Jerofejev trükkis raamatu 1969. aastal, kui ta lõi ?eremetjevo-Lobnja liini kaablitöödel märjukest mekkides aega surnuks. Kus mujal kui raudteel olekski pidanud seda tegema? Vene raudtee on üdini lollakas ja kontrollimatu koht, mida näitab kas või fakt, et isegi kadunud rongide otsimise amet ei suuda kõiki tuuri pandud ronge üles leida. Ühelt Mulla tuttavalt rongiülemalt varastati otse nina alt (kui ta jaamaülemaga mingis Siberi teivasvaksalis piiritust timmis) ära suhkrurong. Ilma suhkruta puskarit teatavasti ei tee, siberi joodikutel on see hästi teada. Hommikul ilmus lagedale õliselt naeratav miilits, suhkruvõru suu ümber ja pakkus oma igakülgset abi dokumentide vormistamisel, mis aitaks tõestada Mulla sõbra süütust. Kadunud rongide otsimise amet sekkus samuti, aga suhkurt ei leitudki üles, seeasemel tuli kusagilt Aasiast võsa vahelt välja rong tuttuute Pobedadega, mis oli kaduma läinud 1952. aastal. Ja nüüd kõige tähtsam: Mulla kamraadile ei antud 87-vagunilise suhkrurongi kadumise eest kinga ega pandud ka kinni, vaid ta sai medali ning palgakõrgenduse eeskujuliku töö eest.

Jerofejevi “Moskva-Petu?ki” on Kolgata tee nõukogude moodi, seega tunduvalt lustlikum kui iluvõimlejast juudi noormehel, kes lõpetas, okaskroon ajus, ristikujulisel puutootel rippudes. Antud indiviid pidas vana kreeka kombe kohasel küll kahteteist sekretäri (tõe varjamise huvides Euroopa eest nimetati neid apostliteks), aga tema kaheldavad oskused piirnesid vaid veiniteoga ning sedagi vaid korra. Jerofejevi raamatus segatakse tunduvalt ägedamaid kokteile, mõni selline oleks Jeesusel ja tema sekretäridel kohe sita lahti võtnud, ent Stalini repressioonides karastunud nõukogude intelligendi jaoks on kõõmavastase vahendi, ?iguli õlle ja piduriõli kokku segamine vaid korraks lumme kusta. Tark inimene õpib siit mõndagi: nii näiteks pole mõtet Moskvasse sattudes Kremlit otsima hakata, mõttetu nurgapealne plats, oja ääres, kus näotus kivikuudis mõtiskleb selili lavatsil vedeledes ja saba liputades balsameeritud valvekoer Lenin. Targem on kohe minna Kurski vaksalisse ja teha seal 700 grammi herest. Jerofejevi mõtisklused teemadel, mida tuleks juua, et tabada Kõiksuse Looja ülevuse kõiki aspekte, on meeleheitlikud, huvitavad ja tema katsed järgimist väärivad. Me saame kõik aru, et mingi suvaline solk siin ei kõlba, sest kui juua Looja nimel suvalist solki, võib hakata tunduma, et too on lihtsalt mingi suvaline neegrist saapapuhastaja. Sama edukalt võiks Tallinna veepuhastusjaamas “halleluuja” karjuda ja siis oodata, et Ülemiste järvest kraanidesse voolav klooritud kusi muutub Viru valgeks.

