Ma tean, kes tappis Aleksandr Litvinenko: seda tegi KGB. Vähemalt tema vaim. Minu, nagu kõigi jaoks, kes kasvasid üles Nõukogude ajal, tähendas KGB alati midagi enamat kui lihtsalt NLiidu kompartei luureteenistus.
LUURAJATE TEHTUD RIIK
1990ndate aastate alguses, kui nn vene oligarhid said esimest korda nuusutada tõelise raha lõhna, hakkasid nad kohe tööle võtma endisi KGB-lasi – ihukaitsjaid, vastuluurajaid, salajase pealtkuulamise spetsialiste.
Liberaalsete vaadetega telekanali NTV asutaja Vladimir Gusinski tekitas tõelist elevust, kui määras oma kompaani direktorite nõukogu liikmeks Filip Bobkovi, endise KGB viienda peavalitsuse juhi. See struktuur KGB-s tegeles võitlemisega dissidentide vastu. Mihhail Hodorkovski, omal ajal naftagigandi JUKOS omanik, tegi üheks oma lähimaks abiliseks KGB loojuva tähe, analüütik Aleksei Kandaurovi.
Boriss Berezovski, kes praegu elab pagenduses Londonis, ümbritses end KGB ohvitseridega ja isegi kureeris isiklikult luureteenistusi, kui sai omal ajal Venemaa Julgeolekunõukogu sekretäri asetäitjaks. Tema kureeritavate seas oli ka noor KGB polkovnik nimega Vladimir Putin. Berezovski väidab, et just tema pakkus teda Jeltsinile järeltulijaks, pidades Putini KGB minevikku ainult plussiks.
VIHKAMINE JA IMETLUS KGB VASTU
Oligarhid muidugi vajasid KGB kaastöötajate vilumusi ja teadmisi. Kuid varsti sai selgeks, et neil on vaja midagi veelgi enamat: Psühholoogilist kindlust seotud tunnetusega, et see kõikvõimas organisatsioon tunnistab neid uute peremeestena. Enamus oligarhe on rahvuselt juudid. Terve eelneva elu oli KGB neile keelatud territoorium – Nõukogude julgeoleku organid ei võtnud juute tööle, pidades neid potentsiaalseteks reeturiteks. Kuid sellega nende kompleksid ei piirdunud. Enamus Nõukogude intelligentsist suhtus KGB-sse hirmuvärinatega. See segu vihkamisest ja imetlusest ladestus sügavalt mitme põlvkonna geenidesse. Just KGB-st olenes, kas te saate hea töökoha, võite sõita välismaale või elada priviligeeritud linnas. Teiselt poolt ei valmistanud KGB-le vähimatki raskust teid hävitada, pulbriks hõõruda.
Ega ainult Läänes usutud, et uus kapitalistlik Venemaa muutub peagi normaalseks riigiks nagu Suurbritannia, Prantsusmaa või Saksamaa – muidugi oma eripäraga, kuid üldiselt siiski vastavuses üldiselt tunnustatud demokraatia mudelile. Sellele lootsid ka paljud Venemaa elanikud. Praegune Venemaa on muidugi palju rikkam ja avatum riik kui oli N. Liit. Kuid mõtlemine muutub aeglasemalt kui majanduslik või poliitiline süsteem. Kui ümbruskonnast raha või labidaga kühveldada, aga mõtlemine minevikku kinni jätta, kasvab ühiskonnas korruptsioon.
SÜÜDLASLIK PILK KÄEKELLALE
Lääne majandusteadlased teatavad: igasuguse demokraatliku ühiskonna eelduseks on keskklass. Arvatakse, et see väide kehtib ka Venemaa kohta – vaevalt te ka vastu vaidlete, vaadates Moskva peatänavatel kimavaid välismaa limusiine. Probleem peitub selles, et vaevalt enamiku nende omanike ametlikult esitatud tuludeklaratsioonid neid tehnikaimesid võimaldaksid hankida.
