Sürrealismi printsiibid
Sürrealistide üheks mõtteks oli tuua tagasi üleloomulik, lõpetada mõistuse, moraali ja loogika valitsusaeg, luua kunsti, mis ei vastaks ühelegi moraali- ega esteetika põhimõttele – need olid mõned sürrealismi printsiipidest.
Kunstiliikidest oli kahtlemata pigem fotograafia kui maalikunst see valdkond, kus kõige ulatuslikumalt ja loovamalt viidi lõpule reaalsuse sabotaa?. André Breton nägi fotokunstis tõelist automaatset kirjutamist: fotosid on võimalik tehniliselt töödelda (“põletamine”, moonutamine), nende puhul annab mängida võimalike äpardustega (fotogramm), neid saab ümber pöörata, nendega manipuleerida või siis lihtsalt pildistada. Nii on fotokunstist saanud sürrealistide käes lemmiktööriist püüdluses “üha puhtama alateadvuse poole, mis on samas tunnetemaailma poolt üha enam kütkestatud”. Selles mõttes pakub kogu sürrealistlik fotograafia välja kergelt nihkes vaatenurga, proovides reaalsust kõigutada.
Mida näha?
Näitus Kumus jääb avatuks 11. jaanuarini 2009|. Näituse kuraator on Quentin Bajac (Centre Pompidou), näituse kujundaja Andres Tolts.
Näitusel on üleval üle 150 erinevas fototehnikas töö. Kuulsamatest kunstnikest on näitusel esindatud Man Ray, Dora Maar, Brassai, Eli Lotar, Claude Cahun jpt. Näitus on koostatud Pariisi Centre Pompidou’ kogude põhjal.
Näituse eesmärk on minna kaugemale eri sürrealismikoolkondade kuulsatest liikmetest, olgu nad siis prantslased, belglased või t?ehhid, ja proovida tabada sürrealistlikku vaimu, mis väljendub ka teiste, Pariisi sürrealistidest rohkem või vähem mõjutatud kunstnike töödes ning mille jälgi leiab ka sama ajajärgu Saksa- ja Inglismaal. Samuti soovib näitus tutvustada läbinisti kunstiliste tööde kõrval pigem kommertslikel eesmärkidel valminud fotosid: oma ajastu avangardistlikes ajakirjades ilmunud või sürrealistlikes avaldustes esitatud pilte. Fotokunstile on need reklaamid, moefotod ja illustratsioonid, mis on 1930. aastatest alates levitanud sürrealistlikku vaimu laiemale avalikkusele, suuresti kasuks tulnud.
Ei mingeid põhimõtteid
“Kõrvutades meelevaldselt vastuolulisi pilte, lubas sürrealism endale “tegelikkuse sabotaa?i”,” kirjutas kunstnik Raoul Ubac 1977. aastal. Ubac kordas sellega sürrealismi juhtfiguuri, kirjanik André Bretoni sõnu, kes 50 aastat varem nägi sürrealistide tegevuses “täielikku alistumatust” ja “korrapärast sabotaa?i”. Tahe reaalsust purustada, mis on sürrealismi tuum, võttis 1920. ja 1930. aastatel erinevaid vorme, liikudes automaatsest kirjutamisest pildi- või sõnamängudeni, soosides juhust, ettekavatsematust, kujutlusvõime vaba kulgu, alateadvuse uurimist.
Tuua tagasi üleloomulik, lõpetada mõistuse, moraali ja loogika valitsusaeg, luua kunsti, mis ei vastaks ühelegi moraali ega esteetika põhimõttele – need olid mõned sürrealismi printsiipidest.
* * *
Sürrealism ja fotokunst. Mõned kronoloogilised tähised aastaist 1924-1940
1924
André Bretoni “Sürrealismi manifesti” ilmumine. Seal nimetab ta automaatset kirjutamist kogu sürrealistliku liikumise aluseks. Samal aastal defineerib Breton artiklikogumikus “Kaotatud sammud” automaatset kirjutamist kui mõtte pildistamist.
Man Ray foto “Ingres’i viiul” ilmub André Bretoni ajakirjas Littérature.
Ajakirja La Révolution Surréaliste väljaandmise algus. Esimese numbri kaanel on kolm Man Ray fotot.
1925
André Bretoni kirjutis “Sürrealism ja maalikunst”. Breton vihjab seal fotograafiale, ülistades selle “tundmuslikku väärtust”, mis teeb fotograafiast “ühe kõige hinnalisema vahetuskauba”.
1928
Pariisi pannakse üles esimesed fotoautomaadid. Väärtustades automaatset poeesiat, hakkavad sürrealistid neid peagi kasutama.
Ilmub André Bretoni teos “Nadja”, mida illustreerivad Boiffard’ilt tellitud fotod. Varsti pärast seda lähevad nad tülli.