Jerofejevi teose alltekstide, allegooriate jne üle on entusiastlikud idikad pläkutanud 50 aastat. Eduard Vlassov, üks klassikaliselt haige vene kirjanduspede, on sellest 100-küljesest raamatust kirjutanud 600-küljelise seletava tellise. Ta kohe ei saa: absoluutselt kõik laused on läbi hekseldatud, küll otsitakse sealt piiblit, küll Pu?kinit, küll Ku?kinit. Jerofejev ise vedeles sel ajal laua all, täis nagu pinal, silmad mõttetult pärani. Isegi kui see raamat ongi apokalüptiline rongisõit või parafraas uuele testamendile, kirjutas Jerofejev “Moskva” ainult sel põhjusel, et uus testament on sitt raamat ja ei kõlba lugeda. Venit?ka on sentimentaalne nagu iga joodik, eks ta tahtis parandada kristluse iket. Sentimentaalne nagu ka selle raamatu tõlkija, nüüdseks juba pitsikese nurka visanud luuletaja Ott Arder, kes kirjutas Ahto Mullale sooja peaga Paldiski rongis esimese tiraa?i tiitellehele:
See raamat on Ahto Mullale,
kes on ju kriitik kullake!

Mine sa ka õige, Ott!

David Beerling “Smaragdplaneet” Varrak 2012|. Inglise keelest Lauri Laanisto, 352 lk. ?anr: Porgand paneb Lengile ära (6)
Beerling üritab siin raamatus sättida üles taimede õigusi, mille me jalgade alla tallanud oleme. Autoril on tunne, et keegi ei arvesta absoluutselt merikapsa, männiokka või varsakabja kodanikuõigustega ning nad olla ajalooraamatutest välja puksitud. Aga kui kusagilt ilmub välja loll ja kasutu karupoeg, pistavad kõik vinguma: “Nii armas! Pussy-pussy!” Beerling ütleb muidugi õigesti, et maakera loodusloo on kujundanud taimede võimas kollektiiv, mitte lillkapsa ajuga karvane mägikits ning tema hellapilguline ja kahjulikult rumal talitaja. Muld on samuti veendunud, et suure osa kodanike mõttepotentsiaali võrdlemine keskmise köögivilja omaga solvab porgandit. Eks te vaadake ise ringi. Mitu grammi puusütt saaks Heimar Lengist? Kaks grammi! Kas vanamutt rõõmustab, kui talle kinkida potti topitud Urve Palo? Ei rõõmusta! Siit järeldub teadusliku loogika alusel, et taim on kasulik, aga enamik liikuvobjektidest mitte – kui mehhaanika välja arvata. Sest tavalise trammiga saab Lengist jumala normaalse nisujahupannkoogi.

Ilmar Palli, Virkko Lepassalu “Wabariigi viimased sõdurid” Hea Lugu 2012|, 230 lk. ?anr: Metsavendade põndakute sulgemised (6)
Siin raamatus on palju Mulla tuttavaid metsavendi, kellega sai ennevanasti, siis kui mätas juba kuivaks tõmbus, põndakul haljast võtmas käidud. Enne kui igasugused politrukid ja muu taoline kõnts vabatmeeste eluviisi persse keeras, miilitsad tulid ja suvaline külaeit metsavendade kaardimängulagendiku julgeolekule välja andis. Palli ja Lepassalu käisid teadaolevad põndakud läbi, korjasid taara kokku, intervjueerisid metsavendade sugulasi ja sõpru ning püüdsid kinni ka mõned töllmokad, kes kunagi vabatmeeste peale poole kilo herneste eest koputasid. Muuseas, pooled koputajatest elavad siiamaani võileivarikast elu, parteipilet igaks juhuks tagumikku peidetud ja ootavad enda jaoks õiglasemaid aegu. Vanemad kolhoosiesimehed ja muu roojane kaader saadavad siiani igal aastal Moskvasse tõestava foto, mille peal on jõle maastikuvaade persest ja piletist, et neid ikka ära ei unustataks ja kulakuks pidama ei hakataks.