Vähe sellest, et enamik kodanikke ei maksa makse, paljudel juhtudel on nende rikkuse allikaks hoopis altkäemaksud. See on tunginud võimue?eloni kõikidesse kihtidesse ja peaprokuröri sõnul on altkäemaksude kogusumma võrdne riigieelarve kogusummaga. Ühe sõltumatu uurimisasutuse andmetel käib riigis igal aastal ebaseaduslikult käest kätte üle 300 miljardi dollari, ühe altkäemaksu keskmiseks suuruseks peetakse praegu 130 000 dollarit.
2006|. aasta lõpul kogus president Vladimir Putin kokku kõrged riigiametnikud ja pöördus nende poole üleskutsega: “Raha ja võim peavad olema lahutatud!” Jutt on siin Putini esinemisest õiguskaitseorganite töötajate ülevenemaalisel koordinatsiooni nõupidamisel 21. novembril. Inimesed, kes kogunesid pungil täis Kremli kongressisaali, langetasid süüdlaslikult pilgu – aga võibolla heitsid hoopis pilgu oma käekellale, loomulikult kallile ?veitsi käekellale.
OLIGARHID: ENDALOODUD SÜSTEEM RAIUS JALAD
Rahvas on samal ajal niivõrd süvenenud raha teenimisse, et poliitiliste vabaduste kinnikeeramine möödub peaaegu märkamatult. Võib tunduda, et vähe on neid, keda huvitab, et parlament ja omavalitsused on kaotanud suure osa oma õigustest ja kõik telekanalid on ühel või teisel määral riigi kontrolli all. Üks või teine muidugi kurdab, et teleuudised on muutunud sama igavateks nagu Nõukogude ajal, kuid nad võivad valida asendust paljude seebiseriaalide ja popkontsertide seast: endistel aegadel polnud midagi taolist teleekraanilt võimalik vaadata. Enamus venelastest jääb paljude palgamõrvade suhtes ükskõikseks – nende isikute tapmiste suhtes, kes julgevad võidelda korruptsiooniga nagu Venemaa keskpanga juhataja asetäitja Andrei Kozlov või raputada võimu nagu ajakirjanik Anna Politkovskaja või seesama Litvinenko.
Mis puutub oligarhidesse, siis nemad sattusid pigem sellesama süsteemi põlu alla, mida ise aitasid üles ehitada. Bobkov ei päästnud Gusinskit ja tol tuli riigist põgeneda. Hodorkovski sattus vanglasse. Berezovski, kes oli oligarhidest kõige tihedamini ja otseselt seotud KGB-ga, rõõmustas, kui tal õnnestus saada poliitiline varjupaik Inglismaal.
KGB ehitas üles nõuka-aegse mõtteviisi: ära usalda kedagi peale lähisugulaste, ära usu millessegi peale jõu ja võimu, lähtu sellest, et kõik ümberringi lähtuvad kindlatest huvidest. Selline arusaam elab ka praegu – palju aastaid pärast kommunistliku re?iimi kokkuvarisemist.
SÕNUM LÄÄNELE
Täna on moes kinnitada, et Litvinenko mõrvamine tähendab uue külma sõja algust. Aga võimalik, et asjade tegelik seis on veelgi murettekitavam. Külma sõja ajal oli teil võimalus kergitada raudset eesriiet ja näha, kes on teie vaenlane. Täna sõltute te Venemaast nn terrorismivastases sõjas, Venemaa naftast ja gaasist. Londoni kinnisvaraturg juba istus ümber Vene raha peale, aga näiteks jalgpalliklubi Chelsea ei ole kunagi pärast Roman Abramovit?i enam endine.
Hiljuti pakkus üks Venemaa üleriiklik ajaleht: peab ütlema venelastele – jätke Suurbritannia rahule, ei ole vaja seal õiendada vanu Moskva arveid. Sama edukalt võiks paluda merelainetel Briti rannik rahule jätta. Ei, Venemaa on nüüd igaveseks teiega – ta on juba astunud üle lävepaku teie poole.