Aprilli ulatuslikumaks näituseks (avatud kuni 15. maini) on Reet Varblase kureeritud “Homo grandis natu” (Eakas inimene) Tallinna Kustihoones. Vanadus ei ole teadupoolest marginaalne, vaid kõiki puudutav teema, sest ükskõik kui noor keegi ka täna ei ole, ootab teda tulevikus – kui noorelt ei surda ega jääda “igavesti nooreks” – ikkagi vanadus. Eestis näikse lisamureks olevat veel seegi, et ühiskond tervikuna vananeb kappavas tempos, millest selgepiirilisemalt kui kunstnikud rääkisid demograafid näitusega kaasnenud seminaril “Eesti vananemispoliitika täna ja homme”. Kuigi kuraatori sooviks oli näitusega “osutada tähelepanu XXI sajandi kesksele, üle keskea, kuid vitaalsele ja aktiivsele inimesele, luua temast positiivne pilt,” tuleb meil ikkagi tõdeda rahvaliku laulu sõnadega, et “noorus on ilus aeg”; pole kuulnud, et keegi laulaks “vanadus on ilus aeg”! Või täpsemalt: nagu on ilusat ja lörriläinud noorust, nii on meid ootav vanaduski individuaalne ning eripalgeline. Ja eks kunstnikudki lähene teemale väga erinevalt, on rõõmsameelse, on õõvastava vanaduse kujutamist.
Üheks vahetumaks ning ilmselt edaspidigi mitmeti kasutamist leidvaks – ehkki ma ei arva, et see antud näituse kõige parem töö oli – on Kadi Estlandi intervjuude kogum vanema põlve kunstnike ja kunstiteadlastega “Kunstimuuseum 2005|”. Hea dokumentatsioon. Irooniapisikuga nakatatud töid leiab meie näitustel pea alati ja ega seegi kord teisiti ole: Toomas Kalve ja Peeter Lauritsa “Viimane leer” tekitab tahtmatult tunde, et need noored naised on pigem hooldekodust kui kusagilt mujalt? või siis Valeri Vinogradovi veidi rämedavõitu “Tantsigem kõik!” Jüri Ojaveri installatsioon “Mõnikord kaob ära” on oma lakoonilisuses kuradima vaimukas: sa võid seal vändata (mida sa ikka kaevul teed?) palju tahad, kuid kui kaob ära, siis kaob! Kõige ruumimahukam on Mare Mikofi installatsioon tantsujalga keerutavatest naistest, mida saadavad koos Aili Vahtrapuuga tehtud videod. Olgugi, et kasutada on kunstihoone terve suur saal, paistab idee perfektseks teostuseks ruumi ikka vähe olevat.
Kui moskvalanna Tatjana Anto?ina esineb suuresti taaslavastatud tsitaatidega kunstiajaloost (näit. “Euroopa”, “Uinunud mõistus sünnitab koletisi” jt, siis Katarzyna Kozyra (Poola), kelle töid on Eestis varemgi paaril korral nähtud, “Naiste saun” pakubki läbilõiget naiste saunast. Tema tööd võiks nimetada ka visuaalseks sauna-sotsioloogiaks, sest saame teada, millise kehaga ja enam-vähem millises vanuses naised avalikus saunas käivad. Ühteteist ka pesemise individuaalsest tehnoloogiast, aga mida sa saunast muud loodaki leida. Piilumeestele vaevalt Kozyra töö huvi pakub, kuigi see tehtud küll piilukaameraga, pole näitusesaalis auku, kus positsioon sisse võtta ja erutust tunda.
Kui sellel näitusel saab üldse rääkida vanaduse ilust, siis selle toob külastajani kõige hoomatavamalt Jaan Paavle mõne aasta tagune (2000) video “Müüt igavesest ilust”. Paavle on tundlik ja poeetiline. Temaga oleks vanaduse näituselt igati sobilik minna edasi galeriide peale.
Paavle sai aprillis 65 – kes seda usuks? – , mille puhul oli tal Draakoni galeriis avatud pooleteistpäevane video-, filmi- ja maalinäitus. Draakonis väljas olnud kolm maali (tulestveest) olid omamoodi jätkuks mullusele näitusele Hobusepea galeriis. Sõnum, mida ta ikka ja jälle erineval moel kordab (video “Ma ütlen”, 2005|), on näib meile ei-tea-millele pühendatud ajal ehk liigagi triviaalne – olla inimene – , kuid neile, kes viitsivad ta töödesse süveneda, vaeva väärt. Juba veerand sajandit tagasi kirjutas ta oma Kreedos: “Iga müüri vastu / pean tõestama raskeimat: õrnust”. Eks ta on selliseks ka jäänud.