Aare Olander “Kadunud vaated” Tänapäev 2012|, 256 lk. ?anr: Flä??bäkk vana Tallinnaga (5)
Mulda on ikka vihastanud, kui trossid oma kodulinna ajalugu ei tea, elagu, tõbras, kusagil mujal. Vana Tallinna kaanivad, aga vana Tallinna, tolgused, ei tunne. Tallinna suuruses külas eksivad maainimesed tänagi ära, kaovad asfaldiaukudesse, mille näljane linnapea lõksudena valmis on seadnud, astuvad trolli ja ei naase enam kunagi, samal ajal kui sõiduk poetab lõpp-peatuses tänavale sitastes kuubedes mokki limpsivaid reisisaatjaid või jäävad invaliidile mõeldud parkimiskohas abilinnapea Batrakova Hummeri alla, kes pargib sinna tema vaimset seisundit arvestades täiesti seaduslikult. Muld võib lugeda üles lõputul hulgal huvitavate nimedega kõrtse, mis pandi kinni juba ammu, aga mille ümber sumiseb ikka suveõhtune kultuurikiht ja kus tabamatu aktsendiga uusasukad tõmbavad nina vingu: mingid parmud töllavad siin ringi. Olanderi fotoraamat on kõigile hälvikutele kasulik, sest pajatab meile linnast, kus ei olnud veel kunstiakadeemiat ega Viru juurdeehitust.

Vesta Reest “Minu köök. Toit talust ja turult” Varrak 2012|, 231 lk. ?anr: Väljamõeldud sakuskalaud (4)
Sihukesi asju, millest Vesta räägib, ei kasva talus ega turul. Mida vittu: soe ja magus peedisalat, külm lisand aedviljadega, kitsehautis, part, igasuguseid võileibu, mustikasorbee… Kui üks töll selle raamatu ukse taha jättis, hakkas Muld süstemaatiliselt küla peal ringi vaatama. Muidu saab väga okei sakuska tihase toidulaualt, mida varustab lähikonnas siniste kummikutega naabrieit Milvi, mujal kuuldavasti ka Savisaar. Kurat teab, mis see on, aga süüa kõlbab, samas ei ole tegemist ühegi ülaltoodud roaga. Pole mõtet ärbelda, ka turul ei pakuta midagi säärast, Muld käib Balta turul teienekord vana sitta müümas, ostmas ja vahetamas: Vana Toomase lampe, vene raudtee 16-kandilisi klaase, Norma plastmassist mänguasju ja muud huvitavat. Ei ole seal midagi. Nii et ei maksa ülbata. Külapoest saab vajaliku kätte, rasvane kraakovi vorst, turist konservikarbis ja petti. Ära tüütab see ilge toidujama juba. Töllid, te ei tunne ju neid tähtigi, millega reklaamitavate roogade nimesid üles peaks kirjutama.

Iivi Anna Masso “Toomas Hendrik Ilves. Omal häälel” Tänapäev 2012|, 179 lk. ?anr: Kõik need presidendi naised (4)
Meie ilus president Ilves on naiste seas ilgelt populaarne, pidevalt tiirutavad mutid lossis ringi, pühivad tolmu ja üritavad tema tähelepanu võita. Mis tibisid kõike Muld seal ka näinud pole: Ülle Madise, seesama Iivi Masso siin, Evelin Ilves, kunagine noor liiklusinspektor Toomas Sildam… Igaüks võimleb ihaldatud eesmärgi nimel omamoodi, Evelin õppis isegi süüa tegema, kunagi oli ta võimeline põhja kõrvetama isegi keedetud muna, aga nüüd küpsetab nii, et pool lossi tõmbab jahu ninna. Presidendi aeg on täpselt jaotatud, kui peale tuleb mölapidamatuse hetk, klopitakse Evelini jahust puhtaks diktofoniga Masso, pannakse närikas kõrvale ning läheb pikemaks intellektuaalseks äsamiseks. See on riigijuhtide puhul tavaline, ehkki teemad varieeruvad. Kui Toomas Hendrik heietab euroopalikust kultuurist, siis tema koolnud kolleeg Bre?nev rääkis jälle igale kindralile 140 korda, kuidas ta härjana uudismaal töötas. Masso diktofonilt trükitu on nüüd poes saadaval. Eks teised naised loe läbi ja ürita samuti tasemel olla.

