Peab kahjuks traditsiooni murdma. Sedapuhku ei saa siin suuremas kastis esile tõsta ühtegi head raamatut, sest tonn sitta lööb laksuga üle pea kokku. Kunstnik Raul PoolMeel on avaldanud raamatu, mis ei kõlba peldikus lugemiseks ega ahju alla hakatuseks, parimal juhul asub selle raamatu riiul keldris mooside all, vanade kartulite kohal.
Miskipärast hakkab kujunema halvaks kombeks, et iga sell, kes korra elus pintslit käes hoidnud, hakkab varem või hiljem kribima sahtlisse Oma Isiklikku Teost. Enamuses on need võikalt mannetud, aga sihukest soperdist polegi enne näinud. Lühidalt võttes on Raul MeelEheide võtnud ilge hunniku kvaliteetset paberit ning rögastanud sinna taolisi klompe, nagu Rõve. Süda läheb pahaks ja jääbki sinna. Mullale, nagu igale teisele mõtlevale inimesele, käib hullult pinda, kui mingi kenitlev pläkerdaja kirjutab “vul-vul-vul-vul-vul-vulvul”, kasutab taolise nõmeduse trükkimiseks tihumeetrite kaupa süütut puitu ja paneb asjale nimeks “Lindude keel” ning müüb seda kust hiljem lastele limonaadi pähe. Tüüpiline debiilistunud kunstiklassik Raul on kahjuks MeelEmõistuseta – kirjutand edasi lipule roppusi, see talle sobis. Aga raamat. Ja veel pealkirjaga “Kana lendab”. Mis lendab? Vittu, Raul Meel lendab ka, kui talle trepil jalaga anda, mida Muld esimesel võimalusel teeb. Peab kutsuma kokku normaalsed inimesed ja Meeletu lähima metsaveoauto alla Meelitama. Miks just metsaveo? Sest see on talle looduse keppimise eest paras.