Kui alustada ülevaadet noore, kuid aukartustäratavalt pika filmide nimekirjaga re?issööri Francois Ozoni möödunud aastal valminud meistriteose sisu kirjeldusest, vaevalt et kuigi paljud lugejad seda filmi sumedal suveõhtul vaatama tahaksid minna.
Me oleme näinud vastikuid Hollywoodi nutumüüri ääres vändatud filme, kus suremise teemast pajatamise vorm on tehtud nõnda vastikuks, elukaugeks, läilaks ja presbüterlikuks, nagu seda osatakse ainult seal.
Seepärast tahaksin alustuseks mõelda hoopis enesesse vaatamisest. Millal sa seda viimati tegid? Kui ammu? Ja julgustada kõiki mõlemat tegema. Söandama vaadata iseendasse ja veetma üht ilusat suveõhtut, mil päike ei taha loojuda ja tundub, et suvi ei lõpe iialgi, hoopis pimedas kinosaalis “Aeg lahkuda” seltsis.
Kirjanik Chuck Palahniuk on kirjutanud, et mõned inimesed peavad selleks enne tõeliselt palju kannatama, kui julgevad teha midagi, mida tõeliselt armastavad. Tolle lause võiks nimetada Ozoni filmi lipukirjaks.
Melvin Poupaud mängitud peategelane Romain on oma elu sisustanud mugavalt. Hea äraolemise, huvitava ja paljulubava moefotograafi karjääri, homoseksuaalsete armusuhete ja loomulikult läbi kupüüri ninna tõmmatava valge peenikese tolmuga, mida nimetatakse Jumala viisiks inimesele öelda, et ta teenib liiga palju ja elab liiga hästi. Romain elab selgelt hästi, ehkki ta elab meelepettes. Buddha mungad ütleks ilmselt, et tervenisti maajades.
Aga enese petmist peetakse mägedes asuvates karmides Buddha kloostrites kõige mõttetumaks ajaraiskamiseks üldse.
Hetkel, mil Romaini raviarst mehele teatab, et tal on elada jäänud umbes kolm kuud, hakkab 31-aastane fotograaf justkui esimest korda peale lapsepõlve tõeliselt elama. Kulub vaid veidi aega, enne kui ta sellest ise aru saab. Ta hakkab nägema unenägusid, rääkima ja käituma nii, nagu ta mõtleb ja tunneb. Õpib loobuma, ka sellest, millest loobuda ei taheta.
Romainis ärkab läbi haiguse kulgemise tunnetamise ja paratamatu lõpu poole sammumise uuesti laps, kes ta kunagi oli. Läbi vaikse hääbumise hakkab peategelane üha enam lausa füüsiliselt kohtuma väikese iseendaga. See on tegevus, mida ravijad paljudes kultuurides kasutavad inimese tervendamiseks. Romainile ei ole enam ette nähtud füüsiliselt terveneda, kuid ta saab tervendada oma vaimu.
Ühes stseenis kirikus näeb ta end koos sõbraga taburetilt püha vee astjasse urineerimas ja vaatab toda väikest üleannetut poissi võib-olla esimest korda üle pikkade aastate armastusega. Meieisapalvet lugenud vana naine tuleb, kastab näpud
vette ja lööb risti ette, ennast seejuures laste kusega õnnistades.
Peategelase tasapisi avanev tunnetus on mõjus. Ta väikesed ülestunnistused mõjuvad paeluvalt. Kui vanaema küsib, miks ta talle rääkis, et on suremas, aga teistele mitte, vastab Romain, et turvaline on jagada saladust inimesega, kes ka varsti sureb.
Kui tal und ei tule, soovib ta vanaema kõrvale magama heita. “Sa ju tead, et ma magan alasti,” ütleb vanaema.
Olen alati mõelnud, et mees peaks suutma oma isalt küsida, miks sa kurat elasid mu emaga koos, kui sa tegelikult ei tahtnud. Ja lasta tal end koju sõidutada, tehes väikese peatuse narkodiileri juures, sest “muidu mul ei tõuse”. Väikesed, aga väga vajalikud isa-poja jutuajamised.
Või ütlema juba puruhaigena vanemapoolset meessoost raviarsti külastades, et nägi öösel unes, kuidas ta temaga magas. Ja naerma. Mitte ülbelt ja üleolevalt, vaid peaaegu et ainult sisimas, arusaavalt.
Veel enam, lapsi mitte sallinud homoseksuaal nõustub pettekujutlusist priiks saades tegema lapse naisele, kelle mees on steriilne. Kirjutama oma vara lapse hooldajate nimele. Vabanema seeläbi maailma materiaalsetest pingetest.
Kõike seda saadab Ozoni rahulikult valitud, ülileebe tunnetusega ja täpse kaameratööga ülesvõetud olustikukirjeldus. Lugu, mis räägib end veenvalt liigseid sõnu tegemata.
Imelik, kuid vähki hääbuv Romain saab filmi arenedes endale justkui pühaku ja rockstaari ühendatud nimbuse, nähes tänaval väsinuna poekotte tassides oma mustade prillide ja krässus juuksepahmakaga välja nagu noor Bob Dylan.
Lõpupoole, oma juustest vabatahtlikult loobudes hakkab ta välja nägema nagu munk. Iseenda religiooni intensiivselt läbi elav otsustav munk.
Mitte niisama ei turgata filmi vaadates pähe rockstaarid. Filmi muusika on tervenisti kirjutanud Arvo Pärt, suurim Eesti soost rockstaar, keda kaasaegne maailm tunneb. Absoluutselt ilma igasuguse irooniata.