1929
Belgia ajakiri Variétés avaldab spetsiaalselt sürrealismile pühendatud numbri.
Hakkab ilmuma ajakiri Documents, mille keskmes on Georges Bataille. Väljaandes on oluline koht dokumentaalfotodel, eriti Boiffard’i ja Lotari töödel.
Salvador Dal? kirjutise “Fotograafiline tunnistus” avaldamine. Ta rõhutab seal fotokunsti maagilist enesestmõistetavust ja võimu.
Stuttgartis toimub “Film und Foto”, kõige tähtsam avangardistliku fotograafia näitus kahe maailmasõja vahel. Man Ray ümber koondunud sürrealismist huvitatud fotograafid (Tabard, Krull, Lotar, Kertész) puutuvad seal kokku Bauhausi kunstnikega.
1930
Ajakirja La Révolution Surréaliste asemele tuleb Le Surréalisme au Service de la Révolution. Fotokunst on seal vähem esindatud. Ajakirja väljaandmine katkeb 1933. aastal.
1932
Ilmub Brassai “Öine Pariis”, mis äratab sürrealistide tähelepanu.
1933
Ilmub Minotaure’i esimene number. See ohtralt illustreeritud ajakiri saab Pariisi sürrealistide peamiseks häälekandjaks kuni 1939. aastani.
André Kertész loob sarja “Nihestused”.
Minotaure avaldab Brassai’ sculptures involontaires (sürrealistide meetod, mis seisnes prahi ja efemeerse, n-ö võõraks muutunud materjali transformeerimises fotograafia abil).
1934
Ajakiri Minotaure avaldab sürrealistide poolt omaks võetud Bellmeri 13 fotot.
T?ehhi sürrealistide rühmituse loomine.
Minotaure’is ilmub kirjutis “Konvulsiivne ilu”, mis lõpeb kuulsate sõnadega: “Konvulsiivne ilu on erootilis-kinnikaetud, plahvatuslik-liikumatu, maagilis-juhuslik või ei ole seda üldse”. Iga omadussõnapaari illustreerib foto, kahte esimest Man Ray ja kolmandat Brassai’ oma.
1936
Rahvusvaheline sürrealismi näitus Londonis, esimene suur sürrealistlik näitus Inglismaal. Dora Maar tutvustab seal oma suuri fotomontaa?e.
1937
Ilmub André Bretoni “Hull armastus”, mida illustreerivad Man Ray, Brassai, Cartier-Bressoni jt fotod.
1938
Bill Brandt avaldab “Öö Londonis”, mis on tugevalt mõjutatud Brassai’ “Öise Pariisi” poolt.
André Bretoni reis Mehhikosse, kus ta avastab Manuel Alvarez Bravo fotod. Järgmisel aastal avaldab ta need Minotaure’is ja paneb Pariisis näitusele.
1941
Paljud Euroopa sürrealistid lahkuvad USA-sse.
* * *
Sürrealistide ajakirjad
La Révolution Surréaliste, 1924-1929
Ajakiri La Révolution Surréaliste alustas tegevust 1924. aastal, algul juhatasid seda Pierre Naville ja Benjamin Péret, hiljem Breton ise. Juba esimesest numbrist alates oli La Révolution Surréaliste’i huviorbiidis fotograafia. Pierre Naville hindas fotokunstis toorest, modernset, ilma ühegi varem rajatud kunstitraditsioonita materjali, mis on tavapärastest kaunitest kunstidest eemaldunud. Midagi, mida tema enda sõnul võib leida ükskõik kus. Kuni 1929. aastani oli põhiliselt Man Ray see, kes seostas oma nime selle ajakirjaga.
Minotaure, 1933-1939
Ajakirja Minotaure’i rajas Albert Skira ja seda toimetas Tériade. Et mõlemad liikusid ka avangardi ringkondades, oli ajakiri algusest peale avatud sürrealistlikele ideedele. Nende mõju jäi kestma kogu ajakirja väljaandmise vältel. Alates 1936. aastast kuni viimase numbrini 1939. aastal oli Minotaure peamine sürrealismi levitaja Pariisis. See luksuslik väljaanne kindlustas omale koha fotograafide ringkonnas. Peamiselt varustasid ajakirja fotodega Man Ray ja Brassai, hiljem ka Raoul Ubac ning Manuel Alvarez Bravo.
Documents, 1929-1930
Kirjanik Georges Bataille’ toimetatud ajakiri Documents, mis tegutses lühiajaliselt (1929-1930, 15 numbrit), asetas aukohale ennekõike esteetilised dokumentaalfotod, juhtfiguuridena Lotari ja eriti Ubaci. Ajakiri, mis kõrvutas mitmesugust päritolu fotosid (antropoloogilisi ja etnoloogilisi, kunstiteoste reproduktsioone, meditsiinialaseid, ajakirjanduslikke…) väga konstrueeritud ning montaa?isarnastes asetuses, oli Bataille’ jaoks kahe aasta vältel tõeline vaatluslabor, kus kombata vormi ja vormituse, inimliku ja ebainimliku vahelisi piire.
