu kuninga kassil, löö nurru ja lase end premeerida.
OSKAMATU KLOUN
Et jaotus aga liiga lihtne ja üheülbane ei saaks, tuleb veel üks mõõde sisse tuua. Kui eelmine oli teemaspetsiifiline, siis nüüdne manipulatsioonikeskne: kas poliitik mõistab ajakirjanikega suhelda või mitte. Lihtsamalt öeldes – kumb kumma pilli järgi tantsib, kas loo tonaalsuse ja kasutatavad tsitaadid määrab poliitik või ajakirjanik? Need kaks mõõdet kokku panduna annavad parteilisele suhtekarjasele neli poliitikutüüpi, kes tuleb ilusasti karjamaale toimetada ning vaadata, et ajakirjanduslikud parmud neid kiini jooksma ning paha peale ei aja, muidu on pärast mainepiim hapu ja häälepeenrad segi trambitud.
Esimene tüüp on oskamatu kloun. Ta ise ei pruugi teinekord arugi saada, et on jälle ajakirjanikele nalja teinud ning sellega õhtulehte pääsenud ja eriti pidulikul juhul saab ojapeetrilt verbaalse nahatäie. Tüüpiline selline poliitik esitab riigikogu kantseleisse esinduskulude väljamaksmiseks 15 kruuna maksma läinud trollipileti ja nõuab turumutilt halisedes kviitungit, sest õunte eest välja antud kümnekas tuleb maksumaksjalt kohe tagasi lunastada.
LAIEMA JOONEGA KLOUN
Laiema joonega naljamehed lähevad neljapäeval pärast väsitavat töönädala lõppu koju, löristavad oma auto paagi pilgeni bensiini täis ja siis tõttavad kummivilinal naise dislaga samasse tanklasse sedagi jootma. Esmaspäeval ollakse esimeste seas kantseleis t?ekke üle andmas ja pärast lehte lugedes sügavas hämmingus: kust, kurat, ajakirjanikud aru said, et ma kogu kütet oma autosse ei pigistanud?!
Selliste klounide jaoks on kõige iseloomulikum viis ajakirjanikega suheldes kasutada telefonil olevat punase sümboolikaga nuppu, millega saab kõnede vastuvõtmisest keelduda. Koridoris näppu jäädes aga annavad nad vastuseid stiilis “seadus lubab mul niimoodi teha ja mina olen seadusekuulekas inimene, kes kohe ei saa teisiti, kui peab niimoodi tegema.” Kui keegi võtaks naljapärast vastu seaduse, et kõik inimesed peavad sitta sööma ja söödud kraam hüvitatakse riigieelarvest, oleks sellised tüübid esimeste hulgas järjekorras ja valiks rammusamaid junne.
LAPSESUINE TOPSKI
Säherduste klounide eriliik on need, keda ajakirjanikud ise lapsesuudeks nimetavad. Kõigil sellistel tüüpidel on üks ühine joon: edevus on nii hästi arenenud, et on igasuguse mõistuse ja enesealalhoiuinstinkti hävitanud. Need inimesed on nagu narkarid, kes peavad järgmise süsti saama, kuigi teavad, et see kraam nad lõpuks hävitab. Need on tüübid, kes räägivad kõike, mida teavad ja seda ka, mida ei tea. Pärast tuleb välja, et jutt oli küll jama, kuid keda see mullune lumi kotib ning tavaliselt on edevklounid parteihierarhias nii kõrge koha peal, et puutuda neid ei saa.
Partei meediamehikesel pole selliste oskamatute klounidega muud teha kui samastuda vaestekvartali rätsepaga: töö on tellija materjalist ning sitsist siidikleiti ei õmble. Vaba maa ja vaba rahvas, kui keegi puhtast lollusest tahab end mõnitada lasta ja seda naudib, ei tohi seda talle mitte keelata.
