Naljatledes olen põhjendanud Eesti suhtelist edu Läti ees alati sellega, et meil on pisut paremad naabrid. Sisemaalõksu suletud Tad?ikistani olukord on veel hullem kui Lätil. Põhjapiiri taga asub Kõrgõzstani sisekonflikti veriseim tallermaa O?, lõunas kulgeb 1300 km pikkune piir terrorismikeskuse Afganistaniga ning lääne pool laiub vihatud Usbekistan. Kõige eeskujulikum ja sõbralikum naaber asub idas – Hiina Rahvavabariik.
“Usbekid on värdjad”
Ratsamatkal Bat?orist Bulunkuli jäi meie teele vaid kolm kõrgmäestiku raskeid tingimusi, ligipääsmatust ja ürglooduse üksindust trotsivat inimkogukonda – nomaadide kombel suveks headele karjamaadele saabunud karjuseperet. Sõnnikutossust halliks muutunud madalatest hüttidest toodi meie tulekul kibekiiresti välja parim toidukraam: värskelt keedetud hapukast juustust nädalate eest talvekodust kaasa võetud delikatessideni – Iraanis valmistatud kommide ja Usbekistani küpsisteni. Kontvõõrastele polnud kahju millestki.
Naturaalmajanduse kallist importtoodangut me ei hävitanud, kuid kohalikke igapäevaroogi proovisime küll. Kindlasti parim asi rauapuudusest väsinud seltskonnale oli armas talleke, mille julm maarjamaakamp 150 somoni (u 450 EEK) eest nahka pistis. Kogu pamiirlaste perekond kogunes, et see meie ees ära veristada, nülgida ja prepareerida. Sibulaga maitses see 4200 meetri kõrgusel nõrga leegiga küpsetatud loomake paganama hästi.
Sellise pidusöögi järel lähevad kõigi keelepaelad lahti. Just siis oli paras aeg meie pamiirlastest “reisisaatjatega” – urbaniseerunud, inglise keelt rääkiv giid Hoshrus, hobusemeister Safaribek ja kolm koormaeeslite ajajat – avameelselt elust ja poliitikast rääkida. Ühes asjas olid nad veendunud – usbekid on “värdjad”. Seda fakti toetasid ka kõik järgmised kohtumised.
Vihatud läänenaaber
Stalini re?iimi idanema pandud rahvaste vaheline vaenuseeme kannab jätkuvalt vilja. Nimelt tõmmati 1920. aastatel Kesk-Aasia sotsialistlike vabariikide vahelised piirid geograafilisi, ajaloolisi ning etnilisi loogikajooni arvestamata. Igavene tüli tähendas Moskva ülemvõimu piirkonna üle.
Tad?ikistani NSV loodi 1929. aasta 5. detsembril, kuid peamiselt tad?ikkide poolt asustatud ja rahva identiteedi tugisambad – Samarkandi ja Bukhara linnad – jäeti Usbekistani NSV koosseisu. Ajaloolise ebaõigluse kõrvaldamist pidasid vestluskaaslased esmatähtsaks, kuid ilma verevalamiseta võimatuks.
Piiritüli “heaks” näiteks võib tuua 1990-ndatel usbekkide ühepoolne piiri mahamärgistamine. Miiniväljadega! Usbekkide väitel soovisid nad sellega takistada terroristidel ja narkokaubitsejatel riiki siseneda, kuid faktid räägivad muud. Miinide otsas on hukka saanud tad?iki tsiviilisikud – peamiselt naised ja lapsed -, kes piiriäärsetel aladel hagu korjasid või kariloomi karjatasid.
“Muidu näitaks neile kohe”
Internetiavarustest leitud statistika järgi hukkus ajavahemikus 1992-2008| 351 inimest ning 443 sai vigastada. Viimaste aastate jooksul on osa miiniväljadest puhastatud, kuid usbekkide võimetus (või soovimatus) välja anda täpseid maakaarte pärsib surmalõksude eemaldamist.
Kuid ka piirilepingu sõlmimine ning tsiviliseeritud riikide eraldusjoone märgistamine ei too rahu tad?ikkide südametesse. Enamik soovib läänenaabrilt tagasi saada Samarkandi piirkonda, mis on üks olulisem pärsia ajaloo- ja kultuurihäll. Usbekid on ju teadagi hoopis türgi rahvas.
22-aastase Horogis asuva Kesk-Aasia ülikoolis äri-ingliskeelt õppiva Hoshrusi suureks kurvastuseks ei lase paha rahvusvaheline kogukond vastiku, aga tugevama naabri taltsutamiseks tuumarelva ehitada. Ka Hargu?i kontrollpunktist meie UAZ-ile priiküüdile saanud piirivalveohvitser ägestus kahetunnise reisi vältel vaid usbekkidest rääkides, kuid tõdes kurbusega, et naaberriik on sõjaliselt võimsam: “Muidu näitaks neile kohe,” võttis ta teema kokku.
Paratamatu energiakriis
Tüli põhjuseks ei ole kaugeltki vaid ajalooline piir, vaid näiteks ka Tad?ikistani oluline maavara – vesi. 4629 meetri kõrgust Langari kuru ületades plärtsusid meie hobuste jalge all pisikesed veenired, mis mõnisada meetrit allpool juba ületamatuks mühisevaks mägijõeks olid paisunud. Need Pamiiri jõed on jõuallikaks Tad?ikistani hüdroelektrijaamadele ja Usbekistani puuviljakasvatustele. Fossiilkütustevaene Tad?ikistan soovib suurema energiasõltumatuse tagamiseks valmis ehitada Roguni elektrijaama, kuid see vähendaks veekogust läänenaabri põldudel.