Kari Bie Erenurm on tulnud meie kunstiellu suure paljastajana. Esmalt kiskus ta riided seljast oma emalt (The Lady is a Tramp), teatades, et viimane ei olnud keegi muu kui prostituut. Aga kellele see õigupoolest korda läheb? Ainult ontlikule väikekodanlasele, ja sedagi väliselt, et siis õhtuhämaruses salakesi kuhugi bordelli hiilida. Võimalik, et sellel teemal on rohkem turgu Rootsis, kus ka litsimajade külastamine on kriminaliseeritud. Aga meil? Oh seda lihtsameelsust. Oli lits, siis oli. Ent sedapuhku on Erenurm astunud sammu edasi ning jõudnud enesepaljastuseni “Karmavõlaga” Hobusepea galeriis. See on veidi banaalne lugu sellest, kuidas tütarlapsest sirgus naine.
Hoopis valutumalt näib kulgevat Non Grata mehe Tanel Saare käsi. Näitus “Gott und huhn episode IV: seed shower” Draakonis peaks olema fragmentaarne dokumentatsioon ta aktsioonidest mitmes erinevas paigas, kus ta käsikülvikuga seemneid laiali külvab. Ma ei tahaks hakata tema ettevõtmist kuidagi interpreteerima, olgu siis Saare näol tegemist tavalise kunstliku seemendajaga või millega iganes. Igal juhul näib ta ettevõtmine olevat igas mõttes üsna viljatu; tean ühte Kuigi kuraatori sooviks oli “osutada tähelepanu XXI sajandi üle keskea, kuid vitaalsele inimesele, luua temast positiivne pilt,” tuleb meil tõdeda, et “noorus on ilus aeg”; pole kuulnud, et keegi laulaks “vanadus on ilus aeg”!
Hispaania kunstnikku, kes reisides maailmas ühelt kunstiürituselt teisele, istutab igasse paika suurel hulgal tammesid. Vähemasti anonüümne jälg aastasadadeks.
Viimasel otsal on nii Hobusepea kui Draakoni galeriis olnud ridamisi näitusi (siin kohal jäi küll peatumata Mirja-Mari Smidti ja Allan Tõnissoo “Kunstinäitusel”, sest see tundus mulle olevat liialt enesesse suletud). Siinkohal oleks kena kiita ka galerist Elin Kardi, sest selle taga, kelle näitus ja kelle mitte, on suuresti tema. Niisiis – kompliment.
Nüüd natuke infantiilsusest. Mille muuga iseloomustada Külli K. Kaatsi ja Daniele Mosca väljapanekut “Salajased aiad” Kunstihoone galeriis. Tegelikult on see nii jabur, et seda võiks lausa põgusalt kirjeldada. Tellistest on tehtud aiad, nende sisse on tassitud muld, kuhu siis külastaja võib peita midagi, näiteks kommipaberi (või ka saatmata jäänud armastuskirja) ning käia seda aeg-ajalt uudistamas. Et kas alles ikka jne. Kui peenar täis, võib jälle uue rajada. Seega on näitus, kui kasutada asjaomast terminoloogiat, inter aktiivne. Näituse laiem mõte olevat selles, et lähendada publikut kaasaegsele kunstile, sest viimane on liialt elitaarne, raskesti mõistetav ja vähese kommunikatiivsusega. Ja see “salaka”-mäng on siis meie publikule sobilik ning jõukohane! Jää või uskuma, et mõned näituste tegijad peavad meid, vaatajaid lausa debiilseiks või vähemasti ainult lapsemeelseiks. Kahtlemata võib see “salaka”-mäng olla tore, mis võis tegijates tekitada nostalgilisi tundeid ja milles praegusedki lapsed heal meelel kaasa löövad, kuid vabandage, milleks on selle tarvis vajalik Kunstihoone galeriid? Salakaid saab Kunstihoone ees olevatesse lillepeenardessegi teha.
Selle kõrval oli soomlanna Pirjetta Banderi “Põrgu ja teised jutud”, kus, muide, ei ole ju ka puudu lapsemeelsusest, Linnagaleriis igati vaatamist väärt.
Ja tõestuseks selle kohta, et kaasaegne kunst ei ole suures plaanis ühti ainult mittekommunikatiivne, oli Guido Sammelselja erakogu näitus Vaal-galeriis. Mis see Sammelselg neist piltidest siis ikka koguks, kui need talle huvi ei pakuks. Ei mõista ja kogub – vaevalt küll.