Ilmar Taska “Parem kui elu” Eesti Päevaleht 2012|, 227 lk. ?anr: Proovireisija mälestused Holiivuudi farmist (3)
Kurat, Taskat Muld tunneb. Kui Taska hakkas Kanal 2-e tegema, ei saanud ta ise diktoriametiga hakkama ja palkas abiteadustajaks oma inetu koera ning kirjutas tolle kodus leivalt maha. Suur loom, las käib tööl, möliseb ekraanil ja ostab raibe ise endale krõbuskit ning maksavorsti. Normaalne mõtlemine, Taska tolknes pikalt Hollivuudi vahet ja seal on pooled asjamehed mõne looma nägu, mitte ainult diktorid, vaid ka näitlejad. T?akk Norris, vana kantrivärdjas ja kõikide persekukkunud kauboide kingatald, meenutab juhmi hobust, kellele on lõhkised teksad pähe tõmmatud, Arnold ?vartseneger tuletab meelde Kalifornia kuberneri (tundub olevat üks erakordselt jäle seatõug) või joomisest paistes Arnold Rüütlit jne. Taska raamat ongi nagu kirjeldus Hollivuudi farmist, ütleme selline proovireisija kurb tõdemus, milliseid totraid paiku ikka maakeral leidub.

Elem Treier “Tammsaare elu härra Hansenina” Eesti keele sihtasutus 2012|, 302 lk. ?anr: Mis elu see on? (3)
Treier on raisanud kogu oma elu meie rahvakirjanikku uurides, siin üritab ta selgeks teha, milline oli kodanik Hansen inimesena ja millega ta üldse hakkama sai. Mis seal ikka, loivas halli palituga mööda linna ringi, aga soovis elada nagu raehärra, kes arvab, et tema abikaasa on proua ja kellel ei tohi lasta välja viia solgipange, või kes ei peaks saapaid puhastama. Ja nii töötas ta ennast lolliks, muud pappi ju kusagilt võtta polnud, kuni läks lõpuks sedavõrd segaseks, et kirjutas “Tõe ja õiguse”. Ning mis on “Tõde ja õigus” Mulla veel kirjutamata raamatu “Tõde, õigus ja täielik rahuldus” kõrval? Mitte midagi. Üks lõputu rähklemine, seeasemel, et esikus vaiba peal vedeledes magada, kuni külakassid sulle taskusse lasevad ja üles äratavad. Treier arvutas välja, et hoolimata ilgest rebestamisest oli Antonil surres pangaarvel vaid neli krooni. Kamoon, härrad, selle raha eest juba likööri ei osta ja mis mõte sellel siis üldse on?

Metsamoor Irje Karjus “Armurohud” Cum Laude 2012|, 111 lk. ?anr: Idioot rabarberilehel (1)
Käsi südamele, Muld ei mäleta, kuidas see raamat tema kätte sattus, aga õnnetus on nüüd suur. Bro?üür on küll väga õhuke, aga ilgelt, lausa kirjeldamatult sitt asi. Okse tuli praktiliselt kohe, kui öökapp raamatu maha sülgas ja see suvalisest kohast põrandale lahti kukkus. Nimelt õpetati seal rumalaid vanaeitesid, kuidas perset tselluliidist vabastada: tuleb lihtsalt istuda rabarberilehe peale ja püsida seal kaua. Õige. Palun ärge tulgegi selle rabarberilehe pealt ära, mitte kunagi. Palun. Palun-palun. Kas saaks nii? Autor ka. (Ehkki tselluliidi vastu on olemas ka parem retsept: mine kohe pärast palgapäeva jooma, joo kuni raha otsa saab ja kui siis lõpuks koju jõuad, on tselluliit juba kohvrid pakkinud ja ema juurde tagasi kolinud).