Mitte kaugel Du?anbest asub maailma kõrgeim Nureki tamm, mille kolmesajameetrist seina ehitati ligi 20 aastat – 1961-1980. Nõukaaegne pompoosne plaan nägi ette sellest veel 35 meetrit kõrgema Roguni tammi ehitamist. Paraku suudeti sellest valmis ehitada vaid 60 meetrit ning sellegi viisid 1990. aastate üleujutused minema. Energiakriis tabab Tad?ikistani karmidel talvekuudel, kui veetase on madal ja Kesk-Aasia energiaturg abikätt ei ulata. Erinevalt Kasahstanist, Usbekistanist ja Turkmenistanist ei ole riigil ka olulisi gaasi- ega naftavarusid, mille tõttu peab vahel “küünlavalgel LED-telekat” vaatama ka rikas Du?anbe ärihai.
Esinduskohtade rolli on raske hinnata
Usbeki peaministri Shavkat Mirziyoyevi sõnul tooks 3,6 miljoni kWh-ga Roguni hüdroelektrijaama ehitamine kaasa keskkonna ja inimkatastroofi kogu piirkonnas. Teades, kuidas puuvillakasvatused on lombiks kuivatanud Araali mere ja hävitanud lõplikult sealse unikaalse elustiku, on selliseid murepisaraid raske uskuda. Pigem on ta mures usbekkide olulise eksporditoodangu pärast ning ei hooli põrmugi energiakriisis vaevlevast naabrist, rääkimata keskkonnast.
Tad?ikistani suhteid Usbekistaniga kirjeldas üks Lääne diplomaat tabavalt lühendiga “engaged in an undeclared cold war”. Rahvuste vahelise konflikti puhkemine Kõrgõzstanis on tõestuseks, et külm võib väga ootamatult tuliseks muutuda ning kaua vaikselt tuha all hõõgunud vastastikune viha verevalamiseks kasvada ning üle kogu regiooni laieneda.
Tad?ikistan sai Nõukogude Liidu kokkuvarisemise järel pärandiks mitte ainult masendava majanduslanguse, vaid ka kogu endise impeeriumi kohutavaima kodusõja. Selles hukkus aastatel 1992-1997 erinevatel hinnangutel kuni 100 000 inimest ning 1,2 miljonit põgenes kodukohast.
1994. aastal presidendiks “valitud” Emomalii Rahmoni teeneks võib pidada kodusõjale lõpu tegemist, kuid peale stabiilsuse tal suurt rahvale pakkuda ei ole. Kesk-Aasiale omaselt kavatseb ta oma kabinetist lahkuda omal soovil või jalad ees ning pärandab järeltulijale korrumpeerunud riigi, võimuvertikaali ja reformimata majanduse. Presidendile lojaalne partei korjas 28. veebruaril toimunud valimistel 72% häältest ja sai 63 jagatavast parlamendikohast 53, kuid esinduskodade rolli Kesk-Aasia riikides on raske alahinnata.
Isa mantlipärija
Suur osa võimust on koondatud niigi Rahmonide suguvõsa kätte. Presidendi 23-aastase poja CV kõrval kahvatuvad ka tublimad parteisõdurid. Rustam istub Du?anbe aselinnapea ja senati asespiikri koha peal, lisaks sellele on ta kõrgliiga jalgpallikoondise kapten ja kuulub riigikinnisvara nõukogusse. Teda nähakse isa mantlipärijana.
Seda muidugi juhul, kui riigis suudetakse hoida rahu. Viimasel kahel kuul toimunud pommiplahvatused pealinnas, 25 sõduri tapmine teadmata grupeeringu varitsuse käigus ning tulevahetused piirialadel näitavad, et julgeolekuga ei ole kõik korras. Kahtlemata mõjutavad rahutud sündmused Kõrgõzstanis ja sõda Afganistanis stabiilisust kogu piirkonnas. Ainuke riik, kelle poole saavad tad?ikid lootusrikkalt vaadata, asub idas.
Tad?ikistani alasid läbinud siiditee kuulsad rajad ja rajatised on säilinud siiani, kuid neljajalgsete karavanide asemel vuravad idast-läände raskelt koormatud Hiina veoautod. Kas need teevad kuulsate pärslaste aladest jälle rikka, edumeelse ja kultuuririkka piirkonna, seda näitab aeg.
* * *
Tad?ikistan, Kesk-Aasia vaeseim riik
ARENGUID ON MITMESUGUSEID: Silver Meikar tutvustab kunagist Nõukogude Liidu urruauku, millest on saanud globaalne urruauk.
IMF paigutab Tad?ikistani SKP näitaja järgi maailma 181 riigi seas 143-ndaks, Maailmapanga tabelis asub riik 139. (176-st) ja USA Luure Keskagentuuri “the world factbook’is” 156. (194-st) kohal. SKP järgi oleme tad?ikkidest kümme korda rikkamad. Omaaegne tiitel “Nõukogude Liidu vaeseim liiduvabariik” on asendunud “Kesk-Aasia vaeseima riigiga”.
Paarinädalane reis mahajäänud Tad?ikistani perifeersesse mägipiirkonda kinnitas kiretut statistikat vaid osaliselt. Arvatavasti tänu naturaalmajandusele, kommunismiaegse kollektiviseerimise läbikukkumisele ja jätkuvalt piisavatele kogukonnatavadele otsest nälga, masendust ja lootusetust ei näinud. Vaesust küll, kuid see ei takistanud Mägi-Badah?ani autonoomse vilajeti elanikel (erinevad pamiiri rahvad, tad?ikid, kirgiisid jt) ennastsalgavalt külalislahked ja elurõõmsad olemast.