NÜÜD KA OSAVAM KLOUN
Teine tüüp on osav kloun. Need on poliitikud, keda ajakirjandus peab lihtsameelseteks ullikesteks, kuid kes tegelikult pakendavad oma sõnumi tänapäevasesse meelelahutusmeediasse sobivasse kärtspaberisse ja viskavad selle meediamere lainetesse nagu landi kudemisjärgse aja apla havi lõugade ette. Kindel värk, et konks neelatakse ja kloun võib pihku itsitada. Mõni nn kvaliteetleht parastab ja irvitab, endal lõuad konksust valusad, kuid ustavad jüngrid kuulevad ja tunnevad veel kaasagi: vaata sindreid, jälle peksavad meie heimarikest.
Erakonna meediamutrile on need osavad klounid nagu taeva kingitus. Niipea kui parteil on tarvis mingit ideed proovida, antakse see rahvalõbustaja kätte. Tema läheb ja räägib laia lõuaga kogu maailmale, kunturis aga kuulatakse, kõrv kikkis: kas sihtgrupp läheb liimile, kas konkurendid reageerivad nagu tahtsime, kas kombinatsiooni võib käima panna? Kui publikum reageerib valesti, kehitavad suured genossed õlgu ja ütlevad, et nemad ei tea midagi, see vennike räägib ju kogu aeg sellist kraami, et sillutisekivid naeravad end katki ja Emajõgi kuivab häbi pärast ära. Näkkamise korral saab klouni visatud naljast aga mõne aja pärast partei ametlik seisukoht, mille kuulutamine ja kiitmine muutub heakskiidetud kaanoniks.
OSKAMATU SPETSIALIST
Kolmas tüüp on kõige õnnetum poliitikute klass: oskamatu spetsialist. Ta võib olla oma valdkonnas ülikõva tegija ning murda poliitikas nagu seitse ekskavaatorit, kuid peksa saab ta ikka. Poliitikas ei maksa töö ega teod enam kui ritsika röhatus, fassaad ruulib. Pole ju mõeldav, et mees, kes ei mõista oma tööd kiita või kiita lasta, võiks olla tegija tüüp. Jobu on ta, inimsoo häbiplekk ja poliitiline poriloik, paras tsirkuses raha eest näidata habemega naiste ja kolme peaga kääbustega samas telgis. Teinekord viskab sellisel poliitikul hammasrihm üle ja ta üritab ajakirjanikule selgeks teha, et hoopis viimane ise on loll. See on aga täpselt nagu rahvarohkes kohas vastutuult kusemine: korraks on kergem, siis aga hakkab külm, märg ja haisev ning ümberkaudsetest ei usu keegi, et sa normaalne oled, pigem üritavad peksa anda.
Erakonna meediamoosija tunneb sellele tüübile tavaliselt südamest kaasa ning üritab aidata: kirjutab artikleid valmis, pistab kõlavaid tsitaate pressiteadetesse ja valvab hoolikalt, et poliitik elusast peast ajakirjaniku haardesse ei satuks. Nii kui satub, on hambad, ja hoolikalt ehitatud fassaad laguneb puterdamise ja punastamise saatel.
SUURMEISTER
Neljas tüüp, oskaja spetsialist, tunneb vabalt oma valdkonda ja meedia hingeelu, kirjutab paremaid artikleid kui enamik ajakirjanikke ise ja liugleb poliitikad?unglis nagu Tarzan liaani otsas.
Need tegelased lastakse tavaliselt lõa otsast lahti siis, kui on jama majas. Selline tegelane tuleb lohakal sammul kohale, visandab lõdva randmega mõne mõtte, ütleb paar lobelõugset repliiki ja purjetab jälle minema. Partei vaatab talle õhates järele, endal puhtam ja kuivem tunne, ajakirjanik on aga õnnelik nagu kuklane hiidsõlme vaadates. Mis mulgi sellistega teha oli? Lihtne lugu, istu kõrval ja õpi ning ära aja suurmeistrite töösse küüneviha sisse.