Lapsepõlves vanemad aina hellitasid mind – ma olin ainuke laps peres. Mind ei jäetud kunagi üksinda koju, vaid võeti kõikidele täiskasvanute tegemistele kaasa.
Mäletan, sõitsime kord pulma, ühte maakohta. See juhtus olema ukraina küla – suur, lõbusate siniseks värvitud majakeste ja viltuvajunud kirikuga küla keskel. Ei mäleta, mida mu isa tookord jõi, kõige tõenäolisemalt samakat, nagu kõik teisedki. Rahvast oli, nagu lõunas alati, äraarvamatul hulgal. Pruut nägi välja väsinud ja õnnetu. Peigmees – karsklane, komsomoliaktivist – kõndis närviliselt laua juurest laua juurde ja lõi külalistega kokku.
Oli hiline sügis ning telkides, kus inimesed pidutsesid, külm ja kõle. Muldpõrand muutus peagi porimülkaks. Tuul puhus kõikidest nurkadest. Mul hakkasid silmad kinni vajuma. Täiskasvanud halastasid mulle ja saatsid mu tuppa magama.
Jäin peaaegu silmapilkselt magama, kuid mõne aja pärast äratas mind kohutav lärm. Toas, kus ma magasin, seisis rühm inimesi ja vestles millestki elavalt. Nad kõik olid kohalikud, ukrainlased. Otsustasin edasi magada. Seejärel sisenes tuppa tohututes mõõtudes naisterahvas ning nähes mind, kõmistas bassihäälel: “Kuss, laps magab!”
See oli mu esimene kohtumine ukrainlastega.
Elu jooksul on mul õnnestunud küllalt tihti Ukrainasse sattuda. Kord tuli mul isegi veeta ööpäev ühes sealses provintsi-soolaputkas, millest olen kirjutanud mitu artiklit. Ühele Kiievist rääkivale artiklile panin pealkirjaks “Kroonulinn”. Ja tõepoolest, Ukraina pealinn on alati, niipalju kui mina mäletan, välja näinud liiga ametlik, liiga nõukogulik.
Kohalikud aparat?ikud püüdsid kõiges sarnaneda oma Moskva ?effidega, kiitsid neile
igal võimalikul juhul järele. Kõik oli nagu Moskvas, üks-ühele – nii laiad kesklinnabulvarid, stalinlik empire kui kohalike raadio- ja telediktorite metalsed hääled. Ainuke asi, mis Kiievis puudus, oli Kreml.
See ukraina koopia Moskvast tundus venelastele alati justkui paroodia, nali. Ukrainlaste käitumist võeti kui nalja, maskeraadi, nende keelt aga (ma ei räägi siinkohal galiitslastest) kui laste pudikeelt või lindude säutsumist.
Kõige selle tulemusel kujunes ukrainlastel aastakümnete jooksul välja omamoodi
alaväärsuskompleks, millega samas liitus ka suurusmaania. Tänu sellisele sümbioosile ei suutnud ukrainlased pärast iseseisvuse väljakuulutamist 1991. aastal mitte kuidagi otsusele jõuda, mida küll sellega peale peaks hakkama.
Ukrainast rääkides alustatakse tavaliselt sellest, et ta koosneb idaregioonist, mis oma vaimult ja kultuurilt on lähedane Venemaale, ja lääneosast, mis tänu Austria imperaatoritele on keskeuroopalike traditsioonidega. Kuid see on liiga suur üldistus. Kui lähemalt vaadata, sarnaneb Ukraina lapitekiga, mille peamiseks kokkuõmblejaks oli mõistagi Jossif Stalin. Tükid ei püsi koos, niidid hargnevad.
F. M. Dostojevski (on selline nali: FM Dostojevski – see pole raadio, vaid inimene) on kirjutanud: “Liiga lai on vene inimene, mina teeks ta kitsamaks.” Samad sõnad, kuid kõige otsesemas mõttes, võib öelda ka praeguse Ukraina kohta – liiga lai, sinel pole
õlgade järgi.
Ja mis oluline, lõhe ei lähe mitte ainult Ida ja Lääne vahelt. Põhimõtteliselt on sama karm vastasseis põhiliste idapoolsete keskuste – Kiievi, Donetski ja Dnepropetrovski vahel. Just sinna on koondunud suurim kapital, poliitikud ja ärimehed.
Läänes pole asjalood paremad. Parim näide oleks tüli Lvovi, s.o Galiitsia, ja U?gorodi, s.o Taga-Karpaatia vahel. Ja pole sugugi juhus, et hiljutistel presidendivalimistel sai Ida kandidaat Viktor Janukovit? suure hulga hääli just sellest lääneregioonist.