* * *
Sürrealism Euroopas ja linnapoeesia
Suurlinn oli 1920. ja 1930. aastate avangardfotograafide lemmikjahimaa ning sürrealistid polnud erand. Kuid seal, kus paljud tolleaegsed fotograafid ülistasid ühemõtteliselt linna modernsust, rauda ja elektrit, muutsid sürrealistid linnaruumi, eriti Pariisi tänavad, täielikuks erapooletu juhuse ja salapära valitsusalaks.
Kõigist nende ootamatutest kohtumistest õhkub poeesiat, mis ulatub argisest ja banaalsest mõnikord fantastilise või hirmsani. Mitmesugused ilmutised, muutlike peegeldustega vaateaknad, ebaharilikud stseenid, sobimatud esemed, salapärased kirjad seintel on lahendamist ootavateks mõistatusteks. Sürrealistide objektiivi ees muutub linn unenäoks; uuenduslikud kaadrid, pildi ülesäritamine ja öised vaated on mõned selle metamorfoosi tekitajad. Huvi põnevate kohtade ja rahvakultuuri, leitud (sageli ära visatud) esemete, aja- ja ajalookihtide vastu ning ootamatud kohtumispaigad olid mõned selle linnapoeesia märksõnad.
Näide: Brassai, “Öine Pariis”
1931. aastal välja antud teos “Öine Pariis”, mille autor on ungarlane Brassai, võlus sürrealiste otsekohe fantaasiaküllase ja unenäolise loomusega, mille ta linnale andis: tühi ruum, kunstlikult valgustatud ja kummaliselt ebareaalne. Sürrealistid võtsid selle vaate ööle omaks, levitades seda ohtralt 1930. aastate peamises sürrealismiajakirjas Minotaure’is. Aastaid hiljem rääkis Brassai oma fotodest kui “reaalsusest, mille kujutlus fantaasiaks muutis”.
* * *
Killustatud kehad
Fotokunst oli sürrealistide peamine liitlane inimese ja keha uurimisel. Olles kiindunud lavastustesse ja maskeeringutesse, lubades igasuguseid muundamisi ja moonutusi, leidsid sürrealistid fotograafias võimaluse lugematuteks, sageli koomilisteks mängudeks isiksuse ja inimkeha mõnikord julmade metamorfooside teemal.
Nende vaimustus mannekeenide, nukkude ja maskide vastu uuendas samal ajal isiksuse üle juurdlemist. Igavene teema teisest, teisikust, kes on nüüdsest murettekitav ja tehislik, leiab väljenduse inimlikkuse kaotanud inimestes ja reaalsusest tõelisemates mannekeenides. Viimaks omistasid sürrealistid, kes olid korduvalt kinnitanud soovi “anda ihale ülim võim” keskse koha oma fotokunstis erootilisusele, mida vürtsitas sageli vägivald ja teatraalsus. Nende huviorbiidis on naise ihu ja keha kogetavad mitmesugused muutused.
* * *
Unenäomaailm
Kuigi sürrealistid oskasid leida kõige tavalisemas igapäevaelus ammendamatult inspiratsiooniallikaid, töötasid nad, ennekõike Man Ray, palju ka ateljees, luues täiesti uue reaalsuse, kus ruumi ja asjade vahelisi seoseid kujutati unenäoliste ning unelmasarnastena. Selle teostamisel olid abiks erinevad tehnikad: ühest küljest eksperimentaalfotograafia, mis mängis pildistamisvõtete, ilmutamis- ja paberile kandmise viiside (ülesäritamine, fotogramm) ja mitmesuguste töötlusvõimalustega (kollaa?id, fotomontaa?, “põletamine”). Teisest küljest oli kasutusel teatraalne fotokunst, mille abil loodi ateljees võimatuid, justkui unistustest või hirmuunenägudest välja rebitud tegevuspaiku. Need fotolavastused ühendasid endas sageli huvi objektide, leitud või pahupidi pööratud esemete või majapidamistarvete vastu, mis on fotodel kujutatud absurdsete kohtumiste ja seoste põhjus. Sürrealistist fotograafi objektiivi ees ärkab asi ellu ja muutub tõeliseks võluvõimed omandanud feti?iks. Suurte plaanide kasutamine koos kaasnevate mõõtkavaliste raskustega meeldis sürrealistidele, nad nägid selles vaataja pilgu tasakaalust välja viimiseks suurepärast vahendit.