Viimase neljateistkümne aasta jooksul on russiinid – nii nimetavad ennast Taga- Karpaatia põliselanikud – püüelnud administratiivse ja kultuurilise autonoomsuse
poole. Mõned radikaalsemalt meelestatud kohalikud liidrid on aga isegi rääkinud Ukraina vabariigist välja astumisest, et seejärel liituda kellega tahes – olgu Slovakkiaga, või siis Ungariga.
Tähelepanuväärne on see, et U?gorodil on kõige soojemad suhted mitte ainult Bratislava või Budapestiga, vaid ka Moskva ametlike ringkondadega. Ühesõnaga, russiinid – see tähendabki “venelased”.
Taga-Karpaatias, erinevalt Galiitsiast, ei ole kunagi olnud probleeme ei vene keele ega vene ülemvõimuga. Vähe sellest, on isegi tõstatatud küsimus russiinide ukrainastamisest. Ukraina riikluse mõiste, mille tõid käibele Lvovi intellektuaalid sada aastat tagasi, on neile alati võõraks jäänud. Nad kardavad kaotada oma keelelist ja kultuurilist eripära. “Meil ei ole midagi ühist Galiitsiaga, oleme alati elanud Ungari kuningate või T?ehhoslovakkia presidentide all,” armastatakse korrata U?gorodis, linnas, millel on muuseas ka teine nimi – Ungvar.
Lääne-Ukrainas on veel üks isesugune provints – Bukoviina, mis arvati Nõukogude Liidu osaks pärast Molotovi-Ribbentropi pakti 1940. aastal, nii nagu Balti riigidki.
Bukoviina põhiliseks iseloomulikuks jooneks on kannatlikkus, nii religioosne, kultuuriline kui ka rahvuslik. See tuleneb selle maa ajaloost. Rumeenias loetakse Bukoviinat ühe vürstiriigi, Moldaavia legendaarseks sünnimaaks. Just siin asusid Moldaavia esimesed pealinnad. Pärast seda kui Bukoviina 18. sajandi lõpus Austria krooni alla läks, asusid sinna saksa ja austria kolonistid ning juudid, kes samuti olid saksa keele ja kultuuri kandjad. (Muuseas, Bukoviinas sündis Paul Celan, üks 20. sajandi suurimaid saksa poeete.) Austerlased ehitasid välja modernse pealinna Czernowitzi, rajasid bulvarid ja kanalisatsiooni, asutasid saksakeelse ülikooli, Bukoviina aga nimetasid ümber Buchlandiks ja andsid talle hertsogiriigi staatuse, mille üle kohalikud elanikud alati väga uhked on olnud. Selles ilma hertsogita hertsogiriigis on ukrainlased, kes siin nimetavad ennast hutsuulideks, rumeenlased, sakslased ja juudid õppinud üksteist usaldama. Muide, selles paigas ei ole kunagi olnud pogromme, kui Teise maailmasõja aeg välja arvata.
Austria hingus oli siinmail tuntav veel isegi 70ndatel aastatel, kui ma esimest korda T?ernovtsõd külastasin. Tuttavat daami kohates ei öelnud meesterahvas mitte “tere päevast”, vaid “suudlen kätt”, millele vastuseks daam kergelt noogutas.
Bukoviinas ei ole kunagi usaldatud mitte ainult Kiievit, vaid ka Lvovi. Oblastikomitee kõige ebapopulaarsemaks sekretäriks osutus Leonid Kravt?uk, Galiitsiast võrsunu ja Moskva soosik. Kahekümne aasta pärast sai ta iseseisva Ukraina esimeseks presidendiks ja koondas kõik jõud, et muuta Bukoviina statistiliselt keskmiseks Ukraina oblastiks.
Need on kõigest kaks näidet. Kuid on veel teisigi – Volõõnia ja Polodia oma kaksipidiste staatustega, nagu oleks lääs, aga ei ole ka. Või näiteks Krimm, mida keel kuidagi ei paindu Ukrainaks nimetama. Või Odessa, linn-riik (mõned ütlevad ta kohta “linn-planeet”), mis kuidagi ei haaku teiste regioonidega.
Ühesõnaga, nagu on sageli korranud ukraina päritolu Ameerika ja Kanada politoloogid: “Meil on iseseisev Ukraina, kuid kas meil on ka ukraina rahvus?”
Olin kogu aeg veendunud, et seda rahvust ei ole; on eraldiseisvad külad, linnad, provintsid, kuid midagi üldist ja ühist, mis liidaks kogu Ukraina elanikud, ei ole. Kahtlused tekkisid mul alles eelmisel sügisel, kui Ukrainas toimus teate isegi, mis. Esimest korda tundus mulle, et ukrainlased on lapseeast välja kasvanud, kui mitte päris täiskasvanuiks, siis vähemalt noorukeiks, arukaiks noorukeiks.